„Enam ei tohi ju midagi öelda…“ Selle ohkega algab tuttavlik stseen: kommentaarium, võib-olla perekondlik koosviibimine, mõni konservatiivsete saatejuhtide raadiosaade. Kõik olevat nii poliitkorrektsed, et pea keegi ei julge enam suud lahti teha. Aga kes keelab? Mida täpselt? Ja millal keegi viimati defineeris, mis see „poliitkorrektsus“ üldse on?
Keeleteadlane Norman Fairclough on nimetanud poliitkorrektsust võltskonstruktsiooniks (ingl spurious construct)1: selle alla koondatakse üksikinimeste ja rühmade mitmesuguseid praktikaid ja sekkumisi, mis niimoodi hakkavad paistma ühe sidusa nähtusena. Samasugused katuskonstruktsioonid on teisedki poliitilised tähistused, näiteks woke ja sooideoloogia. Keelekasutuses võivad sellised abstraktsed nähtused saada ka tegutsejaks: poliitkorrektsus „keelab“ ja „takistab“, woke „tühistab“, sooideoloogia „surub peale“. Poliitkorrektsusest saavad koguni kammitsad või müür, mis inimese tegutsemist piiravad. Võltskonstruktsioon asendab nii argumenti kui ka selgitust: keerulise küsimuse põhjust ei ole enam vaja lahti harutada, kui piisab lajatamisest, et süüdi on poliitkorrektsus.
Alexei Gordin. Seeriast „Kinnimüüritud“ 2024–… EKKMi näituselt „Miks kannad hõõruvad ja muid küsimusi“.
Aet Kuusik
Kolm elu
Esimeses elus, vähemalt 1930. aastate kommunistlike parteide keeles, kasutati väljendit „poliitiliselt korrektne“ parteilise ortodoksia järgimise kohta.2 Esialgu võis see tähistada heaks kiidetavat vastavust partei liinile, kuid juba 1930. aastatel kasutati väljendit ka irooniliselt osutamaks pingele doktrinaalse korrektsuse ja praktilise poliitika vahel.2 Väljend ei piirdunud kommunistliku ideoloogiaga. 1934. aastal kirjutas New York Times natsi-Saksamaa pressipoliitikast, et reporterilubasid anti ainult „puhastele aarialastele“, kelle vaated olid „poliitiliselt korrektsed“.3 Seal tähistas väljend samuti ideoloogilist vastavust, seekord natsirežiimi nõuetele.
Teises elus, 1970.–80. aastate USA vasakpoolsetes liikumistes kasutati poliitkorrektsust eneseiroonia väljendamiseks. „Kui poliitiliselt korrektne sinust!“ öeldi omade seas sellele, kes liiga püüdlikult valvas liikumise siseliini. Kirjandusteadlane Carla Freccero on meenutanud, et radikaalsete vasakpoolsete ja progressiivsete seas kasutati seda väljendit omavahel sageli naljatades ja eneseirooniliselt.4 Sellest ei kujunenud siiski feministlike ega teiste sotsiaalse õigluse liikumiste ühist enesenimetust ega programmi nimetust.
Poliitkorrektsuse kolmas elu algas 1990. aastate USAs ja jätkub praeguseni mitmel pool maailmas. Seda pööret ja poliitkorrektsuse hilisemat rolli parempopulistlikus retoorikas on eesti keeles varem käsitlenud Henri Kõiv.5 Kirjandusteadlane Ellen Messer-Davidow on dokumenteerinud, kuidas jõukate doonorite rahastatud konservatiivsed mõttekojad ja organisatsioonid töötasid juba 1970. aastatest alates selle nimel, et kujundada ülikoolidest üks sel ajal kujuneva nn kultuurisõja keskseid rindeid.6 Ilmusid bestsellerid, mis kirjeldasid Ameerika ülikoolilinnakuid vaevlemas vasakpoolse tsensuuri küüsis. Sellesarnaseid imelugusid oleme kuulnud ka Eesti ülikoolide kohta – „hobusevaraste ülikool“, „lillaroosa ülikool“ ja muu selline retoorika on äratuntavalt pärit samast registrist. Toonased uurijad on osutanud, et poliitkorrektsuse meediakajastus ei peegeldanud kuigi usaldusväärselt seda, mis ülikoolides tegelikult toimus.7 Leiutati mitte sõnastamistavasid, vaid ettekujutust neid ühendavast nähtusest ning vaidlusi ja reforme hakati esitama ähvardava vasakpoolse liikumise ilmingutena.
