Et üks isik võib olla presidendiametis maksimaalselt kaks ametiaega järjest, oli 2001. aastal kindel see, et Eesti saab pärast Lennart Meri kaht ametiaega endale uue presidendi.
Üldise konteksti mõistmiseks on oluline, et tollal oli riigis võimul Mart Laari teine valitsus, kuhu kuulusid Isamaaliit, Reformierakond ja Mõõdukad (hilisem SDE), mida rahvasuus nimetati kolmikliiduks. Parlamendis oli neil 53 kohta ehk lootus president riigikogus ära valida oli sisuliselt olematu.
Presidendivalimised 2001 algasid riigikogu voorudega. Esimees voorus seati üles opositsioonist Peeter Kreitzbergi ja koalitsioonist Andres Tarandi kandidatuurid. Kreitzberg sai 40 ja Tarand 38 häält ehk mitte piisavalt. Presidendikandidaatide debattidest on ERR videoarhiivist leitav üks saade, kus väitlesid just Tarand ja Kreitzberg.
Tarandi puhul on oluline meenutada, et kaks aastat enne presidendivalimisi tehtud küsitlustes oli ta populaarseim presidendikandidaat (17 protsenti) ja edestas nii Edgar Savisaart (15 protsenti ) kui ka Toomas Savi (11 protsenti). Kuid erinevalt Keskerakonnast ja Reformierakonnast otsustasid Mõõdukad lõigata Tarandi populaarse isiku kaudu ka erakonnale kohalikel valimistel 1999 profiiti. Linnakodanikele jäi seda aktsiooni meenutama presidendikandidaadi näopildid prügikastidel.
See kampaania Mõõdukatele kohalikel valimistel edu ei toonud – täielikult häviti Tallinnas ja Tartus ning ka üle kogu Eesti oli tulemus üpris kehv. See ei lubanud Mõõdukatele ka valimiskogus kuigi suurt lootust hellitada. Tollases ajakirjanduses spekuleeriti, et kui Mõõdukad jätnuks Tarandi 1999. aasta kohalike omavalitsuste valimistel Kadriorgu pürgijana esitlemata, võinuks ta olla presidendivalimiste suurfavoriit.
Riigikogu teises voorus läksid vastamisi Kreitzberg ja Peeter Tulviste Isamaaliidust. Tulviste oli küsitlustes tõusnud populaarseimaks kandidaadiks rahva seas. Kreitzberg sai 36 ja Tulviste 35 häält. Sama kordus kolmandas voorus, kus mõlemad said vaid 33 häält.
Presidendivalimised läksid taas valimiskogusse, kus 21. septembril toimunud esimeses voorus seati üles Peeter Kreitzberg, Arnold Rüütel, Toomas Savi ja Peeter Tulviste.
Rüütel sai esimeses voorus enim hääli (114), kuid mitte piisavalt. Koos temaga läks teise vooru Savi (90 häält), kes edestas Tulvistet vaid napimast napimalt ehk ühe häälega. On spekuleeritud, et kui Tulviste edestanuks Savi, olnuks tema võimalused Rüütli vastu teises voorus paremad.
Samal päeval korraldati teine hääletusvoor kahe edukama kandidaadi osalusel. Hääletamisest võttis osa 366 valimiskogu liiget. Rüütel sai 186 ja Savi 155 häält. Kehtetuid sedeleid oli 23. Arvati, et need võisid tulla Isamaaliidust. Samas, isegi kui need oleks läinud Savi taha, poleks sellest piisanud. Rüütel kogus üle poole hääletamisest osa võtnud valimiskogu liikmete häältest ja osutus valituks Eesti presidendiks.
Poliitiline konkurents oli terav
Rain Rosimannus meenutas, et ei Arnold Rüütel ega Toomas Savi ei saanud oma kandidatuuri riigikogus üles seada, sest neil polnud vajalikku 21 häält. “Kuna parteidevaheline konkurents oli tollal terav, polnud neid ka teistelt laenata. Seetõttu hakkasid ka mõlemad kandidaadid kohe valmistuma valimiskoguks ja rääkima, et valimiskogul ongi laiem legitiimsus, mistõttu õigem ongi valida valimiskogus,” lausus Rosimannus.
Ta lisas, et valimiste valimiskogusse viimine andis erakondadele suurepärase võimaluse end pikalt ja laialt koos kandidaadiga pildis hoida ja reklaamida.
Rääkides konkurentsist Rüütli ja teiste kandidaatide vahel, ütles Rosimannus, et poliitilistes kampaaniates eristatakse konkurente ja vastaseid ning Rüütel oli Toomas Savile pigem vastaspool. “Sealt leerist polnud eriti mingit lootust hääli juurde saada. Toomas Savi peamiseks konkurendiks oli hoopis Isamaaliit ja Peeter Tulviste,” sõnas Rosimannus.
Mart Laar kinkis Rüütlile pärast presidendiks valimist punased nelgid, milles nähti torget Rüütli punaminevikule. Autor/allikas: SCANPIX/DELFI MEEDIA/PRIIT SIMSON
Rosimannus rääkis, et Rüütlile tõi edu Rahvaliidu juhi Villu Reiljani kokkulepe Edgar Savisaarega, mis tõi Rüütlile Keskerakonnast lisahääled.
