Veel mõni päev tagasi valmistuti Californias umbes kuus nädalat kestvaks kohtuprotsessiks, jälgiti Meta endiste ja praeguste töötajate tunnistusi ning oodati Mark Zuckerbergi tunnistajapinki. Siis võttis asi järsu pöörde. 26. augustil jõudis Meta osariikidega kokkuleppele ja kohtuistungid lõppesid.
Kokkulepe on märkimisväärne eelkõige selle tõttu, et Meta nõustus muutma seda, kuidas Facebook ja Instagram alaealiste jaoks toimivad.
Kokkuleppe järgi rakendub alla 18-aastastele muu hulgas vaikimisi kahe tunni päevane kasutuspiirang Facebooki ja Instagrami peale kokku, öine kasutusblokk, kooliaegsete teavituste piiramine, meeldimiste arvu peitmine ning võimalus valida mittepersonaliseeritud infovoog. Meta peab tugevdama ka vanuse tuvastamist.
Huvitav on seegi, et kokkulepe on osaliselt üles ehitatud terve sektori muutmist silmas pidades. Kui teised suured sotsiaalmeediaplatvormid võtavad kasutusele samalaadsed meetmed, muutuvad osa Meta piiranguid veel rangemaks. Näiteks võib päevane kasutuspiirang langeda ning öine kasutuskeeld pikeneda. Ka osa Meta võimalikust rahalisest kohustusest on seotud sellega, kas konkurendid samas suunas liiguvad.
Selle taga on üsna lihtne loogika. Kui Instagram piirab noore kasutusaega, aga Tiktok või Youtube mitte, siis ei tähenda see tingimata, et noor veedab vähem aega sotsiaalmeedias, sest ta võib lihtsalt liikuda ühest rakendusest teise.
Esmapilgul võib tunduda, et kokkuleppe tulemusena on sotsiaalmeediaplatvormid igaveseks muutunud. Tegelikkus on keerulisem. Kas ja kuidas neid piiranguid praktikas rakendada saab?
“Senine mudel, kus konto loomisel küsitakse lihtsalt sünniaastat, ei ole ilmselgelt piisav, sest laps saab sisestada täiskasvanu sünniaasta.”
Kahe tunni kasutuspiirangust või alaealisele mõeldud eriseadetest pole kuigi palju kasu, kui platvorm ei tea, et kasutaja on alaealine. Senine mudel, kus konto loomisel küsitakse lihtsalt sünniaastat, ei ole ilmselgelt piisav, sest laps saab sisestada täiskasvanu sünniaasta. See ei tähenda tingimata, et järgmine samm peab olema kõigi kasutajate passiga tuvastamine.
Tõenäolisem on astmeline lahendus. Kasutaja ütleb esmalt oma vanuse ise, kuid platvorm püüab olemasolevate andmete ja tehisaru abil hinnata, kas see tundub usutav. Kui süsteemil tekib põhjendatud kahtlus, et täiskasvanuna registreerunud kasutaja on tegelikult laps, võib järgmise sammuna nõuda tugevamat vanuse tõendamist. Siin tekib paradoks: selleks, et alaealistele rohkem privaatsust ja kaitset pakkuda, võib platvormil olla vaja kasutaja kohta rohkem andmeid küsida.
Vanusekontrolli rakendumisel on ka palju küsimusi. Kui täpne peab selline vanuse hinnang olema? Milliseid andmeid võib selleks kasutada? Kui kaua neid võib säilitada? Millal võib nõuda näiteks dokumenti või muud tugevamat tõendit? Just nende küsimuste lahendamine võib osutuda palju keerulisemaks kui päevase kasutuspiirangu kokkuleppesse kirjutamine.
Kas midagi hakkab päriselt muutuma?
Tundub, et liigume muutuste suunas. Suurim küsimus on, kas kokkuleppes toodud reeglid päriselt töötavad ning kas neist kujuneb kogu sektorile ühine standard.
