Kopli rahvamaja valmis 1937. aastal arhitekt Elmar Lohu kavandi alusel. Teise maailmasõja järel hõivas hoone Nõukogude armee ja see nimetati madruste klubiks. Pärast taasiseseisvumist tegutses hoones mõnda aega erakõrgkool I Studium. Praegu on hoone aastakümneid seisnud poolhüljatuna ning ootab renoveerimist. 2019. aastal asus seal tegutsema kogukonnakeskus, rajas hoovi ühisaia ja majja populaarse parandustöökoja.
Euroopa tasemel kõrge tunnustuse tõi aga ettevõtmine, millel oli kolm eesmärki. Esiteks katsetati, kuidas mahajäetud hoonele tasapisi ja vähehaaval taas elu sisse puhuda, teiseks materjaliringlus ja ehitusprügi väärindamine ning kolmandaks elanike kaasamine disainimisse. Nüüdseks on korrastatud rahvamaja sisehoov, kuhu saavad laieneda nii töötoad kui ruumi on ka teatrietendustele ja välikinole.
Järgnevalt räägivad auhinna laureaadid, arhitektid Iiris Tähti Toom ja Henri Kopra Spatalist Studiost lähemalt, mis neid Kopli rahvamaja juures võlub, miks hüljatuse esteetikat on vaja hoida ning kuidas seda teha.
Iiris Tähti Toom ja Henri Kopra leiavad, et Kopli rahvamaja on just selline keskkond, mis neid inspireerib.
Anneli Ivaste
Kuidas te Kopli rahvamaja leidsite?
Henri Kopra: Saime rahastuse Kopli rahvamaja hoovi uuendamiseks siis, kui olime rahvamajaga juba vabatahtlikena seotud. Minu side selle kohaga hakkas tekkima, kui asusin Inglismaal magistritööd tegema. Tahtsin seda teha Kopli teemadel, Iiris käsitles Lasnamäed. Olime küll Eestist eemal, aga soovisime kodumaaga seotuks jääda, uurida tuttavaid paiku värske pilguga.
Kopli rahvamajja sattusin aga nii, et mind huvitas linnaaiandus arhitektuuriliste tüpoloogiate vaatevinklist ning Kopli 93 hoones oli just alanud „Centrinno“ projekt, millega oli plaanis rajada kogukonnaaed. Toona vedasid ettevõtmist Karin Kruup ja Ave Timberg. Uurisin, mida nemad teevad, läksin oma teadmiste ja oskustega appi.
Vaikselt hakkasime Iirisega mõtlema, kuidas vana hoone uuesti kasutusele võtta. Kuidas saaks seal juba asuvat puidutöökoda laiendada. Ilmselgelt on kogu maja ühekorraga korda tegemine väga mahukas ja kallis töö, seega keskendusime just vahekasutuse mudelile: milliseid osi hoonest või krundist saaks kasutada juba enne kui suuremad investeeringud kohale jõuavad. Mida rohkem funktsioone ühte kohta tuua, seda suurem nõudlus tekib ka uute tegevuste järele, majja tulevad aina uued kasutajad.
Näha oli, et palju kasutatakse sisehoovi. Parandustöökoda laienes suveks õue, kogukonna aednikud tegid hoovis väiksemaid üritusi ja käisid vett võtmas. Samal ajal oli see koht oma konaruste ja lagunevate osade tõttu ohtlikuvõitu. Loogiline oli siduda väliruum paremini majaga.
Iiris Tähti Toom: Mina leidsin Kopli rahvamaja suuresti tänu Henrile. See on täpselt selline koht, kus tahaks isegi olla ja käia. Pärast Inglismaal uurimustöö lõpetamist tahtsin jätkata samavõrd intellektuaalseid väljakutseid pakkuva ning ühiskondlikult tähendusrikka tööga. Nägime Koplis seda võimalust. Magistritöös mängisin läbi mitu stsenaariumi, kuidas ideid võiks ellu viia, ning jõudsin arusaamale, et vajalikeks töödeks pole rahastust ja puudu on otsene klient. Tuli ise tuvastada vajadused ja leida võimalused. Meil vedas, et esimene projekt, mille kirjutasime, sai rahastuse, kuna üldiselt on konkurents väga tihe.
