Arnold Rüütlil oli presidendina oluline roll Eesti liitumisel Euroopa Liiduga. Rüütel toetas avalikult Eesti liitumist EL-iga ja kutsus inimesi 4. septembril 2003 toimunud rahvahääletusel selle poolt ka hääletama. Tema toetus oli eriti oluline maapiirkondades ja nende inimeste seas, kes suhtusid EL-i alguses kahtlevalt. Seetõttu avaldasid talle tunnustust ka poliitilised oponendid erakondadest, kes 2001. aastal teda presidendivalimistel ei toetanud. Kuid see ei tähendanud 2006. aastal, et nad oleksid Rüütli tagasivalimist toetanud.
Arnold Rüütel ise mõistis poliitilist olukorda ja seda, et riigikogus tal äravalimiseks võimalusi pole. Seetõttu otsustas ta 2006. aasta presidendivalimistel riigikogu voorudes mitte kandideerida. Ta ei osalenud ka ETV teledebatis, kus olid riigikogus üles seatud kandidaadid Ene Ergma ja Toomas Hendrik Ilves.
Ene Ergma ja Toomas Hendrik Ilves ETV presidendidebatis. Autor/allikas: Ülo Josing / ERR
Rüütli selja taga olnud Rahvaliidu ja Keskerakonna liikmed hääletussedeleid välja ei võtnud. On ka spekuleeritud, et mittehääletamise otsuse taga oli hoopis asjaolu, et kardeti, et salajasel hääletusel võivad mõned rahvaliitlased ja keskerakondlased Toomas Hendrik Ilvesele hääle anda ja nii talle võidu kindlustada. Nagu hiljem selgus, piisanukski vaid kolme-nelja hääle lisandumisest.
Hääletamisest võtsid osa Isamaaliidu, Res Publica, Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikmed.
Presidendivalimistel oli riigikogu voorudes 28. ja 29. augustil vaid üks kandidaat – esimeses voorus Ene Ergma ning teises ja kolmandas Toomas Hendrik Ilves. Ergma sai esimeses voorus 65 häält, Ilves sai mõlemas (teises ja kolmandas) voorus 64 häält. Minimaalselt olnuks vaja 68 häält.
Valimised läksid taas valimiskogusse.
13. septembril 2006 avalikustasid 80 prominentset kultuuritegelast oma toetusavalduse Toomas Hendrik Ilvesele. Allakirjutanute seas olid teiste seas Jaan Kross, Viivi Luik, Arvo Pärt, Neeme Järvi, Ain Kaalep, Jaan Kaplinski, Olev Subbi, Enn Põldroos, Jüri Arrak, Erast Parmasto, Ita Ever, Kaljo Kiisk, Aarne Üksküla, Merle Karusoo, Mart Saarma, Fred Jüssi, Kuno Areng, Tõnis Mägi, Ellen Niit, Enn Soosaar, Doris Kareva, Jaak Jõerüüt, Riho Sibul jpt. Eesmärk oli suunata kõhklevaid valijamehi toetama Ilvest.
Presidendivalimiste valimiskogu päeval, 23. septembril kogunesid riigipeakandidaati Toomas Hendrik Ilvest pooldavad muusikud Tallinnas Estonia teatri juurde, et anda Ilvese toetuseks kontsert ja koputada enda sõnul valijameeste südametunnistusele. Toetuskontserti vedas Jaan Elgula ja korraldusliku poolega tegeles tollane Tallinna linnavolikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni aseesimees Hannes Rumm. Üles astusid Tõnis Mägi, Ivo Linna, Riho Sibul, Mihkel Raud jpt. Kontsert-meeleavaldust vaatama tulnud inimesed jäid Estonia juurde valimistulemuste selgumiseni.
Toomas Hendrik Ilves astus koos oma venna Andrese ja poja Luukas Kristjaniga läbi tema toetuseks tehtud meeleavalduselt Tammsaare pargis. Autor/allikas: SCANPIX/SL ÕHTULEHT/MARIANNE LOORENTS
Valimiskogusse tulid Ilvesega kaasa tollane abikaasa Evelin ja poeg Kristjan Luukas. Rida tagapool jälgisid sündmusi Hannes Rumm, president Lennart Meri vanem poeg Mart, SDE juht Ivari Padar ja Ilvese nõunik Olari Koppel.