Vanuse tuvastamine saab olema esimene suur proovikivi. On lihtne öelda, et alaealisele tuleb rakendada teistsuguseid reegleid. Palju raskem on otsustada, kuidas teenus saab piisava kindlusega teada, et kasutaja on alaealine, ilma et selleks loodaks süsteemi, kus kõik kasutajad peavad end identifitseerima või kus nende kohta kogutakse ebaproportsionaalselt palju andmeid.
Teine küsimus on see, mida teevad teised platvormid. Kui laste kaitseks mõeldud piirangud kehtivad ainult ühes või kahes rakenduses, võib nende tegelik mõju jääda väikeseks. Kui aga samad põhimõtted hakkavad kehtima Instagramile, Tiktokile, Youtube’ile ja teistele suurtele teenustele, võib muutus olla märksa sügavam.
Siin võibki lõpuks tekkida vajadus regulaatori või seadusandja sekkumiseks. Kogu turgu puudutavad reeglid toimivad paremini siis, kui need kehtivad kõigile võrdselt, mitte ei sõltu sellest, millise ettevõtte vastu on parasjagu edukas kohtuasi algatatud või millise ettevõttega on õnnestunud kokkuleppele jõuda.
Sama kehtib algoritmide kohta. On lihtne öelda, et “kurjad algoritmid” tuleb ära keelata. Palju raskem on sõnastada reegel, mis eristaks kahjulikult kompulsiivset toodet lihtsalt heast ja kasutajale huvitavast tootest. Kui Spotify soovitab täpselt õiget järgmist laulu ja inimene kuulab veel tund aega muusikat, tundub see hea soovitusalgoritmina. Kui sotsiaalmeediaplatvormi soovitused hoiavad noort tundide kaupa ekraani küljes, võib sama optimeerimisloogika tunduda palju problemaatilisem.
Piiri ei peaks tõmbama üks kohtunik ega üks kokkulepe
Minu hinnangul on küsimus sellest, milline sotsiaalmeedia disain peaks kogu ühiskonnas olema lubatud, liiga suur, et vastus kujuneks välja üksikute kohtunike otsuste või ühe ettevõttega sõlmitud kokkulepete kaudu.
Värske Meta kokkulepe võib anda laste kaitsele olulise tõuke ja osa selles sisalduvaid lahendusi võib osutuda väga mõistlikuks, kuid selle tegelik mõju sõltub nüüd sellest, kuidas neid meetmeid rakendatakse, kuidas tehakse kindlaks kasutajate vanus ja kas sarnased standardid võtavad kasutusele ka teised platvormid.
Kui ühiskond tahab otsustada, et alla 16-aastastele ei tohi saata öiseid push-teavitusi või nende kasutusaega tuleb piirata, peaks see olema üldine reegel, mis kehtib Instagramile, Tiktokile, Youtube’ile ja ka järgmisele platvormile, mida veel olemas ei ole.
Kui tahame nõuda vanusekontrolli, tuleb läbi vaielda, milliseid andmeid võib vanuse hindamiseks kasutada, millal võib nõuda tugevamat tõendamist ning kuidas välistada nende andmete kasutamine muudel eesmärkidel, näiteks profileerimiseks. Need on väärtusotsused, mis puudutavad korraga laste tervist, privaatsust, sõnavabadust ja ettevõtlusvabadust. Seetõttu peaksid sellised põhimõtted minu hinnangul kujunema eelkõige avaliku debati ning parlamentide ehk rahvaesindajate otsuste kaudu.
Noorte vaimne tervis vajab kaitset ning me ei peaks soodustama kompulsiivset käitumist lihtsalt selleks, et selle pealt raha teenida. Siiski ei peaks lahendus olema ka internet, kus laste kaitsmiseks peame kõigepealt looma süsteemi, mis teab täpselt, kes iga kasutaja on.