„Psüühiline elu sünnib ja uueneb seal, kus on püüd luua sillakesi keelte ja seletamatu tundlikkuse vahel.“ Bulgaaria päritolu Prantsusmaa keeleteadlasele ja kirjanikule Julia Kristevale on teise keele kasutamine, keeltevaheliste erinevuste ja sarnasuste uurimine ning tõlkimine üks oluline tingimus, et olla elus.
Kristeva väljendab teise keele armastuse („De l’amour de l’autre langue“) puhul mõtet, et kuna inimolend räägib loomulikult emakeelt, oma rahvuskeelt, siis selle asemel muud keelt rääkida võrdub loomulikkuse kaotamise, reetmise või vähemalt tõlkimisega. Võõra keele kasutaja on seega ennekõike tõlkija: ta võib küll suuta sulanduda suurepäraselt teise keelde, unustamata emakeelt, kuid võõrapärasus jääb tajutavaks, avaldudes enamasti mentaliteedis või intonatsioonis, keele meloodias. Kristeva toob esile Prousti suurteose „Kadunud aega otsimas“, mis on autori sõnutsi tema ainuke tõeline raamat – lugu, mida kirjanikul ei ole vaja välja mõelda, sest see on juba temas eneses olemas ning vajab vaid tõlkimist. Ses mõttes kattub kirjaniku ülesanne tõlkija omaga: tunnete ja mälestuste eriline keel vajab tõlkimist. Julia Kristeva toonitab tõlkija, võõrkeele kasutaja ja kirjaniku olemuslikku lähedust ning ühendab kõik need kolm ühises ja ainulaadses tõlkimiskogemuses.1
Kirjandusteosed peidavad niisiis eneses autorile omast erilist keelt, mille kummaline kauge olemus on kirjandusteose puhul ühtaegu tingimus ja tulemus. See võimaldab avastada ja luua uusi tähendusi, millele toetub kirjandusloome, leiab Prantsuse-Kanada kirjanik, tõlkija ja sotsioloog Régine Robin. Vähe sellest: emakeele asemel võib kirjutamiskeeleks ollagi võõrkeel. Nähtus ei ole uus, kuid võõrkeeles kirjutavaid kirjanikke paistab olevat XX sajandi teisel poolel märgatavalt rohkem kui varem. Mõistagi leidub selliseid ka eesti kirjanike hulgas. Eriti külgetõmbav näib aga olevat teise emakeelega kirjanikele olnud läbi aegade prantsuse keel.2
Miks otsustatakse vahel hakata oma emakeele asemel kasutama enese väljendamiseks kirjandusloomes teist keelt? Muidugi on sellele sama palju vastuseid kui isiklikke lugusid. Harjumuspärane (ema)keel võib mõnikord seada piirid mõttemustrites, kultuurile omased refleksid võivad kitsendada loomevälja. Mõne autori väljendusviisi arvatavasti piirab üksainus kirjutuskeel nagu kapsel. Võõrkeeles kirjutavad autorid on tihtipeale mingil põhjusel oma kodumaast eemaldunud. Tõsi, Mihkel Muti sõnul on mõned sotsiaalsed rühmad ajaloos alati olnud teistest mobiilsemad, nende hulgas loovisikud: „Vaimuinimesed alatasa kas põgenevad kellegi-millegi eest või on tiivustunult kuhugi teel, aga alatasa kohtame neid oma loomulikust habitatio’st eemal.“3
Prantsuse-Kanada kirjanik Nancy Huston
Frantogian / CC BY-SA 3.0 / Wikimedia Commons
Eksiil võib avada tee võõrkeeles kirjutamisele, kuid pagulaskirjaniku looming jääb kandma tema päritolumaa ja emakeele jälgi. Võõrkeel tekitab takistusi isegi siis, kui kasutaja seda väga hästi valdab. Võõrkeeles kirjutamise võlu ja oht seisneb eneseületamises ja ootamatute keelenditega üllatamises. Mujalt tulnud kohalikus keeles väljenduja toob endaga võõrapärased ideed, muljed ja kogemused, millest ta ei saa ega taha end vabastada ning mis paratamatult kumavad läbi tema tekstist, nagu ka tema emakeele taust. Võõrkeeles kirjutaja peab kohanema uute tähendus- ja lauseõpetuse reeglitega, kuid ka teatud maailmanägemise aspektidega. Teine keel võib soodustada väljendusvabadust, lükates autori tundmatutele ja eksperimentaalsetele radadele – valitud sihtkeel võib sedasi saada uusi värve. Niisugustest tekstidest leiab ühtlasi tavapärasest enam tegelaste mõtisklusi ja pingeid seoses identiteedi ja eneseotsingutega.
