Nii muusikagurmaanid kui ka lihtsalt muusikasõbrad, lõpuks terve muusikavaldkond seisab silmitsi kurioosse paradoksiga. Nimelt on füüsilised helikandjad tegemas comeback’i ning seda mitte ainult kuskil kaugel USAs või K-popi žanri austavates ringkondades1, vaid ka siinsamas Eestis, muusikahuviliste hulgas, kes hindavad uuemat ning vanematki kodu- ja välismaist muusikat2. Kuigi veel mõni aega tagasi paistsid melomaanide pelgupaigad ja plaadipoed vaikselt välja surevat ning füüsilised helikandjad kolisid veebi ning plaadipoodide asemel ka näiteks suurematesse raamatukauplustesse, on olukord praeguseks võtnud uue suuna. Plaadipoode ja -turge tekib juurde, kasvab inimeste huvi füüsilisi helikandjaid omada ja koguda.3 Kuna erinevalt näiteks raamatupoest leiab plaadipoest ka eriala spetsialisti, gurmaani, kuraatori ja muusika tutvustaja ühes isikus, on tähendusrikas ka plaadipood kui ruum, mis toob kokku samalaadsete huvidega inimesed.
Kuid füüsiliste helikandjate naasmise mündil on ka teine külg. Oletame, et hoolimata soovist füüsilisi helikandjaid kuulata puuduvad selleks näiteks rahalised võimalused helikandjate, samuti nende kuulamiseks vajaliku aparatuuri ostmiseks. Või et tahetakse mõnd helikandjat kuulata vaid korra, seda omamata. Või et seda ei olegi enam turul saada, rääkimata digiversioonist veebis. Nagu raamatute puhul, mida saab raamatukogust koju laenutada, oleks ka muusikasõpradel paslik pöörduda raamatukokku, õigemini selle muusikaosakonda või fonoteeki. Seal, nagu teadlikult kureeritud plaadipoeski, pole riiulid mitte lihtsalt helikandjatest lookas, vaid on ka inimene, kes tunneb kogu läbi ja lõhki. Ta valdab erialast muusikaspetsiifilist terminivara, nagu „oopus“ ja „BWV“, teab, mis asi on helistik, orkestratsioon, soolo- või kooripartii, šellak- või vinüülplaat. Ta orienteerub eri ajastutes ja žanrides, evib kompetentsust muusika hübriidses infokeskkonnas navigeerimiseks ning tunneb muusika metaandmeid, et vaid abstraktsete märksõnade põhjal leida riiulist täpselt see õige. Samuti oskab ta muusikahuvilisi juhendada vinüülimängija või mõne teise tehnilise lahenduse kasutamisel.
Helikandjad võivad raamatukogus, ehkki passiivselt, riiulitel reas olla, ent ühes inimese ja ekspertiisiga kaob fonoteek kui kultuurimõtte kandja ja väärtus omaette.
Pixabay / Creative Commons CC0 1.0
Kuigi erialainimestele on ehk iseenesestmõistetav, et eraldi fonoteek või muusikasaal on sageli raamatukogu juures olemas, pole see võib-olla nii üldlevinud teadmine tagasihoidlikumatele või algajatele muusikasõpradele. Sootuks üldlevinud pole seevastu teadmine, et fonoteek või muusikaosakond on eraldiseisva struktuuriüksusena meie raamatukogudest vaikselt kadumas. Selguse huvides olgu kohe toonitatud, et tegu pole mitte fonoteekide ja muusikasaalide lõpliku sulgemise, helikandjate digiteerimise ja prügikasti viskamisega (kuigi ka seda on mujal maailmas juba juhtunud), vaid institutsionaalsete ümberkorraldustega, mille käigus fonoteek on liidetud raamatukogu teiste allüksuste või osakondadega. Ehkki plaadi-, noodi- või erialakirjanduse kogu on alles, on kaotatud näiteks selleks ette nähtud ruum (reaalne ja metafoorne) ning ühes sellega lõpuks ka erialaspetsialistid oma ekspertiisi ning lihtsalt inimliku kohaloluga. Just institutsioonidest lahkuvad väärtuslikud inimesed on suurim kaotus, sest meie muusikakultuur ja selle areng tuginebki suuresti just eriala entusiastidele.
