Volkovi hinnangul langeb nende inimeste hulk järsult, kes suudavad oma mõtted paberile panna nii, et need on arusaadavad, artikuleeritud ja hästi mõistetavad. Ta ennustas Vikerraadio “Reedeses intervjuus”, et kirjutamisoskusest saab mõõdik, mis näitab inimeste võimekust maailmas navigeerida. Kuid süvenemisoskust peab ta juba praegu luksuseks ning soovitab inimestel eelkõige õppida eristama, millesse ei ole vaja süveneda.

Elame maailmas, kus ligipääs teadmistele ja võimalus ise avalikult rääkida pole ilmselt mitte kunagi olnud nii suured. Mõne sekundiga leiame informatsiooni, mille hankimine võis kunagi võtta päevi või kuid, ja igaüks võib olla korraga nii selle informatsiooni tarbija kui ka looja. See on tohutu võimalus ja kindlasti mitte lugu sellest, et vanasti oli kõik ilusam ja parem, aga nende muutuste kiirus paneb küsima, kas me ise oleme jõudnud sama kiiresti muutuda. Kas me jõuame kogu selle informatsiooni juures veel süveneda, märgata ja aru saada?

Külas on Joel Volkov, mees, kes on üle kolmekümne aasta tegelenud reklaami, disaini ja kommunikatsiooniga ehk valdkondadega, kus tuleb iga päev otsustada, kuidas võita inimeste tähelepanu ja kuidas muuta näiv tähenduslikuks.
Kui palju on kolmekümne aastaga muutunud inimene, kelle tähelepanu eest te võitlete?

See on mitmekihiline küsimus. Eeldan, et peate silmas inimest kui meediatarbijat.

Just.

Inimene ei ole vist miljonite aastate jooksul kuigi palju muutunud, evolutsioon on suhteliselt aeglane, aga meedia evolutsioon või see pealesunnitud kiht on olnud väga kiires arengus. Inimene on kuulaja rollist muutunud kaasarääkija rolli kiiremini kui kolmekümne aastaga, vaat et viimase viieteistkümne aasta jooksul on see toimunud.

Arvan, et inimene kui suhteliselt aeglaselt arenev organism on suures segaduses, ta ei tea täpselt, kuidas peaks reageerima kõikidele sõnumitele, mis teda korraga ründavad. Nii et minu kui reklaamitegija või sõnumiedastaja seisukohalt on päris raske navigeerida, kuidas eri kihid reageerivad. Osa on endiselt väga aeglased, aga osa väga kiired, sa pead kogu aeg seal vahel neid mõtestama.

Ehk muutunud ei ole mitte inimene, vaid keskkond tema ümber.

Jah, keskkond, mis paratamatult mõjutab inimese kognitiivseid parameetreid, et kas ta läheb närviliseks või süveneb iseendasse. Sa pead kogu aeg sellega arvestama sõltuvalt sõnumi intensiivsusest või sellest, mida sa tahad öelda.

Kas inimese tähelepanu võitmine on praegu raskem kui üheksakümnendatel aastatel?

Üldisel tasandil jah, aga kui sa saad õigele kihile või sotsiaalsele närvile pihta, siis lähevad üllataval kombel mingid sõnumid kiiresti jube suureks, aga seda ette ennustada on äärmiselt keeruline.

Vaatamine ja lugemine on muutunud. Kas te ise loete ja vaatate teistmoodi kui kolmkümmend aastat tagasi?

Mina isiklikult kahtlemata. Esiteks loen ma raamatutest ainult väga kvaliteetset kraami, sest ei ole mõtet kõike lugeda. Ma kuulan päris palju, ka üleskeeratud tempoga ja ma arvan, paljud inimesed kuulavad podcaste, kuulavad hetkel olulisi asju pigem audiona, vaatavad Youtube’ist või mõnest audiovisuaalsest kanalist. Omandamise kiirus on kahtlemata suurem, aga teistpidi on meeldejäävus väiksem. See sõltub palju informatsioonist, mida sa loed või teed.

Nende muutuste juures ei ole kõik positiivne, aga kõik ei ole ka negatiivne, kuid vaieldamatult positiivne on see, et veel mõnikümmend aastat tagasi otsustas suhteliselt kitsas ring inimesi – toimetajad, kirjastajad, telekanalite ja plaadifirmade produtsendid – , kelle looming avalikkuse ette jõuab. Praegu võib täiesti tundmatu kaheksateistaastane teha telefoniga midagi ja järgmisel päeval näevad seda miljonid. Kas see pole tohutu kultuuriline vabanemine?

Küsimus on, mida me kultuuriks peame. Toona olid jah teatud inimesed, kes kureerisid kultuuri ja kelle filtrist sai läbi teatud kvaliteet, mis garanteeris, et ühiskond sai suhteliselt kvaliteetset kraami. See oli kohati ka ideoloogiliselt kontrollitud, kuid enam-vähem kvaliteetne, sest mingi kvaliteedistandard oli kokku lepitud.

Täna sellist kureerimist praktiliselt ei ole, kureerib nii-öelda üldine arvamus või massi hoiak ja mingid asjad kasvavad suureks. Igasuguse kontrollita tekivad kultuurilised mullid, liikumised, mille üle pole absoluutselt mingisugust kontrolli, iseasi, kas see on hea või halb. Tekivad omamoodi subkultuurid ja nende elujõulisus sõltub sellest, kas nad suudavad ennast ise ohjata või lendavad mullina lõhki.

Vabanemise all pidasin silmas ka seda, et kui kitsas ring inimesi otsustab, kes on andekas, kelle looming on väärtuslik, siis kui palju võis olla inimesi, kes radari alt välja jäid, ehk kui palju andekaid jäi avastamata.

