Üha sagedamini kirjeldatakse ühiskonda paigana, kus just haavatavad rühmad elavad pidevas hirmus ja ebaõigluses. Selle tundega kaasneb terve tugistruktuur: MTÜd, kampaaniad, sotsiaalmeediajutlustajad ja kunstnikud, kes seovad oma identiteedi kannatuse ja ülekohtu kogemusega.
Kust läheb aga piir tõelise abivajaduse ja kasuliku märtrirolli vahel? Ning mis juhtub siis, kui empaatiasoovist tekib uus moraalne pimeala, kus ohvri staatus kaalub üles vastutuse ja isegi kuriteod? Eestis näeme seda veel vaoshoitult, kuid samad mustrid on juba kohal.