Kopli rahvamaja hoov on taaskasutatud materjalist. Ideena räägitakse materjaliringlusest palju, kuid elus on palju takistusi. Alustades sellest, et keegi ei tea, kust midagi saab, lõpetades sellega, et puuduvad oskused sellest ehitada. Kuidas teil läks? Kui palju idee teostamise juures ilmnes takistusi ja kitsaskohti?
Kopra: Alustada võiks hoopiski küsimusest, miks Kopli on sobiv koht materjaliringluse katseprojektiks. Kopli rahvamajas tegeletakse juba praegu parandamisega: seal asub paranduskelder, kus saavad kokku sarnaste väärtustega inimesed. Saadi aru, et selle idee võiks tuua avalikku ruumi nähtavale ning hakata katsetama.
Alguses oli muidugi keeruline, Tallinnas pole sellist materjalipanka, kuhu võib minna ja vaadata, mis üle on, ja sealt siis võtta. Välja arvatud säästva renoveerimise infokeskuse ladu Paljassaare jäätmejaama juures, aga nemad koguvad peamiselt muinsusväärtusega kraami, mis hoovi sillutamiseks pole ilmtingimata sobiv. Jah, neilt saime paekivi, mida on küll kasutatud hoovi ääristuses, aga paas on pehme materjal ning ala keskele, kus palju kõnnitakse, see kiire lagunemise tõttu ei sobi.
Osalt leidsime materjali nii, et käisime lahtiste silmadega ringi, märkasime kuskil lammutustöid ja maakive, otsisime kontakti ja lihtsalt kirjutasime-helistasime. Mõnikord juhtus nii, et materjalist tahetigi lahti saada. Mõnikord oli tegu juba järelturu materjaliga. Keeruline oli ka koguseid arvestada. Paremal juhul on lammutatud materjal juba alusele laotud, siis on täpselt näha, kui palju seda on. Kehvemal juhul on materjal kottides või hunnikutes. Siis võtad kätte, lähed laod ise kaubikusse ja tood ära. Materjali saamiseks tuleb olla leidlik.
Väga palju materjali leiab Facebooki turult või osta.ee platvormilt. Seal on palju saripostitajaid. Näed, et kellelgi on midagi sobivat, teed juttu ja siis tuleb välja, et tal on kuskil ladu, kus hoiab igasugust väärt kraami.
Toom: Leidsime niimoodi mõned lammutusettevõtted, kes materjali utiliseerides ka kasutuskõlblikku välja sorteerisid. Saime nende ladudest ja prügihunnikutest kokku pea kolmandiku vajaminevast materjalist. Süsteemsemalt materjalide otsimine on veidi nagu nõela otsimine heinakuhjast. Pead leidma õiged kontaktid, kuna info liigub põhiliselt meililistide ja mitteametlike kanalite kaudu. Sellist avalikku vahendusplatvormi, kust tavatellija või arhitekt ringsele materjalivalikule ligi pääseks, ei olnud laialdaselt toimival kujul olemas. Praegu on lootus, et Tallinna loodavad ringmajanduskeskused ning ka taaskasutusele spetsialiseerunud müügiplatvormid, nt ZeroBuild.me, täidavad veidi selle tühimiku. Nende edu eeldus on korduvkasutust toetavate lammutusmeetodite levik, müüdava materjali maht ja kvaliteet, pikemaaegsed hoiustamisvõimalused jpm. Need kõik omakorda algavad kultuurilisest arusaamast, et materjal on üldse taaskasutamist väärt.
Kuidas peaks Kopli rahvamajaga edasi liikuma?
Toom: Minu arust pakub etapiviisiline arendamine huvitavaid võimalusi. Kopli poolsaar areneb kiiresti: arendamisel on Kopli liinid, Bekkeri sadama ala, Põhjala tehas, elamualad jpm. Tegu on mastaapse ruumilise ja demograafilise muudatusega, mida toetab samaaegne ühiskondliku taristu edendamine. Siin on oma osa ka kultuurimälestistel kui koha- ja kultuuriloo kandjatel. Minu arvates ei tasu Kopli rahvamaja renoveerida klassikalise arhitektuurivõistluse mudeli järgi, kus ideid pakutakse ülalt alla ning kõik tehakse ühekorraga valmis.