Kindlasti jäi väga palju andekaid inimesi avastamata, kui nad radari alt lendasid. Kui me läheme ajas kolmkümmend-nelikümmend aastat tagasi, siis tekkis põrandaalune tegevus, kus olid need avastamata andekad, kes on hiljem osutunud kas geeniusteks või ära hääbunud.

Ent täna ronivad kõik andekad ja mitte nii andekad läbi sotsiaalmeedia püünele ja üritavad tähelepanu hõivata, mis tähendab, et ühe inimese infosfääri tekib nii palju müra, erinevaid asju, mille tulemusena on väga raske orienteeruda, kuhu ta peaks hoidma. Raske öelda, kumb on parem, kas kureeritu maailm või isetekkeline mullistav maailm, mis tänaseni toimib.
Arvan, et infohulga mõttes on teatud kureeritus tegelikult hea asi.

Kas need professionaalsed väravavahid, kui me võime neid nõndamoodi kutsuda, kaitsesid toona eelkõige kvaliteeti või iseenda positsiooni?

Mõlemat. Ühiskond on üldiselt hierarhiline süsteem ja mingite positsioonide kaitsmine, kui see ei ohusta ühiskonda, on teatud mõttes okei. Mingisugune konservatiivsus seal ikkagi on, aga kui positsiooni kaitsmine kaitseb ka kvaliteeti, on see põhjendatud, kuid kui see läheb lihtsalt egode või mittepasliku pealesunnitud ideoloogia peale, siis on muidugi jama. Kuna mina olen väga kvaliteedimeelne inimene, arvan, et kvaliteeti tuleks kaitsta ja hoida.

Kui kõik võivad rääkida, kirjutada, filmida ja oma arvamust avaldada, siis me peame vastuvõtjatena eristama olulist ebaolulisest, teadmist lihtsalt enesekindlast arvamusest. Kas tänapäeva inimene on õppinud olema iseenda toimetaja?

Aus vastus on, et ei ole. Targad ja nutikad inimesed, kes on harjunud võib-olla natuke aeglasema tempoga, kipuvad üha kasvava eksponentsiaalse tempo sees oma järjehoidjaid kaotama.

Lähiajaloost on palju näiteid: kui poliitikas ja inimeste meelsuses on toimunud muutused, on intelligentsed inimesed hakanud mingil hetkel end suhteliselt radikaalselt väljendama või lausa plärtsuma. Nad on selgelt kaotanud oma radari ega suuda enam orienteeruda. Põhjus on ilmselgelt selles, et ühekülgset informatsiooni on liiga palju ja täna kureerib meie mõttemudelit või -maailma väga palju sotsiaalmeedia, mis eeldab, et mingid teemad meeldivad meile, ja pakub üha rohkem teemasid, mida arvutus meie kohta näitab. See mõjutab meid päris palju. Tihti avastame, et oleme triivinud kuhugi ära. Kui me avastame… Mõned inimesed elavad nii mulli sees, et ei avasta enam mitte midagi, või muutub nende psüühika selle tulemusena.

Kui algoritm on see, mis otsustab, mida ma näen, vaatan ja kuulan? Kas algoritm on ka see, kes loob tänapäeval autoriteedi?

Algoritm on kindlasti võimendaja. Kas ta loob, ma ei tea, ma ei usu, et ta veel nii intellektuaalselt kõrgel tasemel on, et suudaks iseseisvalt luua, aga ta kindlasti võimendab.

Kunagi olid autoriteedid need, kellel oli midagi väga sisukat ja põhjapanevat öelda. Kes on tänapäeval autoriteet?

Kindlasti ka need, kellel on midagi väga sisukat ja paikapidavat öelda, aga palju on tekkinud autoriteete, kellel on lihtsalt tohutu võrgustik, kelle kaudu jookseb informatsioon kõikvõimalikest kanalitest ja kes on ühenduses paljude maailmadega. Kui me mõtleme – seda teooriat juba uuritakse –, miks võim, raha ja kuulsus koondub üksikute inimeste kätte rohkem kui kunagi varem, siis selgub, et see on puhtalt networkingu teema.

Võtame näiteks Meta, hoolimata sellest, mida sellest arvatakse või kas ta teeb ühiskonnale head või halba, on tema mõju paratamatult tohutu tänu sellele, kui paljusid huvilisi ja osapooli ta keskkond ühendab.

Võib vaielda, kas see on negatiivne või tuleks keelata või võimendada, aga objektiivselt on nende võim tohutu tänu sellele, et seal on miljardeid kasutajaid, kes kõik jagavad informatsiooni ja Meta tõuseb esile. Samamoodi on inimestega: kui inimene on hästi networkistunud, kui ta suudab muutuvas kiires infomajanduses reageerida ja ühendusi luua, tekib talle paratamatult autoriteet, olgu ta tark või mitte.

Kas me oleme tänu võrgustumisele jõudnud selleni, et nähtavusest on saanud omaette kompetents?

Jah, nähtavusest on saanud kompetents, see on tõsi.

Joel Volkov Autor/allikas: Iris Tähema/ERR

Tänapäeval on sõna “sisulooja” meie igapäevases keelekasutuses: kunstnik loob teose, kirjanik kirjutab raamatu, ajakirjanik loo, režissöör teeb filmi, aga sisulooja loob ingliskeelseid termineid kasutades content’i ehk sisu. Kas see sõna ütleb midagi selle kohta, kuidas meie suhe loominguga või loomingusse on muutunud?

