Festival „Üle heli“ 16. – 19. X Tallinnas.
Seekord toimub „Üle heli“ festival tervenisti Tallinna vanalinnas, Pika ja Pühavaimu tänava vahele jäävas kitsa tordilõigu kujulises kvartalis. Jõuan avaõhtuneljapäeval Kanuti gildi saali fuajeesse pisut liiga vara ja kuulan, kuidas heliproovi tehakse. Avamisaja lähenedes käivitab Raul Keller fuajees Lokaalraadio tänavuse installatsiooni – seitse-kaheksa harilikku odavat patareidega raadioaparaati, mis on fuajeesse laiali laotatud ja eri lainepikkustele sätitud ning igaüks paistab erinevat heli emiteerivat. Mõni kahiseb staatilise tühjuse lähistel, teisest tulvab võimsaid tonaalseid basse, kolmanda helikunst on saastunud kommertskanalitest sisse imbuvate katketega. Tervikuna on helipilt põnev ja dünaamiline, muutudes ajas ja ruumis, kui ringi liigun. Süvenen, naudin ja imestan publiku vähesuse üle, kuni mulle diskreetselt vihjatakse, et avamise põhisündmus toimub parasjagu hoopis mujal.
Kvartali teise külge, väikesesse galeriilaadsesse ruumi on Läti poeetidest raadiopiraatide rühmitus Orbita üles seadnud neli täiesti irratsionaalse kujuga raadioantenni: ruumi on erineva kaootilisusastmega laiali keritud sadu meetreid vasktraati, mis moodustavad eri struktuuriga seinu, lage, põrandat ja ruumi keskel paiknevat jämedat sammast kasutavaid rägastikke, mille vahel publik saab ringi liikuda. Visuaalselt efektse kassikanga abil püütakse ümbritsevast eetrist kinni huvitavaid kõlasid, mida siis efektiplokkide ja muu aparatuuri abil filtreeritakse ja müraseks heliinstallatsiooniks võimendatakse. Saadud tulemused saadeti omakorda mikrosaatjate abil eetrisse, tekitades vanalinna mõnekümnemeetrise läbimõõduga laineala, mis mõneks päevaks küll vist Tallinna kõige huvitavamaks ja mitmekesisemaks kujunes, kui keegi, lisaks ülakorruse raadioaparaatidele, selles ringi kruttida taipas.
Kui poole kaheksaks fuajeesse tagasi jõudsin, oli seal rahvast murdu: rohkem, kui ma kunagi varem „Üle helil“ näinud olen. Peatselt kutsuti publik harjumuspäratusse kohta, väiksemasse Püha Vaimu saali, kuhu oli üles seatud juba varasemast tuttav vineerist ja keermelattidest rakistega ambisooniline kõlarisüsteem, millesse seati selleks õhtuks mängima Taavi Suisalu „Etüüdid mustas“ – heliteos, mis näib oma kontseptsioonilt kasutavat orbiidile hüljatud satelliitidelt püütud katkendlikke jääksalvestisi, romantilise ja emotsionaalse, kõlapildilt aga klaari, minimalistliku ja kosmiliselt tühjana. Kujutlusvõimet igati elavdav.
Erik Alalooga festivali kolmandal päeval kineetiliste objektide abil kraftwerkilikku kompositsiooni loomas.
Maria Aua
Lavataguseid käike pidi liiguti suurde saali, kuhu Orbita oli veel ühe vastuvõtujaama üles seadnud. Seekord püüti suure tööstusliku antenni abil lisaks raadiolainetele kõikvõimalikke argiseid magnet- ja elektrivälju, paisutades neid neljakesi dünaamiliseks live-müraks ja miksides oma tükeldatud luuletustega, mille Aare Pilv suurepäraselt eesti keelde oli tõlkinud ja mitmesugused hääled, näiteks fs-i oma, linti olid lugenud.
Raul Kelleri „Unenägija kesklainel“ oli orelilikult kurjakuulutav ja järjest tihenev nagu termofüüsikaprotsess või ilmastikukatastroof. Videotaust, kus korraga segunesid ühte kaadrisse Kadrioru staadion, täiskuu, virmalised, lõke ja elektrooniline glitch, lisas ebamäärast õõvatunnet veelgi. Taavi Suisalu elavas esituses mängitud „Arktika saatkond“ algas modulatsioonidena digitaalsest telefonihelinast, mille puhtad helid muutusid järk-järgult koos videoga voolavas vees sulavast lume- ja jääsupist üllatavalt orgaanilise kõlaga krudinateks, vulinateks ja klidinateks. Hello Upani „Kosmiline lõuna“ algas tundeliste ASMR-meeleoludega, ehitades luuperisse kontaktmikrofoniga kõigepealt oma juukseid ja seejärel fooliumi riivates soojadest helidest tausta. Esiplaanile kerkis seejärel ülemhelisid kähistav viiul, kasvades, samuti luuperi abil, järjest valjemaks, artikuleeritumaks ja kihilisemaks.