Mitmes keeles kirjutavaid ja eri kultuurikeskkondadega kohanenud kirjanikke on muidugi arvukalt. Toon mõne näite maailmakirjandusest: Jonathan Littell, Samuel Beckett, Joseph Conrad, Eugène Ionesco, Milan Kundera, Julia Kristeva, Andreï Makine jpt.
Poola päritolu Inglise kirjanik Joseph Conrad sulatas erakordse stiilimeistrina inglise kirjandusse mitteinglasliku tunnetuse. Inglise keelt ei rääkinud ta vabalt enne 22. eluaastat, mil temast sai Briti meresõitja. Valinud kodumaaks Suurbritannia, kirjutas ta oma arvukad meistriteosed inglise keeles, kuigi valdas ka poola, saksa ja prantsuse keelt. Kirjanik otsis lausetes äärmise hoolega erilist värvi ja kõla, et elustada n-ö kulunud sõnu, mis olid pärast sajandeid kestnud kasutamist kaotanud oma sära ja tähenduse. Conradi väljendusviisi ainulaadsus on viimistletud vaevanõudva töö vili. Inglise lugejale jäi Conradi stiil tihti liiga käänuliseks ja keerukaks, kuid see on mõju avaldanud paljudele teistele kirjanikele. Autori (tõenäoliselt identiteedi ja keelega seotud) sisepiinad kajastuvad tema lõhestunud tegelastes, kes ei püüa kuigivõrd määratleda oma geograafilist päritolu. Conrad on ise öelnud, et romaanikirjanik näitab end oma teostes enam kui ükski teine loovisik: ainsa reaalsusena väljamõeldud maailmas kirjeldab ta ainult iseend, avamata end siiski kunagi täielikult.
Prantsusmaal elav ja prantsuse keeles kirjutav Kanada päritolu Prantsuse-Kanada kirjanik ja tõlkija Nancy Huston läks 1973. aastal 20aastasena Prantsusmaale õppima. Ingliskeelses keskkonnas üles kasvanud Huston kinnitab, et ilma prantsuse keeleta tema loomingut ei oleks: tõeline kirjutamishuvi tärkas tänu prantsuse keelele, kuna emakeel oli emotsionaalselt liialt laetud. Ta võrdleb võõrkeelt koguni päästerõngaga, milleta ei oleks ellu jäänud.4 Ometi tunnistab ta, et naudib rohkem kui keelt ennast selle võõrapärast karakterit. Huston tõdeb, et mõningate emakeelsete mälestuste puhul ei saa ta keelt muuta ega isegi olla kakskeelne – liiati jääb prantsuse keele teatud tasand talle alatiseks ligipääsmatuks, isegi kui ta oskab seda keelt suurepäraselt. Huston leiab, et mõningane oma päritolust eemaldumine on kirjutamiseks hädavajalik tingimus, kuid täielik kohanemine võõrsil on võimatu, sest kellelegi ei saa tagantjärele anda teistsugust lapsepõlve ega kujunemiskeskkonda. Arvukate kirjandusauhindadega pärjatud Hustoni teemade hulgas kajastuvadki mitmekeelsus, rändeküsimus, identiteet jpm.
