„Mõtlesin, et Austraalias ja Uus-Meremaal võiks ju kunagi elus ära käia. Mul elavad siin paar sõpra, kes olid ammu külla kutsunud. Nüüd tuli võimalus,“ rääkis Hõbe Delfile videokõne vahendusel Sydneyst selle nädala teisipäeval.
Austraalias on küll talv, aga sooja oli meie kõne hetkel Sydneys 16 kraadi, päevased maksimumid ulatuvad sel nädalal 21 kraadini, mistap saab suusatamisest rääkida ainult mägedes.
Lumeolude tõttu lühendati Kangaroo Loppet 1800 meetri kõrgusel mägedes 18 kilomeetrile, umbes 200 meetrit madalamal toimunud Merino Muster toimus täispikkuses 42-kilomeetrisena. Mõlemad sõideti vabatehnikas.
„Esimene oli n-ö „jalutuskäik pargis“, Uus-Meremaa maraton aga päris väljakutsuv. Tohutud tuuled – 30 kilomeetrit tunnis. Stardis vaatasime, et päris kõvad tegijad läksid peale raudkeppidega – mis pull see on? Raja peal saime aru, miks nad seda tegid. Tuul oli nii tugev, et süsinik suusakeppe ei saanud maha panna, puhus minema. Lumeolud olid ülihead ja libises muidu väga hästi, aga järsust mäest alla laskudes tuli hoogu tõugata, sest tuul puhus sind mäe otsa tagasi,“ muljetas Hõbe.
Loe lähemalt, mida maailma kuklapoolel toimunud suusamaratonid endast kujutasid ning millised eesmärgid maratonikogujal Tarmo Hõbel nii maailma suusa- kui ka jooksuradadel veel on!