Jah, looming on mõistena ajas muutunud. Kui me mõtleme ajalooliselt, siis on looming suuresti olnud käsitööline kompetents, seejärel on ta muutunud tähenduse loomise kompetentsiks, tänapäeval üritatakse sisu käsitleda kui loomingut, aga minu isiklik hinnang ja vaade on see, et enamik sisust on lihtsalt sisu, kohatäide ja proov ennast maksma panna, tekitada huviliste ring, et oma mõju suurendada. Nii et otseselt ei saa tõmmata võrdlusmärki sisu ja loomingu vahele.

Mis vahe on sisul ja loomingul?

Sisu on omamoodi informatsioon – me eeldame, et see huvitab ja kaasab ning toob levitajale tuntust ja kuulsust. Selle najal saab ehitada karjääri ja, mis seal salata, teenida ka tulu, sest digitaalses keskkonnas genereerib iga klikk mingi penni, mille tulemusena sünnivad miljonid. Usun, et tihti ei looda sisu objektiivsest heast usust luua tohutut väärtust, vaid kadedusest – hakkad seda looma, sest näed, et kellelgi läheb hästi, ja tahad jõuda samasugusele haljale oksale või kellelegi ära panna. Loominguline aspekt on pigem sekundaarne.

Looming on midagi sellist, mis elab inimese sees, tahab sealt välja tulla ja kõneleda kõrgematel tasemetel. See ei tähenda, et loomingut peab eksponeerima – inimesed kirjutavad sahtlisse romaane, maalivad ja teevad filme puhtalt seetõttu, et neil on instinkt ja loometung. Kui looming lõpuks välja pääseb ja võistleb sisuga, mis ei ole nii kõva looming mingis mõttes, siis ma tahaksin arvata, et kultuuriliselt väärtuslik looming on oluliselt kõvem sisu kui see, millest enne rääkisime.

Kui Rembrandt elaks praegu ja avaldaks oma teoseid Instagramis, kas ta oleks siis sisulooja?

Ei, ma arvan, et ta oleks ikka kunstnik, kes jagab oma teoseid.

Jah, arvan ka. Aga miks meil on kogu aeg nii suur vajadus midagi avaldada? Rääkisime eri päästikutest, mis võivad sisu loomise avada, ja lisan juurde edevuse. Kindlasti on väga paljudel inimestel midagi öelda või luua, aga mis seda sisuvoogu tegelikult käivitab.

Mõtlete sisuloojate seisukohalt? Üks asi, mille ma välja tõin, on kadedus. See kõlab võib-olla väga julmalt. Ka edevus on teatud mõttes kadeduse vorm – sa tahad olla parem kui keegi teine või näha ägedam välja.

Kõike ei saa ühe puuga lüüa, sest sisu on väga erinevat. On väga praktilist sisu, kus inimesed tahavad teisi aidata ja õpetada, mida nad teavad ning mis on nende arvates teistele siiralt kasulikud. See on vast kõige sõbralikum sisuvorm.

Teist liiki sisu on reklaam, iseenda mõjuisikuks tegemine või upitamine. Sa üritad reklaamida mingeid tooteid või kategooriat ja olla selles ekspert. Niikaua, kui sa oledki ekspert, on okei, aga kui asi läheb lihtsalt ilutsemiseks, liigub see kolmandasse kategooriasse – see on lihtsalt lärmamine ja müra tekitamine, mida on täna minu arvates kõige rohkem.

See on valimatu, ühtepidi on meemid ja naljategemine üsna sisutühi meelelahutus, ja teisalt kellegi sõimamine, paika panemine või ideologiseerimine, kus lähevad asjad kahtlaseks. Nii et päris ühe puuga seda sisu võtta ei saa.

Kas võib öelda, et sotsiaalmeedia tegelik toode ei ole üldse sisu, vaid inimese tähelepanu?

Jah, see on puhtalt tähelepanuäri.

Kui sotsiaalmeediaäri on inimese tähelepanu, siis te olete sisuloojatega mõnes mõttes samas äris. Ka reklaamitööstus on aastakümneid õppinud, kuidas inimese tähelepanu püüda. Kas reklaamitööstus pole ise aidanud seda maailma luua?

Kindlasti on. Tänane seis on see, et sisuloojad võtavad reklaamiäri päris kõvasti üle. Sisuloojaid on tõesti väga erinevaid: kui see on lihtsalt meelelahutuslik pool, siis ma arvan, et see on lühikese perspektiiviga asi, aga kui see on ühiskonna aitamise sisu ja kasulike asjade õpetamine, siis see on pika perspektiiviga mäng. See on tore partnerlus sisu ja reklaami vahel.

Ehk võib öelda, et TikTok on mõnes mõttes reklaamitööstuse loogika täiuslik võit?

See on võib-olla hetkel tõesti nii, arvestades ajastut.

Olete öelnud, et kui midagi luua, peab lisaks kommunikatiivsele väärtusele olema kultuuriline tähendus. Aga kes tähenduse üle otsustab? Looja, professionaal, publik või lõpuks algoritm?

Eks neil kõigil on oma roll, aga kultuuriline aspekt peaks olema esikohal – meie valdkonnas ei looda midagi ilma tellija olemasoluta. Partnerlus peab kõigepealt olema looja ja tellija vahel ning arusaamine kultuurist peab olema seal paika pandud. Kas see osutub hiljem elujõuliseks kultuuriliseks nähtuseks, otsustab publik. Seda jaotab muidugi algoritm, nii et neil kõikidel asjadel on roll.

Mina olen kindlasti seda meelt, et kui on kommunikatsioon, siis ennekõike peaks selle läbi kultuurifiltri laskma. Ei ole mõtet lihtsalt eetrit reostada. Kui 20–30 aastat tagasi räägiti, et inimene näeb päevas umbes 5000 reklaamisõnumit, tõukamis- või tõmbesõnumit, siis täna on see määr tõusnud 50 000-ni. See on metsik hulk informatsiooni. Kui me kõikidest sõnumitest kultuuri välja võtame või seda eirame, siis on see kriminaalne. Vähemalt kümme sõnumit päevas võiksid olla kultuurilise iseloomuga, tekitada meis inimeseks olemise tunnet ja uhkust olla inimene.

