Rüütlite ajast tuttav rinnaplaat elas oma elu Esimese maailmasõja alguseni. Seda kandsid veel 1914. aastal ratsaväeosad, pigem traditsioonist, sest kaasaegsete vintrauaga tulirelvade kuulide eest see ei kaitsnud. Sellegipoolest katsetati Esimeses maailmasõjas erisuguseid raudrüüsid. Näiteks Saksamaa võttis 1916. aastal kasutusele terasplaatidest kaevikurüü ehk Sappenpanzer’i, mida kandsid eeskätt kuulipildurid ja teised kindlatel positsioonidel asunud sõdurid, kes lahinguväljal palju liikuma ei pidanud. See kaitses päris korralikult mürsukildude, püstolikuulide ja külmrelvade eest, aga kaalus umbes kümme kilo ning pakkus vintpüssikuulide vähest kaitset, mispärast seda laialdaselt jalaväes ei kasutatud. Ameeriklased aga proovisid umbes kaks korda paksemat ja raskemat nn Brewsteri kehakilpi, mis suutis vintpüssikuule peatada, kuid sõduritele oli see ikka liiga raske ning seda kasutusele ei võetud.
Teises maailmasõjas jätsid lääneriigid praktiliselt mõtted jalaväelaste „raudrüütamisest“, see-eest kandsid terasplaatidest kehakaitseid lendurid. USA lennuväe ajaloo järgi toodeti lenduri kehakaitseid üle 330 000. Britid koonerdasid tootmisega, sest prioriteedid ja võimsused olid teised ning selle pärast sai Briti sõjavägi tellitud 300 000 kehakaitsest kätte alla 80 000 ja enamik anti kuninglikule õhuväele. Kuid idarindel olid „raudmehed“ väga aktiivsed: Vene arhiiviallikate järgi valmistati sõja jooksul eri mudelite terasrinnakuid 300 000 ning need anti jalaväelastele, kes said kõige ohtlikumaid ülesandeid.