Euroopa Komisjon avaldas juulis Euroopa Liidu CO2-heitkogustega kauplemise süsteemi (ETS) reformi ettepaneku ning mõned huvirühmad on näinud selles võimalust süsteemi lammutamiseks.

Taoline otsus oleks nii keskkonnapoliitiliselt kui ka majanduslikult ebaratsionaalne, kuna karistaks neid ettevõtteid, kes on teinud tulevikku suunatud investeeringuid, nende arvelt, kes ei ole midagi teinud. Eesti kaugküttesektori kogemus näitab, et järjepidevad investeeringud ja selge poliitiline suund annavad tulemusi, ning nüüd tuleb ka elektrisektoris samamoodi talitada.

Eesti kaugküttesektor näitab eeskuju

ETS-i süsteemi kuuluvad kõik Eesti põlevkivielektrijaamad, suuremad kaugküttekatlamajad ning soojuse ja elektri koostootmisjaamad. ETS-i mõju nendele on olnud erinev. Kaugküttes on Eesti alates ETS-i rakendamisest 2005. aastal läbi teinud tohutu arengu: kui 20 aastat tagasi oli taastuvenergia osakaal seal alla kümne protsendi, siis nüüd pärineb juba üle 70 protsendi kaugküttesoojusest taastuvenergiast või heitsoojusest.

Imporditud fossiilkütused on asendatud kohaliku hakkepuiduga. Lisaks on vanad katlamajad moderniseeritud või rajatud nende asemele tõhusad koostootmisjaamad, kus energiakadusid peaaegu ei ole. Nendes kaugküttepiirkondades, kus on mindud üle taastuvkütusele, on reeglina ka kõige odavamad hinnad.

Eesti kaugküttesektori kogemus näitab, et järjepidevad investeeringud ja selge poliitiline suund annavad tulemusi. Kohalike taastuvate kütuste kasutamine on vähendanud impordisõltuvust, suurendanud varustuskindlust ja aidanud hoida hinnad tarbijatele taskukohased. ETS on üks oluline meede teiste seas, mis on sektorit selles suunas nüginud.

Kas ETS on hävitanud Eesti elektritootmise?

Kui soojusmajanduses näitame eeskuju ülejäänud Euroopale, siis elektritootmises oleme endiselt mahajääjate seas. Eesti suudab toota aastas ligi 40 protsenti vähem elektrit, kui siin tarbitakse, ning see trend süveneb. Levinud on kriitika, et just ETS on põlevkivist elektri tootmist konkurentsist välja surunud ja põhjustanud kõrge elektrihinna.

Kas ETS-i likvideerimise korral saaksime jätkata vanade põlevkivikatelde käitamist ja uute põlevkivijaamade rajamist? Vastus sellele küsimusele on selgelt “ei”. Enamik olemasolevaid põlevkivielektrijaamu peale Auvere jaama on jõudnud oma tehnilise eluea lõppu ning nende asemele tuleks ehitada uued. Lihtne tasuvusarvutus näitab, et uue jaama ehitamine ei ole tasuv investeering Eesti Energia ega tarbija jaoks, kuna tehnoloogia on nii keeruline ja kallis.

Uue Auvere elektrijaama laadis 300 MW võimsusega põlevkivielektrijaama rajamise kapitaliinvesteeringu suurus on üle miljardi euro. Sama raha eest saaks rajada näiteks 700 MW jagu uusi maismaatuuleparke, 500 MW võimsusega vesisalvesti või 4000 MW mahus akusid. Seejuures kataks 300 MW ainult väikese osa Eesti elektrinõudlusest ja sedagi eeldusel, et uus tehnoloogia töötab ega ole pidevalt rikete tõttu hoolduses nagu Auvere jaam praegu.

Arvestades nii kapitali- kui ka kütuse-, käidu- ja hoolduskulu ning eeldades, et jaam töötab ligi 3000 tundi aastas 40 aasta jooksul, peaks investeeringu tagasi teenimiseks elektri hind olema umbes 200 eurot/MWh. See on rohkem kui kaks korda kõrgem kui praegune Eesti aasta keskmine. Kuna taastuvatest allikatest toodetud elektri koguse suurenedes väheneb järjepidevalt nende tundide arv, millal põlevkivijaam börsile pakkuma pääseks, siis peab tehtud investeeringu tagasi teenimiseks elektri hind nendel vähestel tundidel tegelikult veelgi kallim olema.