Joel Volkov Autor/allikas: Iris Tähema/ERR

Jõudsime selleni, et võimalus luua, rääkida ja jõuda teiste inimesteni pole mitte kunagi olnud nii suur. See on tohutu vabadus, aga tähendab teisalt, et meie tähelepanu pärast võistleb järjest rohkem sõnumeid, pilte, arvamusi ja inimesi. Kõike seda peab vastu võtma endiselt seesama inimene, kelle ajal ja tähelepanul on piirid.
Kirjutasite eelmisel aastal koos Indrek Allmanniga välireklaami üleküllusest, et ühel hetkel inimesed enam lihtsalt ei märka reklaame, sest meie tajuvõimel on piirid. Mis meiega juhtub, kui lisaks reklaamile on üldse igasugust informatsiooni liiga palju?

Tekib informatsiooni üleküllus, overflow inglise keeli, nii et me ei pane enam absoluutselt mitte midagi tähele.

Kirjutasime Indrek Allmanniga sellest seetõttu, et oleme hariduselt arhitektid, ka õppisime koos ning linnaruum on meie jaoks väga tähtis. Linnaruumis on teatud hierarhia, ta on loodud, et inimesed saaksid koos eksisteerida, et oleksid selged prioriteedid ja liinid läbi linna, kuidas ja mismoodi liigutakse – see peab olema esmane asi, et inimesed saaksid liikuda ja asjad toimida, et logistiliselt oleks kõik hästi lahendatud. Selleks on vaja teid ja hooneid. Hooned on väga tähtsad, sest nad peegeldavad ajastu vaimu ja ühiskonnakorraldust, kuhu nad on loodud. Esmalt peab logistika ja esteetiline aspekt oleks korras ning linn toimiks funktsionaalselt. 

Reklaamikiht selle peal on kommertsiaalne kiht, mis tuleb lisaks. Väga oluline on, et see ei konkureeriks primaarsete, kõige tähtsamate ja eluks vajalike asjadega, vaid et see lisaks delikaatselt mingit lisaväärtust. Kellelgi ei ole midagi kommertsi vastu – ma arvan, et me kõik oleme seda meelt, et hästi kujundatud ja eksponeeritud reklaam võib linnaruumi väärindada või tekitada lisaväärtust. Aga kui reklaami puistatakse valimatult igale poole, kõikidele fassaadidele, varjutades linna primaarseid funktsioone ja esteetikat, hakkab reklaam töötama iseenda vastu. See ründab kõiki asju, mis on kultuuriliselt ja funktsionaalselt olulised, tõmbab alla enda, kogu linna ja elanike mainet ning tekitab teatavat närvilisust. Seda linnaruumi kindlasti vaja ei ole, pigem on vaja rahu ja süsteemsust.

Me kirjutasimegi sellest aspektist, et kui linnas reklaami teha, peaks eelnevalt olema läbimõeldud planeerimisfaas: millise sammuga, millise sagedusega ja kuidas me tahame, et Tallinn inimest kommertstasandil kõnetaks. Väga paljud linnad on selle harjutuse läbi teinud, koorinud maha ebasobivad lahendused ja viinud sünkrooni linna iseloomuga.

See on hästi oluline ka reklaami enda jaoks, et see pääseks ilusti ja õigesti mõjule. Küsimus ei ole selles, kui palju seda on, vaid selles, kui täpselt on see doseeritud ja paigutatud nii, et see kaunistaks elu ennast.

Joel Volkov Autor/allikas: Iris Tähema/ERR

Läheme linnaruumi juurest laiema ruumikontseptsiooni juurde. Tehnoloogia on andnud meile midagi erakordset, saame mõne sekundiga kätte teadmise, mille otsimiseks võis kunagi kuluda kuid. Aga inimese mõtlemine pole samas tempos kiirenenud. Uut teadmist tuleb võrrelda sellega, mida ma juba tean, selles kahelda ja vahel oma seniseid arusaami muuta. Kas me jõuame seda teha, enne kui järgmine kogus informatsiooni peale jõuab?

Kahtlemata mitte. Kui me rääkisime sisuloomest, siis see on juba palju kiirem kui ajakirjandus. Sinna on lisandunud tehisintellekt, mis annab meile pidevalt informatsiooni. Juba räägitakse sellest, et enam ei ole vaja isegi veebilehtedel asju ostmas käia, vaid ütled oma agendile, et otsi mulle kõikvõimalikud parimad pakkumised ja too koju. See kütab tempo nii suureks, et sa lõppude lõpuks ei mäleta enam midagi.

Me räägime, et Eestis on praktiliselt sajaprotsendiline kirjaoskus, ma ütleksin, et Eestis on sajaprotsendiline lugemisoskus. Inimesi, kes oskavad päriselt kirjutada või suudavad oma mõtted paberile panna nii, et need on arusaadavad, artikuleeritud ja hästi mõistetavad, on väga vähe. See hulk inimesi kahaneb järsult. Ma arvan, et kirjaoskus on mõõdik, mis näitab inimeste võimekust maailmas navigeerida.

Tehisaru genereerib meile miljoneid ridu – internet ja sotsiaalmeedia paiskavad tohutult informatsiooni. Me loeme, omandame, vaevalt midagi talletame… või mingi väikese osa, aga seda sealt enam välja saada väga võimalust ei ole.

