Alar Karis, Maailm in vitro ja in vivo. Koostanud Toomas Mattson. Toimetanud Jane Lepasaar, Urve Pirso, Toomas Mattson, sarja kujundanud Kaljo Põllu. Ilmamaa, 2026. 1040 lk.

Hirm ainese ees ja eelarvamus, et president pole ehk kirjutanud oma kõnesid ise, ei lubanud arvustada kogu tuhandeleheküljelist teost. Valisin välja kogumiku teise osa „Haridus ja hariduskorraldus“, mis koosneb 26 lühiartiklist ja kõnest aastatest 2003 kuni 2025. Enamik neist pärineb kahe Eesti suurülikooli rektoriks olemise ajast: maaülikooli rektor oli Alar Karis 2003–2007 ja Tartu ülikooli oma 2007–2012. Kes veel saaks paremini Eesti (kõrg)haridust tunda  kui kahe ülikooli endine rektor (neid on meil, jah, üks veel).

Jaak Aaviksoo eessõnas on nimetatud raamatut „reisikirjaks“. See on ilus metafoor, aga hariduse peatükk ei ole kirjeldus, vaid pigem ikkagi poliitika, küll alguses ettevaatlikum ja hillitsetud, hiljem sõnakam. Karis areneb teadlasest, kes tahaks, et tema maailm oleks kindlam, reguleeritum ja rahulikum, haridusvalitsejaks, kes ei vaatle, vaid annab hinnanguid ja mõtestab ning muudab omi arusaamu, kui muutuvad ajad ja asjaolud.

Hariduspoliitikat peetakse nn massimõnu poliitikaks, sest on lihtne saada hääli nii eliidilt kui ka keskklassilt, lubades hariduse heldet rahastamist: kõrgemaid õpetajate palku, enam raha ülikoolidele või toetusi õppijatele. Kuigi ülikooli rektorid ei ole poliitikud, on nad kindlasti mõjuvõimsad isikud ja ka nende aetav joon astub ühte sammu just selle nn massimõnu poliitikaga. Karise viimane rektoriperiood jäi aga aega, kus selle rakendamine oli keeruline. Eestit tabas 2008-2009 majanduskriis, 2009. aastal kahanes Eesti SKT ligikaudu 14%. Hariduse rahastamist vähendati, aga siiski vähem kui ülejäänud valdkondades. Ühe üliõpilase kohta kulutused isegi kasvasid ja Euroopa Liidu tõukefondidest hakkas kõvasti raha tulema – narrimisi öeldi, et hakati „betooni investeerima“.

Aga mitte ainult. 2008. aastast hakati sellest rahast finantseerima ka tippkeskusi. Märgatavalt on kasvanud ka konkurentsipõhine teadusrahastus. 2013. aastal muudeti ka ülikoolide finantseerimist: kui enne reformi olid nn riigieelarvelised ja maksvad tudengid, siis pärast seda on ülikooliharidus „tasuta“, mis kehtib küll teatud tingimustel. Karise pea kümneaastane rektoriaeg jäi põnevasse perioodi ja palju sellest põnevusest toimus välisvaatlejale nähtamatuna organisatsiooni sees nii juhtimise kui ka valitsemise tasandil. Ka ei ole ammu enam Eesti ülikoolide professorid alamakstud: keskmine väljamakse kuus ulatus üle 4000 euro juba 2024. aastal. Just selles kontekstis võib mõtiskleda, kui palju Karist on selles, et Eesti ülikoolide seis on praegu just selline, nagu ta on.

Karise maaülikooli perioodi alguseks oli kõige tulisem debatt ülikoolide autonoomia eest peetud ja võidetud. Tartu ülikool oli saanud oma seaduse ja õppejõududest ei saanud riigiteenistujaid. Siiski oli raha ülikoolides vähe ja peeti enesestmõistetavaks, et seda võib turult juurde teenida. Suur teema oli professorite alamakstus ja ülikoolide omavaheline konkurents. Selles valguses on pigem väikese ülikooli rektori sõnum arusaadav: Karis taunib vaiba enda poole tõmbamist ja nendib, et ülikooli töötajail tuleb valida alamakstud teaduse või erasektori raha vahel. Karis väidab koguni, et ülikool on peaaegu pankrotistunud, rahapuudus asendab andekad vähem andekatega, ning kutsub õppejõudusid üles streikima. 