Kopli rahvamaja suur väärtus on see, et seal saab tasapisi etapiti testida, mis töötab, mis mitte, suurendada huvi elanike seas, pakkuda teistsuguseid võimalusi. Kui selgub, et miski toimib hästi, siis saab sellega edasi liikuda. Jätkusuutlikum ja huvitavam on kasvatada vaikselt nõudlust ja pakkuda paralleelselt võimalust.
Kas kehtivad seadused ja reeglid üldse lubavad sellist tasapisi kasutusse võtmist, põlve otsas nokitsemist ja vastuvoolu ujumist?
Toom: Vahekasutuse toetamiseks on väga vaja välja töötada juriidilised tugipunktid. Nii avalikus kui eraomandis on igasuguseid huvitavaid kinnistuid ja hooneid, mis on niisama väärtuslikud, ent alakasutatud ja amortiseerunud seisus. Vahekasutus aitaks neid hooneid ehitustehniliselt säilitada ning uus tegevus mõjub piirkonna kultuurilise katalüsaatorina.
Kopra: Vahekasutusmudelite rakendamine on soodsam, maandab riske, kui tuleb testida elanike huvitatust konkreetsete ruumide, teenuste ja tegevuste vastu enne suuremate investeeringute tegemist. Lähtutakse tasaarengu põhimõtetest ja tagatud on, et iga uus sekkumine sünnib alles siis, kui teatud nõudluse ja tegevuse lävendid on saavutatud.
Pean ka väga oluliseks, et inimesed, kes elavad ühes piirkonnas ja jagavad ühist posti sihtnumbrit, ei mööduks üksteisest tere ütlemata. Vajame sidusat lõimunud ühiskonda ja üksteise tundmaõppimine on selle alus.
Toom: Oleme Henriga mõlemad Inglismaal elanud ja töötanud. Seal on asumiseltsid väga populaarsed, väga tragilt tullakse kokku, käiakse kogu aeg linnaametnikele teada andmas, milliseid arenguid soovitakse või ei soovita. Kaasa räägitakse häälekalt ja pidevalt. Koplis olime meie Henriga just need, kes linnaosavalitsusega pidevalt sidet otsisid. Ja seda mitte selleks, et kurta, pigem ikka selleks, et öelda, mida me tahame, kuidas võiks teistmoodi olla. Kaasamine kindlasti suurendab linnaametniku töömahtu, aga selline sisend on väga väärtuslik.
Kuidas Põhja-Tallinna valitsus teie tagasiside vastu võttis?
Kopra: Esialgu lõime kontakti Salme kultuurikeskuse direktoriga, sest tema haldas osaliselt ka Kopli rahvamaja ja parandustöökoda. Kui saime rahastuse, võeti meid ka linnaosavalitsuses tõsisemalt jutule. Sealt on välja kasvanud igakuised arutelud, kus mõtleme juba rahvamaja pikema arengu peale.
Pärast projekti lõppu jäime suhtlema ja mõtlema, kuidas koostada kultuurimajale hea tegevuskava ja ruumiprogramm. Mõtleme ka sellele, mis rahvamajaga edasi teha, et hoida ära selle lagunemine nii kultuurilises, sotsiaalses kui ka ehitustehnilises mõttes.
Toom: Eks nii on igal pool, et alguses pead ennast tõestama, et sind usaldataks ja tõsiselt võetaks. Koplis on koostöö olnud väga hea.
Korrastatud Kopli rahvamaja hoov, mille eest pälvisid Spatalist Studio arhitektid Uue Euroopa Bauhausi tõusva tähe auhinna.
Spatalist Studio
Koplis saavad kokku väga erinevad maailmad: kõrvuti on lobudikud ja keskklassistunud Kopli liinid, seal vahel intelligentset ja teadlikku elanikkonda esindav professorite küla ja hallid paneelelamud. Kes Kopli rahvamajas koos käivad? Kes need inimesed on?