See tähendab, et me oleme nagu käsnad, meie ajud on pisikesi fragmente ja tükikesi täis. Aga et võtta elus vastu mingi otsus, kuidas edasi minna, nii et see ei oleks väga juhuslik, on minu arvates väga tähtis kirjaoskuse olemasolu, et inimene suudaks asju prioritiseerida, öelda tähtsaid asju esimesena ja jätta vähemtähtsad võib-olla ütlemata. Samamoodi on ju käitumisega – peame lõpuks tegema otsuse, mida me teeme esimesena, mida teise ja kolmandana.

Ja mida tegemata jätame.

Tihti ongi olulisem see, mida tegemata jätta.

Kui me ei suuda kirjutada, siis me ei suuda ka mõelda ega langetada objektiivselt otsuseid, vaid hakkame tõmblema. Näeme seda noorte peal. Inimesed, kes töötavad 16–20-aastaste ja natuke vanematega, näevad, kui palju on noortel probleeme just kognitiivse segadusega. Nad ei suuda enam välistele ärritajatele adekvaatselt reageerida – nad lähevad kas vihaseks, tõmbuvad nurka kössi või ei suhtle kellegagi. On palju enesetapumõtteid, üledoose ja meelemürke, mida kasutatakse. Arvan, et see on suuresti seetõttu, et inimesed ei oska enam ennast väljendada, ja põhjus on omakorda selles, et nad ei ole kunagi osanud kirjutada. Ma paneksin sinna võrdusmärgi.

Kui ma saadet ette valmistades mõtlesin, et maailm muutub kiiremini, kui me suudame kaasa mõtelda ja minna, siis teie juttu kuulates tundub, et me mitte ei suuda kaasa minna, vaid läheme suisa tagasi. Mingites asjades me taandareneme.

Kas me nüüd just taandareneme.

Kirjaoskusega küll.

Jah, kirjaoskusega taandareneme kindlasti. See on puhtalt minu teooria, aga inimese mõte on sama kiire kui ta kirjutab, isegi mitte see, kuidas ta mõtleb. Kui ta ei suuda kirjutada, siis ta ei suuda ette kujutada tempot, milles ta liikuma peaks – ta arvab, et ta liigub palju kiiremini, aga tegelikult ei liigu.

Mingis mõttes on see termodünaamika teine seadus ehk entroopia: kõik asjad ja protsessid kiirenevad ning lõpuks tekib üks suur plasma. Me peame kuidagi vältima, pidurdama või seisma sellele entroopiale vastu nii palju, kui suudame, ja ma arvan, et üks väga hea harjutus selleks on kirjutamine.

Joel Volkov Autor/allikas: Iris Tähema/ERR

Käisin hiljuti Krakovis Czartoryski muuseumis ja vaatasin Rembrandti õlimaali “Maastik hea samariitlasega”. Esimese pilguga on see vapustav, peaaegu kolmemõõtmeline maastik, kuid kui jääd vaatama, hakkavad sealt välja ilmuma imepisikesed detailid, inimfiguurid, ja alles nende kaudu avaneb lugu, mida Rembrandt jutustab. Mõtlesin seal olles, et mis siis, kui ma oleksin vaadanud seda maali samas tempos, millega ma telefonis pilte vaatan: hetk ja edasi. Alguses niimoodi tegingi. Aga siis läksin tagasi – vastasel juhul oleksin ma seda maali küll näinud, aga ma poleks seda tegelikult näinud.

Tõsi.

Kas me näeme järjest rohkem, aga märkame järjest vähem?

Meie nägemisvälja pannakse väga palju informatsiooni, aga me ei mõtesta seda kindlasti sellisel määral, nagu vaadati näiteks Rembrandti ajal.

Rääkides raamatutest ja renessansiaja tarkadest inimestest, kes olid väga palju lugenud – üks ajaloolane rääkis ühes saates väga huvitavalt, et inimestel oli võib-olla 10 või 15 raamatut ja nad lugesid terve elu jooksul neid 15 raamatut, mõnda eriti palju.

Piiblit näiteks.

Piibel oli üks, aga toona liikus igasugust kirjandust: loodusteadust, filosoofiat, ilukirjandust. Informatsiooni oli inimestel lihtsalt nii vähe, et nad pidid ühte ja sama asja korduvalt läbima, avastades sealt üha uusi dimensioone. Sellest tekkis oma filosoofia või nägemus ühiskonnast, mida laiendati võimalikult paljudele asjadele. Kui sul oligi üks raamat, mida sa sada korda lugesid, siis see andiski asjadele sügavuse – see on seesama kogemus Rembrandtiga, kus te vaatasite seda mitu korda ja avastasite uusi kihte.

Täna on inimestel miljon raamatut, lõpmatu hulk informatsiooni, mida saab igalt poolt väga kiiresti omandada, kuid tegelikult nad ei vaata asjade sisse ja seetõttu ei saa ka mingeid järeldusi teha või kaugeleulatuvaid mõtteid mõelda.

Ehk tähenduse mõistmiseks on vaja aega?

Jah, on vaja aega.

Kuid aega meil pole, sellepärast et informatsiooni on liiga palju.

Jah.

Kui informatsiooni ja keerukust tuleb aina juurde, kui me jõuame läbi töötada, siis äkki on inimese loomulik kaitse maailma lihtsustada – valida inimesed ja kanalid, keda usaldada, ja seletused, mis sobivad meie olemasoleva maailmapildiga? Kas võib olla, et mida rohkem informatsiooni meil on, seda suuremaks muutub vajadus lihtsate vastuste järele?