Rektor Karis on skeptiline haridusturu hea toimimise suhtes. Mida tähendaks turukeskne hariduse valitsemine? See tähendaks, et turusignaalid (õppekavade populaarsus, mis omakorda sõltub tööjõuturu palgatasemetest) määravad erialade ja õppekavade ning üliõpilaste arvu, mis omakorda määrab õppejõudude vajaduse ja nende palga. Muidugi ei ole haridus puhas turukaup, see mõjutab maailmast arusaamist, hoiakuid ja väärtushinnanguid. Teadus on riskantne ja nõuab suuri investeeringuid igas mõttes. Siiski ei saa ülikoole turumajandusest välja lõigata ja teadlaste palk konkureerib paratamatult erasektori omadega, ülikoolid võistlevad omavahel nii teadusrahastuse kui ka tööjõu ja üliõpilaste puhul jne.

Karise arvates peaks ent õppekohtade arvu määrama tööjõu pikaajalise vajaduse analüüs, mitte turujõud. Kõrghariduses peaks õppekohti olema vähem ja kutsehariduses rohkem. Ülikool ei tohi muutuda rakenduslikuks, vaid peaks jääma akadeemilise teadmise keskseks. Liiga ulatuslik kõrghariduse pakkumine tekitab konkurentsi õpilaste pärast ja viib kõrghariduse devalveerumiseni. Paari aasta pärast on Karis ometi seda meelt, et ega me ei oska ikkagi prognoosida, kui palju neid geenitehnolooge või semiootikuid vaja on, pehmendades oma positsiooni, olles seisukohal, et vähemasti osaliselt peab prognoosima või planeerima.

Alar Karis ei usu, et turg reguleerib end ise, arvates, et eraomand on hariduses lausa kõlvatu: eraharidust nimetab ta otse mullikooliks ja libahariduseks. Karis taunib eraülikoole (tegelikult on Eestis olnud ainult üks eraülikool) ja nõuab, et riik midagi teeks ehk turgu ohjeldaks. Rektor Karis leiab, et Tartu ülikooli on vaba turg kahjustunud, sh kirjutab ta, et Eesti ülikoolid ei pruugi teha väga head tööd (üliõpilaste koolitamisel), sest teevad seda liiga odavalt. Karis taunib, et õppejõudude turg ei toimi: tihti on sadadel aastas välja kuulutatud akadeemilistel konkurssidel vaid üks kokkulepitud kandidaat.

Rektor Karis on oma karjääri alguses ka konkurentsipõhise teadusrahastuse ehk projektimaailma vastane. See projektide maailm kõnetab ülikoolirahvast eriti iga aasta juuli alguses, kui just on teatavaks tehtud ETAGi granditaotluste nimekirjad. Sellel kevadel esitati ligi 500 projektitaotlust, kuid raha saab vahest 15% – nn tunnustatud taidurite omad, nagu kirjutab Karis. Ka loodab ta, et projektimajandusest ehk lühiajalisest, killustunud, võitluslikust haridusrahastamisest on väljapääs. Eks kõik kiru seda maailma, aga projektimajandusest pääsemise osas on Karis eksinud. Oleme järjest enam sinna suundunud ja väga edukateks projektikirjutajateks saanud. Paljude puuduste kõrval, millele Karis on ilmekalt tähelepanu juhtinud, on sel ka omad voorused: toome sisse kümneid miljoneid Euroopa raha, luues sellega doktorantidele karjääri aluse, rahvusvahelised võrgustikud ja teadusringluse. Jah, me konkureerime.

Sama skeptiline on Karis ka patentide (teadustulemuste kaitse, mis annab omanikule ainuõiguse otsustada, kas ja kuidas leiutist kasutada või müüa) suhtes. Patendid võimaldavad teaduse rahaks pöörata. Nende alakasutamist taunib eriti praegune teaduste akadeemia president Mart Saarma, väites, et Eesti (ülikool) saab rikkaks ainult siis, kui hakkame oma leiutisi patentima ja mujal maailmas müüma. Karis ei taha müümisest ja rahast mõelda, tema arvates ei pea ülikool tegelema patenteerimisega. Veel 2008. aastal on Karisele võõras mõelda ülikoolist kui ettevõtlus-hub’ist, kust idufirmad välja kasvavad. Praegu esitleb Tartu ülikool teatavasti end innovatsiooni- ja ettevõtluskeskusena.

