Kalamaja muuseumi Pelgulinna ajaloo näituse kuraator Jaak Juske rääkis kultuurisaates “Delta”, et Pelgulinnas kehtinud Lübecki linnaõiguse kaitsva loori alla peitusid nähtavasti Toompea pätid.
Juske tõdes, et Pelgulinna ajaloost rääkiva näituse koostamine oli üks tema väikeseid unistusi. “Oleme oma perega elanud seal kandis 18 aastat. Minu esivanemad kolisid Pelgulinna möödunud sajandi alguses. See kant on mul kuidagi südames ja kui Kalamaja muuseum seda võimalust pakkus, siis ega ma pikalt ei mõelnud,” rääkis Juske Klassikaraadios.
Pelgulinn on üks Tallinna asumitest. Tallinn jaguneb linnaosadeks, mida on kokku kaheksa, ja need omakorda jagunevad 84 asumiks, mida võib linnaruumis ära tunda pruunide siltide järgi.
“Ehk siis Pelgulinn on Põhja-Tallinna linnaosa asum, mis on pindalalt päris suur. Ühelt poolt on piiriks Paldiski maantee, vana Hipodroomi ala, ulatub välja Ehte tänava kanti, kogu Kopli kaubajaam on ka Pelgulinn ja ühel hetkel puutub ta seal kokku Kalamaja ja Kelmikülaga. Pelgulinna ja Kalamaja vaheliseks piiriks on ka Kopli tänav,” selgitas Juske ning lisas, et naljatlemisi öeldakse, et Tallinn on väike linnakene Pelgulinna külje all.
“Seal elab enam kui 15 000 inimest, nii et elanike arvult on ta umbes nagu Viljandi või Rakvere,” lisas ta.
Juske toonitas, et suurema osa Tallinna kaheksa sajandist pikast loost on Tallinn jagunenud kaheks. “Oli all-linn, kus kehtis Lübecki linnaõigus, ja oli Toompea üla-linn, mis tegelikult polnud linn, vaid seal kehtis maa- ja rüütliõigus. Vanalinna ümbritsevad vanad eeslinnad olid jaotatud Tallinna rae eeslinnadeks, kuna Tallinn oli Hansalinn ja seega raad kontrollis mereäärt. Kalamaja oli Lübecki linnaõiguse ala,” rääkis Juske.
“Need vanad eeslinnad, mis piirnesid vahetult Toompeaga, näiteks Tõnismäe või Kassisaba, seal kehtis eraldi Toompea õigus. Pelgulinn kuulus suuresti Tallinnale ehk seal kehtis Lübecki linnaõigus ja kohanimel on selge seos pelgupaiga otsimisega. Eks seal nähtavasti on inimesi pelgupaika ka otsinud, kui linna all käis suurem madin. Aga kuna Pelgulinnas kehtis Lübecki õigus on seal nähtavasti ennast varjanud Toompea pätid, sest seal Toompea õigus ei kehtinud,” märkis Juske.
Kuigi Pelgulinn pole viimastel aegadel olnud nii palju pildis kui naaber-asum Kalamaja, siis Juske sõnul tegu tervikliku linnaosaga, kuhu on iga ajastu viimasest 160 aastast jätnud tugeva jälje.
“Võib-olla on Pelgulinna võlu ka see, et seal elab väga palju põliseid elanikke, kes selle pärandit hoiavad. Pelgulinnas on alati olnud väga tugev kogukonnaliikumine. Ka täna on Pelgulinna selts uue Eesti aja üks vanimaid ja aktiivsemaid asumiseltse. Möllu on seal natukene vähem, aga kogukonnatunnet on äkki isegi rohkem,” möönis Juske.
Näituse koostamisel inspireerisidki Jusket sõbrad Pelgulinna seltsist. “Seltsi võlu on see, et see liidab erinevaid põlvkondi. Meie veduriks on Pelgulinna tõeline kuldvara proua Pille-Maris Arro, kes tähistas just hiljuti 90. sünnipäeva ja on jätkuvalt täie hooga seltsi vedamas. Tema perekonna lugu on mind hästi palju inspireerinud. Tema järeltulijad on tänaseks kuues põlvkond Pelgulinnas. Tema esiisa tuligi maalt linna, vabrikusse tööle, ehitas maja. Läbi nende perekonna loo saab paljuski rääkida ka Pelgulinna loo.”
“Minu kontseptsioon oligi teha ajarännak läbi Pelgulinna kandi, inimeste lugude ja vanade fotode kaudu. Elupiirkonnana hakkab Pelgulinn kujunema pärast seda, kui Tallinnast sai 1870 raudtee-linn. Varasemalt ta oligi mere-äärne heinamaa, kus oli natukene metsa. Suuremat hoonestust enne ei olnud. Kõige vanemad hooned on pärit 19. sajandi lõpust,” rääkis Juske.
“Näituse keskmes on ka päris mitu hoonete maketti, mis Pelgulinna ajaloos olulised või märgilised. Pille-Maris Arro sai samuti oma enda maja väikese koopia,” lisas ta.
“Balti raudtee avamine on oluline kogu Eesti ajaloos, sest 1870 tekkis kiire maismaa ühendus Venemaa impeeriumi südame, Sankt-Peterburgiga ehk vene turuga. Raudtee tulek käivitab tsaariaja lõpu kümnenditel Eesti aladel tööstusrevolutsiooni, kus sakste ehk vanalinna ümber hakkavad kerkima vabrikud ja tehased nagu seened pärast vihma. Need vajasid päris palju tööjõudu, keda toodi natukene ka Venemaalt, aga valdavalt hakkasid eestlastes maarahvas tsaariaja lõpus linnadesse valguma. Sisuliselt piiravad nad puust agulite pärjaga sakste vanalinna,” rääkis Juske.
Nii said eestlased linnarahvaks. “Ja kui sa tsaariaja lõpus omasid linnas kinnisvara, siis andis see sulle õiguse osaleda kohalikus poliitikas. Ja 1904 olid ajaloolised Tallinna linnavolikogu valimised, kus juba eestlasi oli sedavõrd palju, et meie rahvuslike liidrite Konstantin Pätsi, Jaan Poska ja Voldemar Lenderi juhtimisel panid eestlased seljad kokku kohalike venelastega ja tegid 1904 tuule alla aastasadu Tallinna valitsenud baltisakstele,” jutustas Juske. 1906 saigi esimesest Eesti soost Tallinna linnapeaks ehitusinsener Voldemar Lender.
“Sealt jäi oma riigini umbes 13 aastat. Kui Vene impeerium ilmasõjas kokku varises, olime me küpsed, olime saanud linnarahvaks ja olime valmis saama väikeseks ja tubliks riigirahvaks. Raudtee tulek on ilus näide sellest, kuidas on ajaloos sündmused omavahel seotud.”