Kahtlemata. Kui me vaatame, mis maailmapoliitikas toimub, siis see on mingis mõttes heaks katalüsaatoriks – on omad ja võõrad. Seal on narratiivid õige lihtsakesed. Objektiivsuse ja targa jutuga kuigi kaugele ei jõua, ongi ainult kiire vasakule ja paremale swipe`imine – kas sobib või ei sobi. Mida rohkem on kära, müra ja tähelepanu, seda kiiremini me selle praeguses müraökonoomias omaks võtame.

Me oskame väga täpselt mõõta, kui palju inimene midagi vaatas, kuhu klikkis või mida jagas ning kui kaua ta selle tegevuse juures püsis. Kas mõõtmise lihtsus pole pannud meid segi ajama kaht täiesti erinevat asja – tähelepanu ja väärtust?

Igasuguse mõõtmisega on nii, et mida rohkem sa mõõdad, seda rohkem saad aru, et oleks pidanud hoopis midagi muud mõõtma. Kvantfüüsikast on ju teada, et niipea kui asud mingit asja vaatama, muudab see oma asendit, olekut, kuju või trajektoori.

Sama on inimeste ja kõikide muude nähtustega. Kui me arvame, et me teame midagi, on see üks asi, niipea kui hakkame seda mõõtma, avastame palju erandeid ja eri aspekte. Asjadest väärtuse väljamõõtmine on väga keeruline töö, mis nõuab pikka ja süsteemset mõtlemist ning katsetamist.

Meie tänased mõõtmismudelid ei ole kuigi sügavalt läbimõeldud, pigem kiirustades püsti pandud tollipulgad. Ma ei ole mõõtmise ega asjade võrdlemise vastane, aga seda ei saa teha ühemõõtmeliselt, vaid mitmes mõõtmes korraga ega saa välistada, et osasid asju ei saagi mõõta.

Ning see, mida saab väga hästi mõõta, hakkab paratamatult tunduma tähtsam kui see, mida mõõta ei saa ehk väärtust?

See on kahjuks nii jah.

Kas süvenemine on tänapäeva maailmas muutumas privileegiks?

Ma arvan, et see ei ole mitte lihtsalt privileeg, vaid lausa luksus.

Samas võib aeg muutuda üheks kõige kallimaks kultuuriliseks ressursiks üldse.

Ta juba on. Aeg on muidugi subjektiivne: osad inimesed on väga kiire taibuga, noorematel inimestel käib aeg aeglasemalt, vanematel palju kiiremini. Arvestades, mis infomaht me ümber on ja kuidas me oleme sundolukorras, et peame seda infot tarbima, on enda väljalülitamine infosurve alt ja korraks enda juurde tulemine väga suur luksuskaup. Teoreetiliselt suudaksime seda ise juhtida, aga oskame seda aina vähem.

Kirjaoskusest kui tulevasest privilegeerituse eeldusest me juba rääkisime. Kas konkurentsieelise saab tulevikus ka see inimene, kes suudab vähemalt pool tundi ühe asja juures püsida ega hüple eri andmekandjate ja informatsiooni vahel?

Jah, ma arvan, et juba pool tundi on tõesti luksus. Mina teen nii, et võtan aeg-ajalt terve päeva ühe asja tegemiseks ja siis ma tunnen, et hellitan ennast totaalselt ära – kujutage ette, mul on ühe mõtte mõtlemiseks päev otsa aega! Aga selle tulemusena sünnib tavaliselt midagi, artikkel, mõni kontseptsioon või lihtsalt originaalne mõttekäik. Selle üle on mul puhtalt hea meel, aga tänase info ja tempo juures on sellist päeva võtta väga keeruline.

Joel Volkov Autor/allikas: Iris Tähema/ERR

Ilmselgelt pole informatsiooni vähesus meie probleem, pigem jõudsime selleni, et seda on nii palju, et meil pole aega seda läbi mõelda ja endale tähendusrikkaks muuta. Selles arutluses on aga üks oht, me võime hakata inimest ennast alahindama. Inimene on ju erakordselt kohanemisvõimeline. Me õppisime elama trükipressiga, raadioga, televisiooni ja interneti tulekuga ning tehnoloogia on meie elu enamasti rikastanud. Äkki oleme jälle ühe suure muutuse keskel ja vaatame seda praegu liiga lähedalt? Miks ei peaks inimene õppima ka informatsioonitulvaga kuidagimoodi toime tulema?

Kindlasti õpime. Trükipressist rääkides… Vähetuntud fakt on see, et Gutenberg läks alguses oma trükipressiga pankrotti, tema poeg üritas äriideed veel ellu äratada, aga lõpuks võttis pank asja üle. Pank, kellelt nad olid paberi näol kõvasti laenu võtnud – ja mida nad ei suutnud realiseerida, sest keegi ei tahtnud nende raamatuid –, viis selle lõpuks Veneetsiasse. Kuna seal ristusid paljud kaubateed ja liikusid tuhanded, võib-olla isegi kümned tuhanded inimesed üle maailma, kes kõik tahtsid uuest leiutisest osa saada, hakkas raamatuäri õitsema.

Sama on tänase informatsiooniküllusega – tehisaru on demokratiseerinud informatsiooni samamoodi nagu trükipress demokratiseeris sõna ja mõtte. Ja ta peab samuti leidma oma koha.

Ja sotsiaalmeedia, ma ennustan sotsiaalmeediale tohutut muutust. Sellisel kujul, nagu see täna on, ei ole see väga kaua jätkusuutlik. See on muutunud puhtalt reklaami edastamise kanaliks ja see tüütab inimesed lõpuks ära. 

Milline see areng võiks olla?

Areng võiks toimuda koostöös tehisaru arenguga. Selle üle on päris palju filosofeeritud ja siin on mitu suunda.

Üks võimalus on see, et sotsiaalmeedia liigub rohkem kaubanduse poole ja muutub müügikanaliks, kus sisu, millest me ennist rääkisime, saab asjade müügi kontekstis teatud mõtte.