Arnold ja Ingrid Rüütlile olid lähimaks seltsiks presidendikantselei ülem Tarmo Mänd, Rahvaliidu esimees ja Rüütli valimiskampaania peaideoloog Villu Reiljan ning presidendi nõunik Eero Raun.
23. septembril 2006 toimunud hääletamisest valimiskogus võttis osa 345 valijameest. Ilves sai 174 ja Rüütel 162 häält. Kaheksa valijameest jätsid sedeli täitmata ja üks sedel oli kehtetu. Ilves sai napilt, aga kindlalt presidendiks.
Võidu järel läks Toomas Hendrik Ilves koos abikaasaga Estonia rõdule ooperimaja ees ootavatele inimestele lehvitama.
“Kõik tundsid, et nüüd valitakse presidenti”
Tol ajal riigikogu Keskerakonna fraktsiooni kuulunud Toivo Tootsen meenutas, et vastasseis Rüütli ja Ilvese vahel oli aetud väga teravaks. “See oli aetud teravaks just teise poole poolt. Olid võrdväärsed pooled. Olid väga tugevad Rüütli toetajad ja mulle tundub, et noorem põlvkond oli väga kõvasti Ilvese taga. Need olid ühed valimised, mis olid kõige rahvarohkemad. Valimispäeval Estonia juures oli väga-väga palju rahvast, kes elasid mõlemale poolele kaasa,” meenutas Tootsen.
“See oli tõeline presidendivalimine, kus kõik tundsidki, et nüüd valitakse presidenti,” lisas ta.
Tootseni sõnul tõi Ilvesele võidu Rüütli vastane kampaania, mis läks ühe teravamaks. “Eks jõud oli kuidagi raugenud. Ja see Rüütli vastane kampaania muutus juba enne valimisi kaunis mustaks. Kõik see jättis oma pitseri,” sõnas ta.
Tootsen rääkis, et Rüütli meeskond mõistis kohe, et riigikogus ei ole mõtet kandideerida ja võimalus võiduks on eelkõige valijameeste kogus. “Ega seal kindlapeale minekut ei olnud niikuinii, aga lihtsalt kaalutlus oli see, et valijameeste kogus on suurem võimalus võita,” lausus Tootsen.
Kuigi Rüütel oli eelkõige Rahvaliidu kandidaat, oli Tootseni sõnul ka Keskerakond tugevalt tema selja taga. “Kui oli lubatud, et me toetame, siis me toetasime. Meil altminejaid ei olnud, ma arvan. Kui oli lubatud, siis nii tehti. See kokkulepe pidas meie poolt,” ütles Tootsen.
“Ilvese kampaania oli märksa häälekam kui Rüütlil”
Toonane Rahvaliidu riigikogu fraktsiooni juht Jaanus Männik ütles, et valimised olid tõepoolest väga emotsionaalsed.
“Meid süüdistati selles, milles põhiseadus ei võimaldanud meid süüdistada. Seal olid just need oponendid teistest erakondadest. Suhtuti väga kõrge reitinguga presidendi uuesti kandideerimisse pehmelt öeldes imelikult ja hakati sisuliselt survet avaldama, et ta ei kandideeriks,” lausus Männik.
Männiku sõnul oli Rüütel aga kõige suurema rahva toetusega president ja suutis rahvast ühendada. See väide siiski lõpuni tõsi pole. Arnold Rüütli toetus presidendina oli püsinud tõesti kogu ametiaja kõrge, kuid hakkas langema 2006. aasta suvel, kui üles kerkisid alternatiivsed kandidaadid. Kui vastajatel paluti valida Rüütli ja mõne teise kandidaadi vahel, siis võrreldes presidendikandidaat Ene Ergmaga oli toetus üsna võrdne, kuid toetus Toomas Hendrik Ilvesele oli oluliselt tugevam. Rüütlit toetas pisut üle kolmandiku (34–37 protsenti) ning Ilvest pooled elanikest.
Rüütli tagasivalimise kampaaniat tegid Villu Reiljan ja Tarmo Mänd. Autor/allikas: SCANPIX/SL ÕHTULEHT/TIINAKÕRTSINI
“Täiesti varjamatult halvustavalt suhtuti temasse just oponentide poolt. Igaühel on loomulikult õigus oma kandidaadile ja arukas on oma kandidaadi häid omadusi välja tuua, mitte aga vastaskandidaati põhjendamatult tõrvata, mida tookord ikkagi väga tuntavalt tehti,” rääkis Männik.
