Näen hetkel vaeva ühe rolliga. See uus roll pole veel sugugi valmis, esietenduseküps pole see kindlasti kohe mitte.
Ei, see pole mõni suvelavastus, mida näikse Eestis praegu igas mõisas, tallis, küünis või mõnes muus looduskaunis kohas korraldatavat. Nagu ütles üks mu armas kolleegist sõber, keda suvel oma kodus võõrustasin: “Täna õhtul võiksime minna vaatama 18 erinevat lavastust erinevates Eesti paikades.” Muidugi on see tore, et eestlased on teatrihullud, armastavad teatrit ja oma näitlejaid. Midagi on ilmselt ka praeguses ajas, et inimesed nii kirglikult janunevad vahetu elamuse ja kontakti järele, mida saab ainult teatrist: kohtumisest lihast ja luust inimesega, kes elab läbi kõikvõimalikke inimlikkuse tundespektreid, ja teised, vaatajad, saavad seda kogeda. Näib, et teater on viimane kants, kus vahetu inimlik kontakt veel päriselt võimalik on, ning nõnda lasub sellel kunstivormil ja tegijatel omakorda suur vastutus. Hea küll, see on hoopis teine teema.