Teine võimalus on uued sotsiaalmeediakanalid nagu Substack, ja isegi X, endine Twitter, on väga palju muutunud. Substackis on rohkem sügavamat sisu, räägivad spetsialistid, nad annavad nõu ja avaldavad artikleid.

Võib-olla pääsevad sellised uued suunad rohkem mõjule, sest tehisaru annab meile informatsiooni hästi kiiresti kätte. Meil pole seda enam vaja Instagramist otsida, vaid küsime otse tehisarult.

Seega mingi muutus peab toimuma. Tehisaru on nii metsikult kiires arengus, et ühel hetkel peab see mull kas lõhkema või natuke tühjemaks minema. Siis selgub, kas tehisaru on tööriist, inimese konkurent või ühildub ta inimesega hoopis üheks organismiks. Ühesõnaga, midagi juhtub ning alles siis saame tegelikult aru, kus me oleme.

See ühendumine tundub üsna must tulevik.

Pagan seda teab. Võib-olla on see osa evolutsioonist, me lihtsalt ei oska seda praegu hinnata.

Praegu on tehisaru tööriist ja kiirendi. Sellega saab lõputult luua teksti, pilti, muusikat ja videot. Kui informatsiooni tootmisel enam piiri ei ole, aga inimese tähelepanul on, siis mis muutub väärtuslikuks? Kas valimisoskus?

Kureerimine. Näiteks reklaamivaldkonnas räägitakse, et kui tehisaru õpiks ise väga kvaliteetseid pilte tegema, mida ta täna kahtlemata ei oska, teda tuleb igal juhul suunata ning ta on disainerile partner, ja sama kehtib kirjutamise kohta, ta ei suuda korralikus eesti keeles toota, inglise keeles läheb natuke paremini, aga üldiselt kurdetakse tema sõna- ja teemavaliku üle väga; siis inimene peab Maslow’ püramiidis üha enam kõrgemale liikuma.

Piir võib ju ette tulla, öeldakse, et tehisaru on piiramatu, aga inimarul on piir ees.

Maitse on see, mis otsustab. Kuigi käib arutelu ka selle üle, mis see maitse lõppude lõpuks on, ei saa maitset arvutusega ette välja arvutada – tagantjärele saab, aga mitte ette. Ma arvan, et see ongi koht, kuhu inimene lõpuks maandub: ta on kuraator või valija. Kuna tehisaru tungib ka robotitesse, kes hakkavad füüsiliselt mingeid asju tegema, muutub seda olulisemaks kogu süsteemi maitsekas ohjamine.

Ehk hetkel on olukord selline, et tehisaru kultuuriline mõju ei ole halb sisu, vaid tohutu suur hulk korralikku keskpärast sisu.
Te kirjutasite juulis, et ei kuula enam uudisraadioid ning olete loobunud teleuudistest ja arutelusaadetest. Kas see on teie viis oma tähelepanu kaitsta?

Jah, puhtal kujul. Teen seda selleks, et mitte lasta endale pähe mõtteid, mis mind võib-olla pool päeva kurnaksid ja tekitaksid sundmõtteid või asju, mille peale ma tegelikult ei peaks mõtlema ning mille ära jätmine ei tekita mulle mingit tühikut.

Mismoodi te selle aja täidate? Rääkisime natuke sellest, et ühte mõtet võib mõelda terve päeva.

Võib. See on üks pool.
Teine on see, et ma valin ise oma lahinguid ja informatsiooni ning kuulan palju raamatuid ning ka loen. Olen valinud ainutl teatud autorid. Näiteks viimasel ajal loen ma ainult Murakamit, sest tahtsin ta endast läbi lasta – moodne värk. 

Tere tulemast klubisse!

Äkki see on mingi trend, aga teistpidi ma väga naudin, kuidas ta on sõnu ritta seadnud. Lisaks olen ma suur ulmekirjanduse fänn ja arvan, et ulmekirjandus on asi, mida ma ei pea lugema, vaid mida võin rahulikult mingite asjade kõrvale kuulata. Pluss on paar-kolm taskuhäälingut, mida ma pidevalt kuulan, ja sellega on kogu mu meediavajadus ausalt öeldes rahuldatud.

Korraks tehisaru juurde tagasi põigates, Isaac Asimov kirjutas juba aastakümned tagasi tulevikuvisioone ja lõi muu hulgas robootika kolm põhiseadust. Mäletatavasti ütleb üks neist, et robot – tänapäeval võrdusmärgina tehisaru – ei tohi inimest kuidagi kahjustada. Kas te näete, et inimese võimalik kahjustamine on saamas reaalsuseks, ehk toimub taganemine Asimovi kolmest robootika põhiseadusest?

Minu meelest on suur viga, et tehisaru loojad ei pannud Asimovi kolme robootikaseadust tehisarusse kohe sisse. Ma tean, et Anthropic on midagi analoogset vähemalt oma eetikakoodeksina loonud, aga OpenAI ja Google’i kohta ma ei tea. Ma arvan, et täna ei ole tehisaru inimesele reaalselt ohtlik, inimesele on ohtlik hoopis teine inimene, kes kasutab tehisaru ja sunnib seda tegema midagi, mida tehisarul on väga palju lihtsam teha.

Näiteks Ukraina sõjas inimest tappa?

Näiteks inimest tappa, aga see on ka inimese valik – nuppu vajutab inimene. Olen YouTube’is näinud vabalt kättesaadavaid Palantiri tehisaru-põhiseid sihtimissüsteemi demovideosid ja see on metsik, mul jäi suu ammuli, kuidas tehisaru sihtmärgid ja prioriteedid paika paneb, aga see on inimese poolt programmeeritud ning lõppude lõpuks küsib süsteem oma tohutus plokiahelas ikkagi inimeselt, kas viia otsus täide või mitte, ning nuppu vajutab inimene.
Nii et tehisaru ei ole ohtlik, kurjem on ikka teine inimene.