Õhtu lõpetas Tont oma retroaparatuuril mängitud, samuti improvisatoorse „Sulandumisega“. Praamimootoriliku vaikse taustamürina foonile paisusid kurjakuulutavad selgepiirilised surinakujundid. Kõlapilt ja meeleolu meenutasid 1970ndate lõpu või 1980ndate alguse õudusfilmimuusikat, näiteks midagi Ennio Morricone loodud „The Thing’i“ põhiteema laadset, mida iseloomustavad hõredus, paisumine ja kajana mõjuvad kordused. Taustavideos tulvas mustav sulavesi peale nagu kardetav must ollus salatoimikutest, tungides koos helidega naha vahele ja jättes koduteele saatma meeldivad kõhedusjudinad.Järgmise päeva pärastlõunal sai ambisoonilisest süsteemist kuulata Kristallofoonia helistuudio loomingut. Kuigi tegemist pole elava esitusega, pean ütlema, et sellesse kolmemõõtmelisse süsteemi seatud helitööd pakkusid festivali vältel huvitavat, täpse kõlaga ja dünaamilist kuulamist, olles läbivalt elamuseks.
Anthony di Furia „Demale Child System – Imprisonment’is“ animeeruvad metallkausse, kellu või vibrafoni meenutavad elektroonilised kajad ja kuminad pea kohal üha liikuvamaks, kuni ümberringi hakkab langema imeva heliga vaakumipiisku. Sujuvalt siseneb ruumi midagi mastaapset, madalat, kaapivat ja kohisevat. Chris Poovey „Inside a Mirage of Vertu’s“ kasvavad argised krõginad ja krõpsud kokku kosmiliste klidinate sujuvaks vooluks, taustal paisumas ähvardav madal kuma, esiplaanil murdumas klaasampullidena säravad kristallid. Toimub vaakumine esialgse igapäevase ja sellest kasvanud särava helikeskkonna vahel edasi-tagasi, kuni miski raske kõigest üle rullub, kustutades eelneva ja viies kuulaja taandudes uude ärevalt vibreerivasse ruumi. Voldemars Johansonsi „Chromosphere“ pakub sessioonile jõulise lõpu, paisudes alguses krudiseva mühana. Sedamööda, kuidas kõrv harjub, otsekui silmad pimedusega, ja paremini seletama hakkab, eristub see müha tasapisi lõputuks, tuhandetest väikestest praksatustest koosnevaks veealuseks ilutulestikuks. Tihe ja kerge saluut tuleb aina lähemale, muutudes järk-järgult hõredamaks, raskemaks ja sügavamaks allveepommitamiseks. Vee all krõbiseb järjest intensiivsem tulekahjulõõm. Raskemad kärgatused on nii bassised, et panevad põrandalauad värisema ja viivad hinge kinni hoidva kuulaja kujutluspildis allveelaeva, mis selle kõige lõpuks küll vaevalt enam kunagi veepinnale tõuseb.
Järgmisel korral jõuan festivalile sfäärilisel laupäevaõhtul. Sissejuhatuseks mängib Kristjan Kannukene teatraalsetes poosides haavatava kõlaga viiulit, hälisedes vokaalselt kaasa, taustaks diskreetsed ruumilised helid.
Ka Agita Reke alustab õrnalt, salapäraselt ja hiilivalt. Õrnad kahinad kasvavad tonaalseks, paisudes undamiseks, mis omakorda bassiseks mürinaks areneb. Habrastest abstraktsioonidest jõutakse improvisatsiooni käigus lõpuks jõulise taustal mütsuva biidi ja seda saatvate atmosfääriliste kajadeni. Jääb mulje, et etteaste allhoovustes on terve aja techno peidus olnud, paljandudes aeg-ajalt keerukama abstraktsema müra kahinakihi alt.
Erik Alalooga „Kuutõve träänssi“ keskmes on rataste ja väntade abil nookuvad ja nolgutavad kineetilised objektid, kraftwerkiliku masinlikkusega kompositsiooni ehitamas. Ehe mehaaniline luup kohtub lindistatud luuperikordustega, mille aluseks on masinisti enda poolt tööriistalaadsete objektide abil kõlama pandud üksikud unikaalsed helid. Lõpuks jõuab kõlapilt kraftwerkiliku minimalismi juurest kiiremate kajadega tihendatud, karmima, industriaalse sound’i juurde.
Kiwanoid mängis „Ussisõnu“ esitades šamaanitrummi, taustaks digitaalsed kõnesimulaatorid läbi vokooderi soome-ugri rahvaluulet esitamas, robotiaktsendid eesti murdekeelt moonutamas, pudendades selle abstraktse kõlaga, tuvastamatuteks silpideks. Teose vältel intensiivistub üha kärbseseene-trip’ist kantud, palavikuliselt vibreeriv rütm. Maoteemalist rahvalaulu täiendavad loetamatus kodeeringus digitekstiread, mis küüdena üle taustaekraani siuglevad.