Teisisõnu kaob justkui teenus, mis on need kogud elus(ana) hoidnud. Helikandjad võivad küll samamoodi, ehkki passiivselt riiulitel reas olla, ent ühes inimese ja ekspertiisiga kaob fonoteek kui kultuurimõtte kandja ja väärtus omaette. Vahest ongi seda kõige lihtsam illustreerida suure raamatupoe plaadiriiuli ja teadlikult kureeritud plaadipoe kõrvutamise kaudu. Kui esimesel juhul on helikandjad riiulil näiteks tähestikulises järjekorras reas ning poes töötav inimene ei tea neist midagi, siis teisel juhul kureerib valikut spetsialist, kes on oma poes peaaegu kõik helikandjad läbi kuulanud ning seega orienteerub kogus, oskab aidata, otsida ja soovitada.
Viimased näited fonoteekide ümberkorraldustest on pärit Pärnu keskraamatukogust ja Tartu ülikooli raamatukogust, kus muusikaosakond kui varem aastakümneid iseseisvana tegutsenud üksus on nüüdsest organisatsiooniliselt ühendatud mõne teise osakonnaga.4 Loomulikult ei saa siin üle ega ümber ka raamatukogude pidevast, pitsitavast ja piinlikust rahapuudusest, mis sunnibki tegema ümberkorraldusi, tööd optimeerima ja kulusid vähendama. Pidevas muutumises on ka raamatukogude funktsioon ja fookus, mis ei piirdu enam ainult lugemisvara või laenutusteenuse pakkumisega, vaid vajab palju laiemat ja strateegilisemat lähenemist nii kogude, ruumide kui ka teeninduse korraldamisel.5 Kuid, nagu kirjutab ka TÜ raamatukogu direktor Jaanika Anderson, siis „samal ajal ei tohi kaduda raamatukogu põhiväärtused usaldusväärsus, avatus ja ligipääs teadmistele.“6
TÜ raamatukogu muusikasaali olukord võib küll mainitud ümberkorralduste tulemusena paista hoopiski töövõiduna, sest muusikasaal on struktuuriüksuse tööprotsessi ümberkujundamise tõttu nüüd nädalas varasemaga võrreldes 16 tunni jagu kauem avatud.7 Kui varem sai muusikasaalis käia tööpäeviti kell 9–19 ning laupäeviti kell 12–18, siis nüüd on muusikasaal lahti ülejäänud raamatukoguga samadel aegadel: tööpäeviti 9–21 ning nädalavahetusel 12–18. Muusikaspetsialist või konsultant on seevastu muusikasaalis kohal vaid tööpäeviti ja laupäeviti kell 12–18 ning muul ajal saab vajadusel abi raamatukogu kolmanda korruse teenindusletist. Kokku saab siiski leppida ka privaatse nõustamise aja, sest muusikaosakonna senised kolm töötajat on edasi suunatud kogude arenduse osakonda ning seega väljaspool tööaega saalist eemal. Sellele vaatamata ei korva pikem lahtiolekuaeg mentaalse ruumi ja inimliku kohalolu puudumist.
See, milliseks kujuneb muusikaosakond praegu alles lahtipakkimisfaasis rahvusraamatukogus, pole teada, ent teiste raamatukogude hiljutise kogemuse põhjal paistab, et tendents on õhus. Kuhu see välja viib ning kas ja kui palju selle tulemusena pikas plaanis muutub, on ehk vara öelda. Igatahes on selge, et loomulikult käivad selliste ümberkorraldustega kaasas võidud ja ka kaotused ning üht universaalselt toimivat lahendust või kompromissi kõigi osaliste huvide kaitsmiseks ja edendamiseks ongi raske leida. Muidugi oleneb, kelle perspektiivist vaadata.