Lisaks tasub uurida, kas nendes riikides, kus ETS-i ei rakendata ja elektrit toodetakse fossiilkütustest, on selle hind odavam kui mujal. Sellised riigid on näiteks Balkani poolsaarel. Eelmise aasta andmed näitavad, et Põhja-Makedoonias, Montenegros ja Serbias, kus elektrit toodetakse peamiselt kivisöest, oli aasta keskmine elektri börsihind vahemikus 108 kuni 120 eurot/MWh, mis on ligi kolmandiku võrra kõrgem kui Eestis ning seda ilma CO2-kulukomponendita. Seega pole fossiilkütustest toodetud elektri kõrges hinnas süüdi ETS.

ETS-i peatamine ei ole tõsiseltvõetav võimalus

“Muuhulgas võiks riik kaaluda taastuvenergia vähempakkumiste kulu katmist ETS-i tulust, nagu tehakse näiteks Rumeenias.”

Euroopa Komisjon avaldas juulis ETS-i reformi ettepanekud ning Eesti koos teiste riikidega hakkab koostama seisukohti, mille alusel Euroopa Nõukogus lõplik kompromisslahendus kokku lepitakse. Seetõttu on meedias taas hakanud kostma nende hääl, kes soovivad süsteemi lammutamist. Eesti seisukoha kujundamisel on kõige olulisem küsimus ilmselt see, kas riik tahab siin näha ettevõtteid, kes teevad tulevikku suunatud investeeringuid, või neid, kes seda ei tee.

Energiaettevõtted teevad investeeringuid aastakümneteks ning vajavad selleks pikaajalist kindlust. Kuigi ETS on aastate jooksul muutunud, on see andnud selge suuna: Euroopa liigub väiksema heitega tehnoloogiate suunas ning investeerimisotsuseid tehakse sellest lähtudes. Just seetõttu on oluline, et ka ETS-i reform looks ettevõtetele usaldusväärse raamistiku tulevaste investeeringute tegemiseks.

ETS-i tühistamine on selles kontekstis mõeldamatu, sest karistaks neid ettevõtteid, kes on juba investeerinud või valmis investeerima suuri summasid Eesti majanduse arenguks ning keskkonna säästmiseks, ainult selleks, et kaitsta neid ettevõtteid, kes seda teinud ei ole ega kavatse teha.

Selline otsus oleks mitte ainult keskkonnapoliitiliselt, vaid ka majanduslikult ebaratsionaalne. Peaksime hoopis leidma viisi, kuidas ärgitada ka mahajäänud ettevõtteid investeeringuid tegema ning komisjoni uus ettepanek annab selleks hea aluse.

Komisjoni sisulistest ettepanekutest väärib enim esile tõstmist üks. Nimelt peavad liikmesriigid hakkama komisjoni ettepaneku järgi ettevõtteid varasemast rohkem toetama, suunates edaspidi vähemalt 50 protsenti ETS-i tulust ehk n-ö CO2-vahenditest tagasi ettevõtete keskkonnamõju vähendavateks investeeringuteks. See on hea mõte, kuid vajab Eesti kontekstis veidi täpsustamist.

Oluline on suunata rohkem raha tagasi investeeringutoetuseks nendele ettevõtetele ja sektoritele, mis päriselt tahavad ja saavad neid investeeringuid teha. Eestis moodustab suure osa ETS-i alla kuuluvatest ettevõtetest põlevkivisektor, kellel tõenäoliselt on piiratud huvi ja võimekus puhastele tehnoloogiatele üleminekuks.

Seega peaks toetuse sihtrühm olema laiem kui vaid ETS-i alla kuuluvad ettevõtted ning hõlmama ka taastuvenergia tootjaid ja rohetehnoloogiate pakkujaid, kes süsteemi ei kuulu. Muuhulgas võiks riik kaaluda taastuvenergia vähempakkumiste kulu katmist ETS-i tulust, nagu tehakse näiteks Rumeenias.