Kris Kuldkepi analoogelektrooniline impro-set pole mitte pelgalt bi-, vaid multipolaarne, pakkudes eklektilist teekonda üle emotsioonide Ameerika mägede. Vaevumärgatavatest kordustest abstraktsioonis joonistub välja kerge rütm, mis juhib välja kõrvakriipiva feedback’i-vile-laadse müraterrorini, millele järgnevad abstraktsed sahinad, keelpillina kõlav bassikatke ja metalsed, pikalt kajavad mängutoosikõlad. Lõpuks jõutakse jälle tagasi düstoopiliselt kimedasse häireärevusse.
Indoneesiast pärit J. „Mo’ong“ Santoso Pribadi vaatab lavale astudes oma iseehitatud lisaelementidega väntkannelt kurjakuulutava lihunikupilguga, trummipulgad käes, lüües nendega seejärel järsult ja jõuliselt keeltele, nagu lüüakse Jaapani suurt trummi. Luuperisse ehitatakse tumedatest poognakäginatest foon, vahepeal kõlavad sealt ka kergemad, gamelanlike kulinakõladega lõunamaised rahvamuusikarütmid, millele vastandub live-koputuste agressiivne kaos. Lisaks puhkpillid: mõnda aega mängib artist groteskse kõlaga torupillivilet otse huultele tõstes kakofoonilist passaaži, et see siis vooliku kaudu puhutava, vastu ootusi kandle sisse mahutatud viimsepäevapasuna-funktsiooni vastu vahetada, lõpuosas kõlab aga plast- ja bambustorudest ning kilekotist kombineeritud kriiskav-törisev flööt-digeridoo. Teretulnud koopamehelik ja maalähedane vaheldus muidu elektroonilise festivali kontekstis.
Pühapäevaks on veel kuulata jäänud heliloojate ühenduse Seniit ambisooniline looming. Shawn Pintchbecki „Departures“ kombineerib keskkonnahelisid melanhoolsena virvendava kuminamassiiviga, mis mõjub nagu paisuv nostalgiaemotsioon. Tervik kasvab järjest kihilisemaks nagu kaugenev vaade suurele hulgale mälestustele, mis üksteist hägustavad. Rebeca Vilpuu „Hoovustes“ hoiab tundlik klaver bassise elektroonilise sügaviku serval nappi, ebakindlat tasakaalu. Altpoolt aimub midagi ähvardavat, mis ennast tänu minimalistlikule helikeelele otse näha ei lase. Hans-Gunter Locki „A Draft of Spatial Sound“ kasutab ambisoonilise süsteemi võimalusi täiel määral, joonistades ruumi eriti ruumiliseks. Kuulamiskogemus oleks nagu viibimine järjest intensiivistuva kiirgusevälja keskel, kuhu ilmuvad väikesed aktiivse liikumisega, kõrgetest helidest koosnevad objektid, mis jäävad kuulaja orbiidile tiire tegema. Trevor Kinna usutav migreenisimulatsioon kasutab kõrva kriipivaid vilesid ja undamisi, mille vahele tekivad raskesti jälgitava alustaimestikuna detailsemad struktuurid.
Sessiooni lõpp saabub raskema, seekord kaksiklajatusega. Otto Iivari „Dynamos“ viskleb miski suur ja raske aegluubis ringi räntsatades nagu hiigelkala kuival, pillutades väiksemaid, kõrgemast helist tehtud objekte. Konstruktsioon annab nagina ja krutjumise saatel selle raskuse all järele, kaotades lõpuks stabiilsuse, lihkudes paigast ja sadades kuulajale mürinal kaela ning mattes ta tihkesse vaikusse. Nikos Stavropoulose „Par une belle fin d’après-midi’s“ jätkab see nähtamatu leviaatan portselanipoes, lükates suuremad objektid raske mürsuga ümber, veeretades neid mürinal ringi ja pannes tonaalseid helisid täis vitriinid oma sammude saatel rütmiliselt klirisema.
Festivali finale discrète’ina kõlab Heliüleste Tasandite Ansambli „Vali vaikus“. Saalis on enamiku ajast tõesti vaikne – kuulda on isegi publiku liigeste naksatusi, rääkimata sellest, kui keegi toolil niheleb. Hans-Gunter Lock suudab mängida viiulit nii, et seda pole peaaegu kuulda, tekitades vaid veidraid kahinaid. Publiku ümber paigutatud artistide juurest kostab vaikseid võimendamata helisid nagu juuste kammimine, hõbepaberi krabin, metallesemete klõpsatused ja vaevu kuuldavad muigutused. Ruumi asetatud Aivar Tõnso metalsetest ebakõlaritest kõlab harvadel hetkedel pisut gongilikku kuma. Tekkiv helipilt on peaaegu sama nüansseeritud ja tähelepanuväärne nagu maailm ise, aga paneb siiski ajataju kummaliselt moonduma ja kuulaja kannatuse proovile. Tekib tunne, et sellise taseme minimalismi nautimiseks oleks vaja oma kärsitust füüsilisest kehast kuidagi lahti saada. Aga just kõike seda ongi oodata ühelt Eesti kõige eksperimentaalsemalt muusikafestivalilt, positiivses mõttes veidrast avainstallatsioonist kuni kompromissitu finissage’ini välja.