Sel suvel 30 suvelavastust külastanud teatrisõber Steven-Hristo Evestus rääkis “Terevisioonis”, et suveteatri eelis ongi pakkuda võimalusi eriliste kohtade näol, kus tekitada maailmu, mis publikut kõnetavad. Evestuse sõnul paneb see mõtlema, kui oluline koht on meeskonna ideel ja valikul, kus lavastus sünnib.
“See annab hea võimaluse heita Eestimaale pilk peale. Suveteatri üks mõte on avastada uusi Eestimaa paikasid,” ütles teatrisõber Steven-Hristo Evestus, kes on sel suvel külastanud ligi 30 teatrietendust.
“Kogu see lugu põhjustab paljudele segadust, valu ja pettumust. Viimase uudise kohaselt lõpetas Draamateater noore algava lavastaja Oliver Reimanniga lepingu ja see on oluline märk, sest teater ei saa lubada endale kaksikmoraali. Kui on eksitud, tuleb ka vastutus võtta ja see oli ainuõige lahendus. Oliver Reimanni juhtumile otsa vaadates tekib hulk küsimusi ja üks neist on see, miks lugu avalikustati kolm aastat hiljem. Tuleb arvestada ka sellega, et tegemist oli kriminaalkuriteo tunnustega ja iga kriminaalmenetlus peab toimuma õigel ajal, mis tähendab seda, et esimene ülesanne igal ohvril on otsida kaitset õiguskaitseasutustelt,” kommenteeris Evestus sel nädalal lahvatanud skandaali, kus kolm aastat tagasi pani teatrikooli tudeng Oliver Reimann oma kaaslaste jookide sisse keelatud aineid.
Tänavune teatrisuvi oli lavastuste headuse temperatuuri poolest pigem jahedam. “Keskpärasust oli palju,” nentis Evestus.
Teatrisõbra kõige värskem kogemus pärineb eelmisest õhtust, mil ta külastas Musta Kasti laudakabareed “Ruik”, mida mängiti Eesti Põllumajandusmuuseumis. “See on päris hea ideega loodud lavastus, kus sead räägivad meile ühiskonnast, kus me praegu elame,” tõdes Evestus. “Laudakabaree tasub kindlasti vaatamist ka järgmisel suvel.”
Teatrisuve kõrgpunktidest toob Evestus välja veel Liivi muuseumis etendunud “Alguskokkukõla. Juhan Liivi lugu”, mis tähistab väga meeldivat kohtumist kohavaimuga. “Kui lähed rehetallu, kus Liiv kunagi on reaalselt tegutsenud ja kirjutanud, lööb see kõik elama ja rikastab su enda vaimu,” nentis Evestus.
Üks võtmesõna, miks tänavu mõned asjad nii tugevalt eristusid, oli see, et lisatud oli ka koor. “Liivi muuseumis näiteks võttis osa kammerkoor “Head ööd, vend”.”
Sellesse ritta lisab Evestus ka Priit Põldma, Joel Väli, Maarja Moori ja Aare Pilve “Lühem kui elu”, mis toimus Viljandi vanas monstrumhaiglas. “Kõik see paneb mõtlema, kui oluline oht on meeskonna ideel ja valikul, kus see lavastus sünnib. See ongi suveteatri eelis, lahkuda teatrisaalist ja pakkuda võimalusi eriliste kohtade näol, kus tekitada maailmu, mis publikut kõnetavad.”
Evestuse sõnul on Saueaugu teatritalu mingil määral kohavaimu maaletooja ja tähistas 25. sünnipäeva. “Liivi muuseum, rehetared, võpsikud ja mõnes kohas ei olegi enam maja alles, võivad omada väga erilist tähendust,” nentis Evestus.
Suure kummarduse teeb Evestus Piret Jaaksile, kes on huvitava naiste loo kokku kirjutanud ja äratanud ellu Miina Härma, Anna Haava ja Aino Tamme R.A.A.A.M-i lavastuses “Hõbe”. “Kultuurilugu oli ellu äratatud ja meieni toodud väga kõnetavas võtmes,” sõnas Evestus.
Christopher Rajaveer tegi sel aastal väga suurepärase ümberkehastumise helilooja ja astronoom Urmas Sisaskiks suvelavastuses “Ood armastusele. Urmas Sisaski lugu”. “Nägime, kuidas väärtustada teistsugust inimest meie ühiskonnas ja mis üldse tingib ühiskonnas selle, et sa jääd äärealale. Sinna võib jääda ka väga andekas inimene,” tõi Evestus välja.