“Savisaar polnud kunagi olnud huvitatud kellegi teise presidendiks saamisest enda erakonnast peale tema enese, kõikide kandidaatide puhul kindlustas ta, et nad presidendiameti ligidalegi ei pääseks,” ütles ta.
“Savisaar polnud kunagi huvitatud kellegi teise presidendiks saamisest enda erakonnast peale tema enese.”
“Reformierakonna tipust keegi sellist pingutust ette ei võtnud ja konkurent Isamaaliidu hääled ei tulnud ilmselt ka kõik Savile teises voorus, oli rikutud sedeleid,” sõnas Rosimannus.
“Mingite ringkondade, ka muuhulgas Mart Laari rehkendus oli, et olekski hea, kui Rüütel saaks, siis oleks ka nn “teisel Eestil” oma poliitiline ventiil ja poliitiline süsteem paremini tasakaalus. Mina, Toomas Savi kampaania juhina seda meelt küll ei olnud,” ütles Rosimannus.
Kokkulepped ei pidanud
Tollase Isamaaliidu kandidaadi Peeter Tulviste kampaaniajuht Tõnis Arro meenutas, et Tulviste napp allajäämine valimiskogus Toomas Savile tähendas ilmselt seda, et keegi ei pidanud kokku lepitud lubadusi.
“Me konsulteerisime regulaarselt Reformierakonna ja Mõõdukatega ning midagi lepiti kokku. Me olime üsna kindlad, et Tulviste võidab selle ja siis ta oleks Rüütli vastas olnud. Aga miks see nii läks, ma ei tea. Ma arvan, et lubatud oli rohkem, kui täideti,” sõnas Arro.
Peeter Tulviste kaotas valimiskogu esimeses voorus Toomas Savile vaid ühe häälega ega pääsenud teise vooru. Autor/allikas: SCANPIX/DELFI MEEDIA/PRIIT SIMSON
Kuigi Savi ja Tulviste vahel käis tihe rebimine, nimetas Arro põhikonkurendiks ikkagi Rüütlit.
“Loomulikult põhikonkurent oli Rüütel. Küsimus oli, et kellel oleks Rüütli vastu šanssi. Need kolm erakonda, kes olid koalitsioonis, väljendasid omavahelistes vestlustes kõik seisukohta, et oleks vaja, et saaks meie kandidaat, mitte Rüütel. See koostöö ei olnud piisavalt hea ning kokkulepped ei pidanud piisavalt hästi, et see oleks juhtunud. Mina ja kõik teisedki arvasime, et Tulvistel oleks Rüütli vastu šansid olnud paremad kui Savil,” rääkis Arro.
Kui varem oli Isamaa presidendikandidaat Tunne Kelam, siis mingil hetkelt tegi Arro sõnul Isamaa juhi Mart Laari tagatuba otsuse, et nüüd toetatakse Tulvistet.
“Sel hetkel, kui mina asja juurde tulin, oli siiski selge, et erakonna juhtide toetus on Tulviste taga, kuigi nad avalikult erakonna sees mängisid mängu, et “teeme nüüd ikkagi sisevalimised,” meenutas Arro.
“Ühel päeval ta (Tulviste – toim.) mulle helistas ja ütles, et ta on sellise otsuse teinud ning küsis, kas ta võiks minuga aeg-ajalt nõu pidada. Mina ütlesin, et loomulikult. Ja siis aeg-ajalt nõu pidamisest sai enam-vähem minu igapäevane töö,” ütles Arro.
Arro sõnul tõi Rüütlile edu tema populaarsus valijameeste hulgas ja see, et koalitsioonierakonnad ei suutnud ühes kandidaadis kokku leppida.
“Me käisime Tulvistega näiteks Mõõdukate suvepäevadel ja seal rääkisin ka oma vana sõbra ja õppejõu Marju Lauristiniga. Marju ütles mulle toona, et “tead, siin ikka tahetakse oma inimest läbi suruda”. Praegu, paarkümmend aastat hiljem, on ta asja mäletanud umbes nii, et tema ikka kogu aeg tahtis, et Tulviste saaks, et see oli kõige parem. Võib-olla tahtiski, aga tegelikult see ei realiseerunud mingiteks tegudeks, et koalitsioonierakonnad lepiksid kokku ühes kandidaadis,” rääkis Arro.
8. oktoobril 2001 andis presidendiks valitud Arnold Rüütel riigikogus ametivande. Presidendiks saades oli Arnold Rüütel 73-aastane.
Riigikogus peetud kõnes ütles ta, et Eestis tuleb taastada laialdane sotsiaalne dialoog, mis on eelduseks erinevate huvide mõistmisele ja erisuste seast omakorda ühishuvi väljaselgitamisele.
“Meie põhihäda on usalduse ja vastutuse defitsiit. Meil kõigil tuleb mõelda sellele, nii kohaliku kui riigivõimu tasandil. Seetõttu peaks presidendi esmaseks ülesandeks olema konsulteerida mitte ainult peaministrit, vaid kõiki põhiseaduslike institutsioonide juhte,” sõnas Rüütel. Ja lisas, et regionaalpoliitika tugevdamiseks on vaja kokku kutsuda kõigi tasandite omavalitsusesindajate kogu.
Vaata Arnold Rüütli esimest pikemat intervjuud ETV-s pärast presidendiks valimist