Toom: Kopli on tõepoolest erakordselt mitmekesine paik. Rohkete uuselamute keskel on tähtis hoida ajaloolisi kihistusi ja teha korda seda, mis olemas. Paljud aednikud on öelnud, et nad tulid Kopli aeda, kuigi ise elavad mujal, just selle pärast, et siinne keskkond pole liiga ära kujundatud, on ruumi- ja loomevabadust, mis mujal on jäänud haruldasemaks. Kopli rahvamajas valitsev sundimatus võimaldab palju ja meelitab sarnase mõtteviisiga inimesi. Neid ühendab soov ise teha, millegi kallal nokitseda. Ei ole üht selgelt eristuvat kasutajaprofiili.
Haaran kinni mõttest, et inimestele meeldib keskkond, mis pole liiga korras ega valmis. Kui palju te arhitektina mõtlete, mil määral korrastada nii, et olemasolev võlu alles jääks?
Toom: Hüljatuse esteetika annab paigale tõesti sellise meeleolu, mis annab loa katsetada, julguse unistada ja soovi paik paremaks muuta. Ka disainitöötubades selgus, et ei ole soovi teha rahvamajast liialt klanitud keskkond. Muinsuskaitsealuse hoone fassaadi ülekrohvimine on kindlasti vajalik, aga tasub teada, et sellega muutub paiga olemus ja osaliselt kaob ka praegust olemist motiveeriv esteetika.
Kopra: Kuidas säilitada hüljatus, mida sealsed hoovi ja maja kasutajad kõige enam väärtustavad? Ma arvan, et nii erilises paigas peab olemas olevad detailid ja ruumi dokumenteerima. Välja võiks tuua ka huvipakkuvad detailid ja ruumid, millest muinsuskaitse pole tingimata huvitatud.
Tegime väärtuslike ruumiolukordade kaardistamiseks töötube jm üritusi. Avaldati arvamust, mis on ohtlik, mis ilus-kole ja mis kohale omane.
Toom: Sageli olid hinnangud mitmetahulised. Näiteks Eesti vabariigi aegset evakuatsioonitreppi hinnati ühtaegu ilusaks, ohtlikuks ja kohale omaseks.
Kui niimoodi põhjalikult kaardistada, siis saavad need ruumid nii armsaks, et lõpuks ei raatsita millestki loobuda. Kust see korratuse ja korrastamise piir ikkagi jookseb?
Toom: Eks iga sekkumine muudab tasakaalu, see ongi pidev taaskureerimine. Kopli rahvamaja juures meeldib mulle väga, et näha on eri aegade kihistusi. Paralleelselt eksisteerivad Eesti vabariigi funkstiil, nõukogude madruste klubi dekoratiivelemendid, 1990. aastate erakõrgkooli lisandid. Tuleb leida tasakaal ohutuse, vajaduse ja mugavuse vahel. Mõnikord peab sekkuma, et teha ruum ligipääsetavamaks ja ohutuks. Ongi loomulik, et maja muutub ajaga. Seni kuni maja on hüljatud seisus, innustab mahajäetuse mulje uusi initsiatiive, kuid hilisem hüljatuse esteetika säilitamine on ka omamoodi fetišeerimine, mis pikas plaanis ei ole tingimata vajalik.
Kopli rahvamaja arendamine pole teie põhitöö. Kui palju te soovite sealsete inimeste, maja ja hooviga seotuks jääda ka nüüd, mil hoovi korrastamise projekt on läbi ja selle eest tunnustuski saadud?
Kopra: Soovime kindlasti rahvamaja tegemistes kaasa lüüa. Vabatahtliku tegevuse juures ongi loomulik, et panuse vorm ja osalemise intensiivsus muutuvad. Alguses lõime kaasa puhtalt hobi korras, periooditi professionaalse töö raames ja praegu pikemaaegse visiooni ja rahastusvõimaluste väljatöötamiseks. Kuigi kohal käia jõuan varasemaga võrreldes vähem, tegeleme Kopli teemadega edasi. Koostöös kogukonna ja linnaga uurime järgmisi soove ja võimalusi ning kirjutame rahastustaotlusi, et anda hoogu selle paiga nii füüsilisele kui sotsiaalsele arengule.