Kui tulla tagasi muusikahuvilise vaatenurga juurde ja meenutada, et füüsilised helikandjad on jälle tagasi, tasub kõrva taha panna: mitmed uuringud näitavad, et muusikasaalide ja fonoteekide kasutajad tõesti vajavad erialainimesi ja konsultante, kes juhatavad justkui kiirteele keerulise metainfo juurde, mida muusikaotsingud nõuavad ning milleni veebikataloogide ja iseteenindusautomaatide abiga ei jõua.8 Samuti on teadmata, millise tahtliku või teadmatusest tahtmatu varalise kahju võib kaasa tuua inimese järelevalve ja juhendamiseta jäetud muusikasaal.
Seejuures on veel oluline, et kuigi fonoteegist ei saa helikandjat osta, vaid selle saab mõneks ajaks koju kaasa võtta või seda kohapeal kuulata, käib sellegipoolest juba füüsilise helikandjaga kaasas teatav kuulamisharjumuse ja muusika väärtustamise muutus, mis on praeguses muutlikus ja valdavalt veebi kolinud muusikamaailmas põhjapanevalt oluline. Kui plaadipoed ja -turud toimivad kohtumispaikadena, siis täpselt samamoodi toimib fonoteek või muusikasaal, mis esindab raamatukogu koosseisu kuuludes samuti avatust ja ligipääsetavust, kujundab kuulamisharjumust ja õpetab muusikat väärtustama. Raamatukogu muusikaosakond on nii muusikahuviliste kohtumiskoht kui ka kultuurisündmuste toimumispaik. Näiteks TÜ raamatukogu muusikasaalis korraldatakse regulaarselt plaadikuulamisõhtuid, seal käib Ants Johansoni eestvedamisel koos folgiklubi, kus räägitu-kuulatu salvestatakse ka Klassikaraadio saadete tarbeks. Peale selle on seal sobiva koha leidnud näiteks Psühhodisko konverents ja plaadilaat. Kuigi praegu pole selgelt öeldud, et need üritused ühes ümberkorraldustega kohe kaovad, tekib ikkagi küsimus, kas pärast muudatusi muusikasaalide töökorralduses ning just nende toimimispõhimõtte revideerimist saab enam selliste ürituste jätkusuutlikkuses kindel olla.
1 CD-plaatide müük on kasvamas tänu Z-põlvkonnale. – Postimees 20. VII 2026.
2 Tuuli Põhjakas, Vinüülihullus. Miks me tahame muusikat jälle käega katsuda? – Postimees 5. VIII 2026.
3 Samas.
4 Eili Arula, Üle 40 aasta omaette üksusena tegutsenud muusikaosakond kaob raamatukogust. – Tartu Postimees 17. VII 2026.
5 Jaanika Anderson, Kas me sellist teadusraamatukogu tahtsimegi? – Sirp 31. VII 2026.
6 Samas.
7 Õppeaasta algus toob kaasa muudatused raamatukogu muusikaosakonna töös. – Tartu Ülikool 16. VII 2026. https://utlib.ut.ee/et/uudis/oppeaasta-algus-toob-kaasa-muudatused-raamatukogu-muusikaosakonna-toos
8 Vt nt Nicola Barbuti, Mauro De Bari, Achilles Kameas, Thomas Chiotis, New job role profiles to bridge the digital skills gap in the cultural heritage sectors: The BIBLIO project. – Umanistica Digitale 2022, nr 6, kd 13, lk 97–115. https://doi.org/10.6092/issn.2532-8816/15026; Johnston, Lucinda, Listening to Music „in“ the Library. CAML Review Revue De l’ACBM, 2020, nr 48, kd 1. https://doi.org/10.25071/1708-6701.40377