Kõige eelneva valguses üllatuslikult hakkab rektor Karis nägema ülikooli rahvusvahelistumist positiivses võtmes: rahvusvaheline ülikooli (töö)kultuur, teised arusaamad – kõiges selles näeb Karis häid külgi. Ülikoolid vajavad tema arvates rohkem (raha, et palgata) välismaised õppejõude ja teadlasi. Muidugi näeb Karis ühtlasi rahvusvahelistumise või suisa üleilmastumise pahupoolt –globaalset kapitalismi, mis jõuab ka ülikoolidesse: hariduse kaubastamine, konkurents ülikoolide vahel ja platvormistunud ülikooliharidus kui äri. Siiski ei tauni Karis enam nii väga ülikoolidevahelist konkurentsi ja vist isegi mitte reitingutabeleid – võrrelda tuleb ennast ikka parimatega. Tema nägemuses ei tuleks rahvusvaheliselt tööturult siia tuua mitte tippe (tunnustatud professoreid), vaid üritada Eestisse saada noori talente. Teadlased järgnevad teadusrahale, mida saab aga siis, kui keskenduda teatud valdkondade eelisarendamisele. Millised valdkonnad Karisel meeles mõlguvad, leiab ridade vahelt.

Tartu ülikooli rektor Karis arvab oma ametiaja alguses, et enamjaolt lahendab hariduse probleemid konkurentsi asemel koostöö ehk väikesed peaksid suurtega ühte heitma. Sama aasta lõpus seab Karis kahtluse alla, kas alma mater suudab olla sama paindlik ja dünaamiline kui väikesed ja spetsialiseerunud ülikoolid. Siiski pakub ta, et Eestisse mahub vahest üks ülikool koos regionaalsete üksustega. EKA ja EMTA võivad ka jääda spetsialiseerunud ülikoolideks. 2011. aastal kirjutab Karis Postimehes, et maaülikool ja Tartu ülikool peaksid leivad ühte kappi panema. Minu mäletamist mööda sosistati samal ajal ka, et EBS kolib Tartu alla ja sellest saab filiaal. Sellist suurt ülikoolireformi siiski ei tulnud.

2008. aastast võtab Karis ette ülikoolide sisemise korrastamise teema. Kui ei õnnestunud koostöö ülikoolide vahel, siis võib see õnnestuda ülikooli(de) sees: tuleb luua suured teaduskonnad, mis ühendavad paljud instituudid. Aasta pärast Karise Tartu ülikoolist lahkumist reformid algatataksegi, sh tugistruktuuride töö ümberkorraldamine. Mõtteid turuloogikale vastu töötada on mitmeid: vähendada üliõpilaste arvu, rühmade suurust, kaotada tasuline õpe. Autonoomne ülikool tähendas siis Karisele mitte ainult akadeemilist vabadust, vaid küsimust, milline on ülikooli vastutus ühiskonna ees (vahel nimetatakse seda turuideoloogiat matkides ühiskondlikuks tellimuseks). Karis kirjutab, et ülikooli missioon on Eesti ühiskonnateadustesse panustamine Eesti probleemide lahendamise kaudu.

Karis jõuab ka küsimuseni, kuidas peaks ülikooli valitsema. Igale ülikooli töötajale on see huvitav tagasivaade. Asjaomane diskussioon ei ole päris liiva alla maetud ka täna. Kuidas peaks olema valitsetud autonoomne, aga maksumaksja rahaga finantseeritud asutus. Karise rektoriajal oli lahendus akadeemiline nõukogu (nn akadeemilise oligarhia ilming) ja kuratoorium (ühiskonna hääl). Minu teada on Tartu ülikooli juhtimine 2012. aastast kahetasandiline: mitteakadeemiline (kuigi seal on ka ülikooli esindajad) nõukogu ja akadeemiline nn senat, täideviiv akadeemiline otsustuskogu. Ilmselt ongi see Karise teene, et püüdluses tasakaalustada autonoomiat ja „riigile kaugeks muutumist“ kujundati ülikooli(de) juhtimismudel kahetasandiliseks.

Kaks asja tahan veel ära klaarida. Esiteks, peaaegu iga kirjatüki lõpus (neid on kokku nii palju, et lugemine läheb sassi) on tehisaruga tehtud kokkuvõte. Lisaks on veel üks ring tehisaruga tehtud analüüse raamatu lõpus, mida on oma sada lehekülge. Ausalt öelda ei taha neid lugeda, sest ülikoolis töötades läheb palju auru oma peaga mõtlemise õpetamisele ja selliste analüüside väljarookimise peale. Küll soovitan ka ise teadusartiklite lühikokkuvõtteid kirjutada tehisaru abiga. Paraku ei ole kõned ja kirjutised teadustekstid. Need on lühikesed ja tihti suunatud ka keeleilule ja mõttemängudele. Sellist lühikokkuvõtet ei ole minu arust tarvis, eriti veel kirjatükkide sabas (teadusartiklitel on abstract ju päises). Teiseks panevad mõtlema kõik need puud, mis on maha võetud, et trükkida ära viimased 274 lehekülge. Palju oleks saanud ära teha kokkuvõtlikumalt, äkki joonealuste märkmetena. Klots oleks olnud kergem puhkuse ajal rongis kaasa vedada.