Räägime veel süvenemisest. Kas peaksime süvenemisvõimet teadlikult treenima, nagu jõusaalis treenitakse biitsepsit? Kas süvenemisvõimet on üldse võimalik treenida?

Väga huvitav küsimus. Ma ei teagi, kas see on kultuuriline või bioloogiline küsimus – aju on ju muskel. Selge see, et seda saab mingisuguse piirini treenida ja inimestel on erinevad võimekused. Aga inimene peaks kõigepealt õppima eristama, millesse ei ole vaja süveneda, mille ta võib rahulikult kõrvale jätta. Väga palju sellest content’ist, millest alguses juttu oli, saaks rahulikult välja jätta ja siis jääks palju ruumi sellele, mis on kasulik. Ning seal on hierarhia, mis tuleb endale ise üles ehitada.

Algoritmid seda väga ei soosi.

Ei.

Olen end isegi avastanud olukorrast, kus vaatan Instagramis tuttava sisu ja ühtäkki avastan, et tund on läinud.

Jah, seda on juhtunud ka minul. Ma arvan, et kõigil, kellel on mobiiltelefon ja sotsiaalmeediakonto, on midagi analoogset juhtunud, aga seda tuleb õppida teadlikult juhtima.

Ehk treenida tähelepanuvõimet.
Kui te 2020. aastal oma agentuuri Tanki 25. sünnipäeva puhul algusaegu meenutasite, ütlesite, et 1995. aastast saadik on teie sisemine sõjahüüd olnud, et lollus ei võidaks. Oleme rääkinud maailmast, kus kõigil on võimalus rääkida, informatsiooni on rohkem kui kunagi varem ja selle tootmine muutub järjest lihtsamaks. Kas olete kõige selle valguses inimese suhtes optimist?

Muidugi olen ma optimist. Inimestel läheb paremini kui kunagi varem. Esiteks on maa peal rohkem inimesi kui kunagi varem, teaduse ja tehnoloogia areng on kiireim, mis ta kunagi on olnud, ja tempo ainult kiireneb. Iseasi, kas me suudame sellel sabas püsida.

Inimene on eksistentsiaalse muutuse lävel, kus on väga oluline roll samal informatsioonil, millest me praegu rääkisime. Informatsioon ei ole kunagi olnud kättesaadavam ja demokraatlikum ning muutub üha demokraatlikumaks. Sellele kätt ette või pidurit panna ei ole põhimõtteliselt võimalik.

See viib meid varem või hiljem mingisugusele järgmisele teadvuse tasandile. Me lihtsalt elame selles keskkonnas. Küsimus on, kas me juhime protsessi ise ja kas meil on selged ideed, kuidas see edasi läheb, või jätame selle puhtalt juhuse ja looduse hooleks.

Usun, et inimesel on kindlasti väga palju lootust olla palju parem. Kuid kas me suudame leida kokkulepped erinevate huvide ja poliitikate vahel. Meile saab iga päevaga aina selgemaks, et planeet on suhteliselt pisike koht, kus elab kaheksa miljardit inimest. Kui Hormuzi väin kinni pannakse, siis bensiinihinnad Eestis tõusevad – liblikatiivaefekt on tugev ja tuntav. Näiteks Suessi kanalis läks laev risti, kaubad ei tulnud kohale…

On terve rida asju, mis näitavad meile, kui pisike on maailm ja kuidas me peaksime omavahel sõdimise asemel kokku hoidma. Sõda Ukrainas näitab väga selgelt, kui mõttetu on selline konflikt, kui palju inimesi saab surma ja kui palju see mõjutab üldist heaolu üle maakera.

Kui me õpiksime tänu informatsiooni paljususele rohkem üksteisega arvestama, siis suudaksime jõuda järgmisele tasandile, milleks on koostöö. Tõenäoliselt oleme mõnekümne aastaga interplanetaarne rahvas ja kosmosevaldkonna arengutele enam kätt ette ei pane. väga palju põnevaid asju on uurida ja teha ning ühtse ja üksteist austava inimkonnana oleks seda palju lihtsam teha ning saaksime liikuda järgmisele tasemele. Ma arvan, et tehisaru aitab sellele pikas perspektiivis kindlasti kaasa.

Inimestevahelisest koostööst rääkides tundub mulle, et virtuaalmaailma süvenemine ei suurenda seda, vaid vähendab, sest inimesed kapselduvad üha rohkem.

Kapselduvad jah, see on see jutt, mida me enne sotsiaalmeediast rääkisime – sel on väga suur mullide tekitamise mõju, kus ühesugused huvid satuvad tänu integraalidele ühte kohta kokku.

Ma loodan südamest, et see on lihtsalt üleminekufaas või asi, mida hakatakse teadlikult parandama ja kõrvaldama. Täna on mullistumine teatud kihtidele, süsteemidele ja poliitikatele küll oluline, aga ajalugu on näidanud, et need ei ole lõpmatult püsivad konstruktsioonid.

Kui teie sisemine sõjahüüd on olnud, et lollus ei võidaks, siis kuidas lahinguseis praegu on? Joel Volkov, kas lollus võidab?

Lollust on päris palju, aga ma olen sügavalt veendunud, et lollus ei võida.

Aitäh saatesse tulemast ja neid teemasid selgitamast!

Joel Volkov Autor/allikas: Iris Tähema/ERR

“Reedene intervjuu” on Vikerraadios reedeti kell 14.05.