Harri Tiido Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Vikerraadio saatesarjas “Harri Tiido taustajutud” on seekord Simon Kuper vaatluse all elu Pariisis. Pariisi eripära on suur hulk linnale kuuluvaid niinimetatud sotsiaalkortereid, kuid erinevalt näiteks Tallinnast on suur osa neist luksuskorterid, märgib Tiido.

Kuna olen saatuse tahtel mõneks ajaks Pariisi kolinud, tekkis mõte ka sellest linnast rääkida. Et mu enda muljed on vaid paari kuu vanused, võtsin ette ühe teise siin elava välismaalase raamatu. Ajalehe Financial Times korrespondent Simon Kuper on Pariisis elanud suurema osa käesolevast sajandist, kuid britina on tema nägemus siiski välismaalase, mitte prantslase oma. Kuper üllitas oma raamatu Pariisist pealkirjaga “Võimatu linn. Pariis 21. sajandil” (Simon Kuper, “Impossible city. Paris in the 21. century”, 2024).

Autorit võib kosmopoliidiks lugeda ja mõneti meenutab tema elulugu diplomaadi perekonda sündinu oma. Tema esivanemad olid Leedu juudid, kes emigreerusid Lõuna-Aafrikasse. Ise sündis ta Ugandas, kuid kolis seejärel Hollandisse, kus tema isa oli Leideni ülikoolis õppejõud. Lisaks on ta elanud Jamaical, Rootsis, Californias, Berliinis ja Londonis. Passi järgi oli ta britt, kuid Brexiti järel otsustas võtta prantsuse kodakondsuse, et elu Pariisis lihtsam oleks. Selleks kulus küll viis aastat, kuid nüüd on ta Prantsusmaa passiga.

Pariisi vaatleb ta aga siiski mittekohaliku pilguga. See linn on tema sõnul omapärane nähtus. On tuumik-Pariis üle kahe miljoni elanikuga, mis paikneb ringtee ehk périphérique’i sees. Ja on suur-Pariis, mis lisab tuumikule veel üle kümne miljoni elaniku äärelinnades ehk banlieu’des.

Tuumik ning äärelinnad elavad erinevat elu. Suur osa ringtee sees elavatest inimestest ei ole kunagi teisel pool périphérique’i käinudki. Kahel Pariisil on ka suur jõukuse erinevus. Pariis on sajandeid püüdnud vaeseid südalinnast eemal hoida. Seetõttu võib tuumik-Pariisi võrrelda keskaegse müüridega ümbritsetud linnaga, kus müüriks on ringtee.

Tuumiklinnas on Kuperi hinnangul kinnisvara hinnad kasvanud sedavõrd kiiresti, et nüüdseks on ka jõukama keskklassi peredest osad sunnitud juba äärelinnadesse kolima. Kui südalinnas kehtivad valdavalt valitseva klassi reeglid, siis äärelinnades on kujunenud kogukonnad, kes elavad oma reeglite kohaselt.

Immigratsiooniga on arenenud äärelinnad, kus Prantsuse seadused kehtivad vähem kui näiteks islamikogukonna reeglid. Äärelinnad on samuti erinevad. On vaesed piirkonnad, kuid on ka jõukate äärelinnad eramajadega. Need linnaosad on omavahel eraldatud, kuid kõik äärelinnad on eraldatud tuumik-Pariisist.

Pariis muutus käesoleval sajandil üha enam eliidi saareks, mida asustasid poliitikas ilma tegevad inimesed, riigiametnikud, äri- ja kunstimaailma tegijad, kes üha enam lõikasid end lahti ülejäänud Prantsusmaast. Kuperi arvates võib Prantsusmaal eliit olla küll suurriikide võrdluses suhteliselt väike, kuid see on väga kompaktne.

Kuper märgib, et sisuliselt juhivad riiki paaril ruutkilomeetril elavad inimesed. Eelkõige on need alad seitsmes linnaosa, pluss osa 16. linnaosast ja veel mõni kallis piirkond. Prantsusmaal on seni olnud eliidiga liitumiseks vaja käia õiges ülikoolis, rääkida head prantsuse keelt ja tõenäoliselt olla valgenahaline ning meessoost.