Nipp oli kaval ka teisel põhjusel. Uues kasutuses oli sõnal veel üks eelis: „poliitiline“ võimaldab kujutada vaidlusaluseid norme ideoloogilistena ja korrektsust ülalt kehtestatud „õige“ mõtlemisena. Ideoloogia on selles vastanduses alati teistel, enda positsiooni lastakse paista kas normaalsuse või terve mõistuse ilminguna. Nii saab rassismi, seksismi või homofoobia vähendamise keelelisi ja ühiskondlikke nõudeid käsitada ideoloogilise pealesurumisena ning vaidlus konkreetse normi põhjendatuse üle kasvab sõnavabaduse probleemiks: küsimus „kas see nõue on põhjendatud?“ asendatakse küsimusega „kas mingit käitumist üldse tohib piirata?“.
Kui poliitkorrektsust käsitleda ideoloogiana, saab selle vastandina konstrueerida „tõe“. Henri Kõivu Eesti avaliku kommunikatsiooni analüüsis oli poliitkorrektsuse kõige levinum kujutusviis tõe varjamine.8 „Poliitiliselt ebakorrektne“ kõneleja saab seevastu ennast esitleda inimesena, „kes lihtsalt julgeb öelda asju nii, nagu need on“. Nii ei vastandu enam kaks poliitilist seisukohta, vaid ideoloogia ja tegelikkus. Ja poliitiline ebakorrektsus ei ole enam pelgalt keelekasutus, vaid karakteri tunnus: viis esitada ennast ausa, otsekohese, julge ja autentsena. Kohati on see vastandus ka soolistatud: otsekohesust, normidest mittehoolimist ja poliitilist ebakorrektsust seostatakse mehisuse ja tugevusega, hoolivamat keelekasutust aga pehmuse, nõrkuse ja naiselikkusega.
Rändav poliitkorrektsus
Sally Johnson ja Stephanie Suhr on näidanud, kuidas angloameerika meedias kujunenud raamistik kandus üle Saksamaa ajakirjandusse: kuidas ingliskeelsest political correctness’ist sai Politische Korrektheit koos suure osaga – tsensuuri, vasakpoolse ideoloogia ja ähvardava ühiskondliku kontrolli kujutelmadega – sellestsamast tähenduspagasist.9 Seega võeti termin üle juba Ameerika kultuurisõdades poleemiliseks kujunenud sõnana. Ühtlasi tekkis tuttav vastandus „tavalise inimese“ ja teda õpetava liberaalse eliidi vahel. Jällegi sama „tavaline inimene“, keda poliitkorrektsus väidetavalt praeguseni rääkida ei lase.
2010. aastatel kerkis Kesk- ja Ida-Euroopas mõjukana esile ka antigender10-retoorika. Sõna „sooideoloogia“ toimib selles retoorikas koondsildina väga mitmepalgelistele muutustele ning seotakse vastandusega ida ja lääne vahel: Brüssel või lääs suruvat meile peale võõraid väärtusi ja ideoloogiat. Poliitkorrektsuse vastane ja antigender-retoorika ei ole sama nähtus ega tekkinud samal ajal, kuid neid kõrvutades on näha ühelaadset poliitilist loogikat: eripalgelised muutused koondatakse ühe ähvardava ja väljastpoolt pealesurutud ideoloogia alla.5,11 Eestis saab sellele lisada veel ühe kihi. Imporditud retoorikat tõlgendatakse kohaliku ajaloomälu kaudu: poliitkorrektsust seostatakse kommunismi, ajupesu, tsensuuri ja Nõukogude Liiduga. Kunagise ideoloogilise dogmaga seotud väljendiga kujutatakse nüüd võrdsuse ja kaasamise nõudeid uue, seekord läänest lähtuva dogmana.
Poliitkorrektsuse silt ei toimi siiski alati negatiivsena. Ingliskeelseid ühismeediavestlusi uurinud Peter Wikström on näidanud, et kuigi väljendi kasutus on enamasti halvustav, leidub ka positiivset, iroonilist ja ambivalentset kasutust, muu hulgas tähelepaneliku ja lugupidava keelekasutuse tähistamiseks.12 Sildist võib saada ka enesestmõistetav nimetus keelelisele eneseregulatsioonile, näiteks väljendis „poliitkorrektsuse huvides“. Nii võib halvustav silt mõnes kasutuses oma laengu kaotada või muutuda hoolikat keelekasutust kirjeldavaks nimetuseks.