Männiku sõnul rünnati Rüütlit ka selle eest, et ta riigikogus ei kandideerinud. “Sellest püüti teha tol korral ka väga huvitav konstruktsioon, et justkui kaks erakonda, kes ei osalenud riigikogu hääletuse, et need ei toiminud päris korrektselt põhiseaduse mõistes. Aga seda ei saa nii tõlgendada. See õigus on igal riigikogu liikmel otsustada, kas ta osaleb või mitte,” sõnas Männik.
“Kindlasti oli sel korral Ilvese kampaania märksa häälekam, valjusõnalisem ja superlatiivides väljendatum kui Rüütli kampaania,” meenutas Männik.
Männik rääkis, et Ilvese kampaania võinuks anda talle hoopis tugevama tulemuse, aga tegelikult ei andnud. “See oli hästi tasavägine tulemus. Kokkuvõttes läks hästi, aga seekord Rüütel ei võitnud, võitis Toomas Hendrik Ilves,” ütles Männik.
“Üks oli endine kommunist ja teine oli CIA agent”
Toomas Hendrik Ilvese kampaaniameeskonna liige Randel Länts ütles, et kampaania algas rahvakohtumistest ja seejärel leiti endale tuntud inimesed, kes olid nõus Ilvesele tuge tegema.
“Tõenäoliselt see oli üks asi, mis ärritas vastaspoolt, kuna nende spontaansete tuntud inimeste toetus oli oluliselt väiksem. Ja pärast seda algas valijameeste kaardistamine ja nendega suhtlemine,” lausus Länts.
Länts meenutas, et Ilvese võit ei tulnud niisama, vaid valijameeste toetuse kindlustamiseks sai tehtud rasket ja süstemaatilist tööd.
“Väga selge oli see, et mingid inimesed, kelle eelistus oli teada, tuli enda külge nii-öelda kinnitada, et nad õigel päeval kohal oleksid ja kindlasti hääletaksid. Ja siis oli terve hulk selliseid inimesi, kellel oli otsus tegemata. Need olid need, kellega käis põhiline töö,” ütles Länts.
“Meil oli oma väike staap, kes igapäevaselt seda Exceli tabelit täitis. Kasutasime sellist valgusfoori metoodikat. Roheline tähendas seda, et see hääl peaks kuuluma Ilvesele, punane värv seda, et ta kuulub Rüütlile, ja siis kollane oli see, kellega me seal igapäevaselt tegelesime. Umbes kaks-kolm nädalat oli sellist intensiivset tööd,” lisas ta.
Länts rääkis, et riigikogus kuulas Keskerakond kõigepealt ära mõlemad kandidaadid ja seejärel asus Rüütli taha. Seetõttu ei olnud riigikogus piisavalt hääli, et Ilves 68 häält kokku saaks.
Läntsi sõnul olid valimised küll teravad, aga mitte midagi hullemat tavapärasest poliitilisest võitlusest. “Kindlasti olid need vastastikused süüdistused üksteise päritolu ja varasema tegevuse suunas. Küll üks oli endine kommunist ja teine oli CIA agent. See kõik oli selline poliitiline retoorika iseenda valijameestele ja valijatele meeldimiseks. Seda kahtlemata oli, ja see oli mõlemal pool. Aga ma ei ütleks, et see oli nii domineeriv,” rääkis Länts.
Läntsi sõnul oli Ilvese kampaania keskne mõte, et Eesti pidi liikuma uude ajastusse, kus on uued juhid, kes on vabad mineviku taakadest.
Ilves andis ametivande 10. oktoobril. Esimest korda presidendiks saades oli ta 52-aastane.
Kui Ilves 2006. aastal Kadriorgu astus, usaldas teda 71 protsenti vastanutest, mittetoetajaid oli 18 protsenti. Ilvese usaldusreiting isegi kasvas järgnenud aastate jooksul. Juunis ja juulis 2007 tõusis toetajate hulk 75 protsendile. Esimese ametiaja lõpuks toetus siiski mõnevõrra langes, kuid püsis kõrge 65 protsendi juures.