Tähtsaimaks eliidi sepikojaks loetakse Charles De Gaulle’i asutatud Ecole national d’administration’i ehk lühendatult ENA-t ehk riigi halduskooli. Selle eesmärk on algusest peale olnud valitseva klassi täiendamine. Kooli läbinud on lühendist tulenevalt pälvinud üldnimetuse les enarques või eesti keeles ehk enalased. 1970. aastatel lõpetas selle kooli aastas umbes 150 inimest. Praegu umbes 80.

Olla enarque tähendab elupikkust karjääristaatust ja identiteeti. Neil on ka oma võrgustik, mis hoolitseb liikmete eest kogu nende karjääri vältel. Enamus Prantsuse eliidist veedab kogu oma elu Pariisis, eeldatavalt Seine’i vasakkaldal ümbritsetuna lähedal elavatest kamraadidest.

“Kui hilisem president Jacques Chirac oli Pariisi linnapea, premeeris ta lähikondlasi linnale kuuluvate korteritega.”

Eliidis loetakse sissetulekust isegi tähtsamaks kõrges ametis saadavaid soodustusi nagu ametiauto koos juhiga või veelgi parem, kõrge staatusega elamispind. Kui hilisem president Jacques Chirac oli Pariisi linnapea, premeeris ta lähikondlasi linnale kuuluvate korteritega.

Pariisi eripära on suur hulk linnale kuuluvaid niinimetatud sotsiaalkortereid, kus elab kokku ligi neljandik südalinna elanikest. Kuid erinevalt näiteks Tallinnast on suur osa neist luksuskorterid ja jagatakse neid kõrgetele riigiametnikele, aga ka politseinikele ja muudele linnale vajalikele ametnikele. Üüri makstakse neis umbes kolmandik turuhinnast.

Selline eliidi kujundamine loob üha enam suletud klassi. Kui varem oli eliit vürtsitatud provintsielanikega, siis nüüd on see üha enam Pariisi linnaeliit. Kuperi arvates juhitakse riiki praegu nagu koloniaalimpeeriumit, kus metropoliks on ringteega piiratud süda-Pariis.

Pariisil on ka asjaajamise eripära, milles on suur roll söömisel. Enamus tähtsamaid söögikohti on koondunud seitsmendasse linnaossa. Nii mõnigi siinne restoran olla pigem kinnine klubi kui avalik söömakoht. Praegune president Emmanuel Macron on küll pärit provintsist, kuid ENA lõpetamise järel sai ta osaks eliidist ja öeldakse, et ta sõi ennast tippu. Räägitakse, et Pariisi kolimise järel ei söönud ta kunagi üksi, nii hommiku-, lõuna- kui ka õhtusöögi veetis ta alati kellegagi suheldes.

Ja prantslaste rahvusspordist meeleavaldustest. Prantslastel on üldse kalduvus suhtuda valitsusse väga kriitiliselt ja oma suhtumist tänaval väljendada. Autori poeg olnud 11, kui hakkas meeleavaldustel käima, kuna see oli lahe.

Pariislased on alati valmis korraldama ülestõusu ükskõik mille või kelle vastu. Pealegi on meeleavaldus võimalus kohata sõpru ja tuttavaid, suhelda ja ennast välja elada. Tihti on meeleavalduste vägivaldne osa mitte tuumiklinna elanikud, vaid ringtee teiselt poolelt tulnud, kes autode põletamise ja muidu laamendamisega valavad välja vaenu rikaste tuumiklinna vastu.

Midagi siiski muutub. President Nicolas Sarkozy ajal koostati kava tuumiklinna ja äärelinnade transpordisüsteemi ühendamiseks, kavas on ehitada 200 kilomeetrit uusi metrooliine ja avada 68 uut metroojaama. Kuigi riigi ja linna eelarveprobleeme arvestades ei ole kava teostumine sugugi kindel. Jätkub ka Macroni võimule saamise järel alanud võitlus poliitikute korruptsiooni ja priskete eeliste vastu. Milleni see viib, on veel raske öelda.