Mõni teine sõna võib liikuda vastupidises suunas. Näiteks oli woke algselt mustanahaliste ameeriklaste oma sõna –stay woke, püsi ärkvel rassilise ebaõigluse suhtes –, kuid sellest on saanud halvustav silt, mille sisu võib laieneda vastavalt sellele, mille vastu parasjagu vaieldakse. Eesti ajakirjandust analüüsides leidis Mirjam-Meerit Mets (2024), et woke’i kasutati valdavalt halvustavalt ning kujutati sageli ühiskonda ohustava ideoloogia, tsensuuri ja autoritaarse kontrolliga seostuva jõuna.13 „Aktivist“, „ideoloogia“ ja „tühistamine“ võivad töötada sarnaselt.
Keeld, norm, kriitika
Tarmo Jüristo Facebooki-seinal peetud hiljutises vaidluses sõna „illegaal“ üle põrkus korraga mitu küsimust. Kas sõna on faktiliselt täpne, kui inimene viibib riigis seadusliku aluseta? Kas inimese nimetamine tema õigusliku staatuse järgi on sama, mis selle staatuse kirjeldamine? Kas meedia peaks arvestama selle sõna stigmatiseeriva mõjuga? Kui palju saab sõna sobivust põhjendada sellega, et see on õigekeelsuse sõnaraamatus niimoodi defineeritud? Ja kas soovitus kasutada teistsugust nimetust on põhjendatud keeleline täpsustus või tarbetu sekkumine harjumuspärasesse keelekasutusse? Kuidas on selline keelekasutus üldse harjumuspäraseks saanud? Vastustes toetuti kord „tervele mõistusele“ ja keeletavale, kord õigusterminoloogiale, kord sõnade sotsiaalsele mõjule ja nimetatavate inimeste positsioonile. Selles vaidluses poliitkorrektsuse mõiste erilist rolli ei mänginud, kuid see näitas hästi, kui palju eripalgelisi küsimusi võib ühe sõnavaliku ümber tekkida. Ükski neist küsimustest ei saanud vastust, millega kõik oleksid nõustunud, ja neile ei olegi ühtset vastust – iga küsimuse üle saab vaielda eraldi ja eri argumentidega.
Üks neist küsimustest on: millal keelekasutuse suunamine või kritiseerimine tähendab normi järgimist või sellele vastuvaidlemist ja millal saab tõdeda tegelikku piiramist või tsensuuri. Tsensuuril on konkreetsed võimumehhanismid. Nõukogude Eesti tsensuuris tähendas see näiteks institutsionaalset eel- ja järelkontrolli, avaldamise keelamist, sanktsioone ning partei õigust määrata, mis on ideoloogiliselt lubatav.14 Kellegi keelekasutuse kritiseerimine ei ole sama tüüpi võimusuhe. Tsensuur tähendab midagi konkreetsemat kui sotsiaalne surve või ebamugavuse tekitamine, näiteks Roosmarii Kurvits käsitleb seda institutsionaliseeritud võimu süstemaatilise kontrollivahendina kommunikatsiooni sisu üle.15
Niisiis tuuakse poliitkorrektsuse nimetuse alla kokku vähemalt viis üksiknähtust. Reaalsest väljendus- või kogunemisvabaduse piiramisest saab rääkida näiteks siis, kui võim ürituse toimumist takistab – nagu siis, kui Viljandi linnavalitsus ei lubanud 2026. aastal Vabaduse platsil vikerkaarekangast lahti rullida. Organisatsiooni või väljaande keelepoliitika on kokkulepitud töö- või suhtlusreegel, viisakusnormid on sotsiaalsed ootused käitumisele, inimese enesemääratluse austamine puudutab seda, kuidas kedagi nimetatakse ning avalik vastuvaidlemine on teiste inimeste kriitika või eriarvamus. Poliitkorrektsus topib need kõik ühte patta ja võimaldab sellest rääkida kui ühest ähvardavast jõust, ilma et täpsustaks, kes mida tegi, kellele ja miks. Ühtlasi võib silt konflikti osaliste rollid ümber pöörata: tähelepanu liigub algselt kritiseeritud teolt sellele, et kriitikat ennast kujutatakse rünnaku, vaigistamise või tsensuurina.
See ei tähenda, et igasugune poliitkorrektsuse kriitika oleks sisutühi või et kõik, mis ei ole tsensuur, oleks seetõttu probleemitu. Keelenormid, institutsionaalsed reeglid ja sotsiaalne surve on olemas ning nende põhjendatuse üle võib ja peabki vaidlema. Ka kaasavuse või diskrimineerimise vältimise nimel kehtestatud norm võib olla halvasti põhjendatud, ebaproportsionaalne või anda soovimatuid tulemusi. Tasub küsida, kelle kogemusele või teadmisele see toetub, kas inimesed, keda nimetatakse, seda eelistust jagavad, kelle huve norm kaitseb, kellelt midagi nõuab ja millised on mittenõustumise tagajärjed. Analüütiline probleem tekib siis, kui mitmepalgelisi juhtumeid sildistatakse ühe ja sama poliitkorrektsuse diagnoosiga, enne kui on küsitud, milline norm või võimusuhe konkreetselt mängus on.
