Eestit ei edenda pealinna hädaldamine, vaid hoopis maal kosuv hullus, leiab Rein Sikk Vikerraadio päevakommentaaris.
Nägin suvel televiisorist hädaldavat uudislõiku. Pealinna parimail pindadel tegutsevad ärimehed kurtsid, et aeg on vilets, rahvast ega raha pole ja valitsus ei avita. Ühtki säravat ideed neil aga ei olnud.
Äri- ja kultuuritegijad, keda olen suve jooksul maal kohanud, pole säärase murega välja tulnud. Nad on hoopis komeetidena lennanud oma unistuste toel. Nad on teinud teoks pööraseid, hullumeelseid ideid. Teades, et enneolematud mõtted ja hullud tegijad viivad elu hullupööra edasi.
Maal kohatud hullustest toon esmalt esile pöörase spaaprojekti nimega Kurro. See sündis sõna otseses mõttes pärapõrgusse. Peipsi veerde, unustatud ja avastamata Uuskülla. Tartust on sinna enam kui 90, Tallinnast 180 ja Pärnust 250 kilomeetrit.
Metsa ja järve veerde kerkis ligi 40 miljoni euro eest üks Eesti selgeima sisuga spaasid. Koht, kus tuleb aeg maha võtta, et mitte öelda kellad purustada. On koht, kus kukeseeni kuulata, raba nuusutada, kivi vaadata. Kurro pöörasusest pakatavad loojad igatahes usuvad: uutmoodi spaaturistide tee ei Kurrosse rohtu.
“Öö veetjate saatjaks on prusside-palkide nagin, huikav tuul ja pääsupoegade piiksud.”
Sama ägedat pärapõrguplaani nimega Tuletorni kontsert on edendanud näitleja Guido Kangur. Ta on toonud 17 korda kõigest 30 elanikuga Rannapungerja külla tuhandeid huvilisi. Neid on vaimustanud Eesti muusika tipud Tõnis Mägi, Ivo Linna, Tanel Padar, Koit Toome ja Rein Rannap kõrvuti kohalike tegijatega. Tuletorni legendaarsed kontserdid on Peipsi-äärne ime ja triumf.
Mitte kaugel Rannapungerjast on Avinurme, samuti hullude mõtete kants. Seal, tünni- ja pütitegijate pealinnas, lavastati tänavu näidend, mille peategelane on… rong. Kitsarööpmeline rong, mille raudtee Avinurmes avati sada aastat tagasi. Rahvas oli näidendist, mille tegelaseks rong, sillas ja ostis hulgi pileteid. Vaid kilomeetri pikkusest rongisõidust etendusele räägiti kui ilmaimest.
Omaette ooper teises Eesti otsas on Sõrve muuseum. See on mürsukillu haaval ja militaarnänni tükikestena sõrulaste poolt kokku kantud. Õhinapõhiselt. Vägevale militaarvaramule lisanduvad osad ajaloost, loodusest, kodukandist, kooliloost. See varamu vanas kordonis on natuke räämas, aga ehedusest tulvil. Piletimüüjaks on seal politseiniku topis. Rada pöörasesse muuseumi ei rohtu.
Samas kõrval on Ohessaare tuulik. 15 aastat on selles kütteta, kempsuta ja püsielektrita pukktuulikus ööbimist pakutud. Öö veetjate saatjaks on prusside-palkide nagin, huikav tuul ja pääsupoegade piiksud. Vaimustunud külastajate kommentaarid tuulikus ööbimise kogemusest on igatahes kuumemad kui mõne viietärnihotelli kohta käivad arvustused.
Eesti keskel asub aga Villevere leiutajate küla. Iga garaažis putitaja võib seal mitme tuhande osalejaga pidustustel end kuninga ja keisrina tunda. Leiutajate kokkutulekud on sinist suitsu ja mootorite vilinat täis.
Villevere rahvas ütleb, et neil pole vaja enam millegi pärast muretseda, sest nii pood kui ka kool on ammu likvideeritud. Saab rahumeeli kiiksuga masinaid leiutada. Näiteks ratastel söögi- ja joogilaud, millega poodi sõita. Või siis elektri kokkuhoiuks mõeldud kiiksuga elektritool kahe kaabaka üheskoos hukkamiseks. Villeveres pannakse mullafreesid vormelitena kihutama. Ehitatakse lastele mänguväljakuid nii euroalustest kui ka kaablirullidest.
Vaat säärastest ideedest, mitte pealinna nutust, säras minu Eesti suvi. Siin mainitu on aga vaid kröömike kõigest pöörasest, millega maal hakkama saadakse. Hoolimata võimust või valitsusest.
Pane kasvõi buss käima marsruudil Uusküla–Rannapungerja–Avinurme–Sõrve–Villevere, et nutjatele päris elu näidata. Virisemine ei toida, toidavad pöörased ideed. Ja vahet pole, kas ideede tee on sillutatud rahalaamaga või mitte. Sirguma hakkab võrse, mida kastavad eesti jonn ja usk. Teadmine, et hullud ideed, kui need on ikka piisavalt hullud, saavad ükskord teoks. Eesti elu eduks.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.