Mida siis teha?
Radical Copyeditori blogi looja Alex Kapitan on pakkunud lihtsa käigu: selle asemel et küsida „kas ma olen poliitkorrektne?“, võiks küsida „kas mulle läheb korda, kuidas ma keelt kasutan?“.16
Kui kedagi süüdistatakse poliitkorrektsuses või väidetakse, et „midagi ei tohi enam öelda“, tasub kõigepealt küsida, mis ikkagi juhtus. Kas keegi palus kasutada teist sõna? Kas organisatsioon kehtestas reegli? Kas inimesele sai osaks kriitika? Kas midagi keelati ära või sanktsioneeriti ebaproportsionaalselt?
Kui poliitkorrektsuse silt kõrvale jätta, ei pruugi alles jääda sugugi sümmeetriline vaidlus kahe võrdselt põhjendatud seisukoha vahel. Mõnikord ongi kaalul soov jätkata stigmatiseerivat, rassistlikku või ksenofoobset keelekasutust ning esitada seda „terve mõistuse”, harjumuse või lihtsalt asjade õigete nimedega nimetamisena. Teinekord võib probleem olla hoopis halvasti põhjendatud normis või ebaproportsionaalses sanktsioonis.
„Poliitkorrektsus“ annab konfliktile nime, aga ei anna veel põhjust otsustada, kelle nõue on põhjendatud. Selleks tuleb küsida, kes kellelt mida ootab, miks, millise autoriteedi alusel, milliste tagajärgedega ning kelle huve see kaitseb või piirab.
1 Norman Fairclough, Political Correctness’: The Politics of Culture and Language. – Discourse & Society 2003, 14(1).
2 Lora Dawn Burnett, Politically Correct: A History (Part I). – Society for U.S. Intellectual History, 7 II 2015.
3 Giovanni Maddalena, Politically Correct 4.0: Historical Causes and Cultural Evaluation. – European View 2024, 23(1).
4 Carla Freccero, Where Did the Term ‘Politically Correct’ Come From? – Dartmouth Alumni Magazine 1991.
5 Henri Kõiv, Millest me räägime, kui me räägime poliitkorrektsusest. – Müürileht 7. V 2019.
6 Ellen Messer-Davidow, Manufacturing the Attack on Liberalized Higher Education. – Social Text 1993, 36.
7 Charles D. Whitney, Ellen Wartella, Media Coverage of the ‘Political Correctness’ Debate. – Journal of Communication 1992, 42(2).
8 Henri Kõiv, Kuidas kasutatakse „poliitkorrektsuse“ mõistet Eesti avalikus kommunikatsioonis? Magistritöö. Tartu Ülikool, 2020.
9 Sally Johnson, Stephanie Suhr, From ‘Political Correctness’ to ‘Politische Korrektheit’: Discourses of ‘PC’ in the German Newspaper, Die Welt. – Discourse & Society 2003, 14(1).
10 Aet Kuusik, Antigender-liikumine. Feministeeriumi sõnastik. 20. X 2025.
11 Eszter Kováts, Anti-gender Politics in East-Central Europe: Right-wing Defiance to West-Eurocentrism. – GENDER – Zeitschrift für Geschlecht, Kultur und Gesellschaft 2021, 13(1).
12 Peter Wikström, No One Is ‘Pro-Politically Correct’: Positive Construals of Political Correctness in Twitter Conversations. – Nordic Journal of English Studies 2016, 15(2).
13 Mirjam-Meerit Mets, Woke-diskursus eesti ajakirjanduses. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, 2024.
14 Tiiu Kreegipuu, Parteilisest tsensuurist nõukogude Eestis. – Methis. Studia humaniora Estonica 2011, 5(7).
15 Roosmarii Kurvits, Kakskümmend viis aastat hiljem. Ajakirjanike meenutused nõukogude tsensuurist. – Methis. Studia humaniora Estonica 2019, 18(23).
16 Alex Kapitan, ‘Correctness’ Is Not the Goal, Liberation Is: Why We Need to Stop Saying ‘Politically Correct’. – Radical Copyeditor 24. X 2016.