Kunagises Tšehhoslovakkias sündinud Milan Kundera nooruspõlve spirituaalne õhkkond oli täidetud kirgliku frankofiiliaga, kirega prantsuse kultuuri, kirjanduse, kunsti ja intellektuaalide vastu. Kundera esimesed teosed on kirjutatud tšehhi keeles, kuid 46aastaselt emigreerus põlu alla sattunud kirjanik Prantsusmaale ning hakkas seal alates 1990. aastast kirjutama prantsuse keeles (romaan „Surematus“ jm). Kundera looming on keelevalikuga tihedalt seotud: selles on näha kuuluvustunnet kahe kodumaa suhtes, nii identiteedi, emotsioonide kui ka väärtuste poolest. Kundera valdas prantsuse keelt nii heal tasemel, et korrigeeris oma raamatute tõlkeid. Keeleteemaga seostuvad tema loomingus ka emakeele võõrastamise motiiv pärast pikemat eemalolekut, eksiiliga seotud mõtted ning tõdemus, et kodumaale tagasi pöörduda on võimatu. Kiidulaulu asemel uuele keskkonnale on ta kritiseerinud Lääne-Euroopa tsivilisatsiooni, leidnud, et seal on kõik muutunud pealiskaudseks ning väline vorm domineerib kõige üle. Ta on öelnud, et kui eurooplasel pole enam kultuurist suurt lugu, on fataalselt loogiline, et Prantsusmaa ei paku enam maailmale huvi. Et aga minevikku tõrjutakse alati teatava entusiasmiga, võib sellest ükskõiksusest saada vastumeelsus, isegi frankofoobia. „Mulle on see veel üks põhjus armastada Prantsusmaad, ilma eufooriata – äreva, kangekaelse ja nostalgilise armastusega.“5
Kundera mõtted kahe keele kohta: „Kui kirjutan praegu prantsuse keeles, ei tähenda see, et mu emakeel on asendatud. Emakeel on asendamatu, see väljub mu suust enne, kui hakkan mõtlema. Prantsuse keeles on iga lause püüdlus, vallutus, kõik on teadlik, miski ei ole enesestmõistetav, kaalun iga sõna tuhat korda – kõik on seiklus ja kihlvedu. Tšehhi keel kutsub mind: „Tule koju, suli!“ Aga ma ei kuula. Tahan veel jääda keele juurde, millesse olen pööraselt armunud.“6 Sellele vaatamata oli Kundera diskreetsel moel ikkagi oma südames sünnimaa patrioot.
Venemaal sündinud ja kasvanud Andreï Makine innustus prantsuse kultuurist tänu prantsuse päritolu vanaemale ning valis 30aastaselt oma elukohaks Prantsusmaa. Kolme aasta pärast avaldati tema esimene prantsuse keeles kirjutatud raamat. 1995. aastal pälvis ta teose „Prantsuse testament“ eest muu hulgas Goncourti auhinna, 2016. aastal sai temast Prantsuse Akadeemia liige. Makine’i teemades väljenduvad huvi kakskeelsuse ja kultuuriliselt kahe maa juurde kuulumise vastu. Makine on rõhutanud, kui tähtis oli talle prantsuse keele võõrapärase karakteri avastamine, sest just uute väljendusviiside uurimine avas talle tee loomingu juurde. Vanaema keel ei allunud talle siiski sel määral, kui kirjanik oli arvanud: automaatne kasutamine oli välistatud, väljendusviis nõudis osavust ja tööd. Makine nendib, et „kui muudame keelt, muudame ka žeste ja pilku“. Ta lisab, et „sama sõna vene või prantsuse keeles ei kanna sama taju ega kuvandit, vaid väga erinevaid tundeid“. Esimeste teoste puhul pidi Makine kirjastusele oma väljendusviisi põhjendamiseks näitama algteksti: ta mõtles välja kujuteldava tõlkija ning pani oma juba valmis prantsuskeelse käsikirja ise vene keelde ümber, jättes mulje, et algtekst oli venekeelne. Kahe kultuuri sulandumisel sündinud tekst on mõjus muu hulgas tänu omapärasele väljenduslaadile. Makine’i arvates on keel võimeline looma ja määrama identiteeti. Muu hulgas on ta pidanud vajalikuks lugejaile meelde tuletada rahvuse ühismälu hoidmise tähtsust.
Kreekas sündinud Kreeka-Prantsuse kirjanik Vassilis Alexakis siirdus 17aastasena Prantsusmaale õppima. Ülejäänud elu jagas ta end kahe maa vahel. Põhjendamaks oma kolme esimese romaani kirjutamist prantsuse keeles tõi kirjanik esile distantsi, mis tal selle keelega algul oli: prantsuse keel andis talle suurema vabaduse ning võimaluse välja öelda selle, mida ta emakeeles ei oleks öelnud. Kuna Alexakisel ei olnud mingit sentimentaalset sidet prantsuse keelega, lõi see tema sõnul keelega rahulikuma, neutraalse, kerge ja meeldiva suhte, mis innustas kirjutama.7 Kirjutamiseks oli vaja vabaneda ja eemalduda painavatest mälestustest ning nendega kaasnevatest etteheidetest iseendale. Alexakisele on olnud vabastav kogemus ka tõlkida oma teoseid, kus on muuhulgas käsitletud keelte valikut ja õppimist. Alexakis leiab, et tema kirjutamisviis on mõlemas keeles sama.
Vilniuse juudi perest pärit Prantsuse kirjanik Romain Gary (Roman Katsev) valdas suurepäraselt prantsuse, vene, poola, jidiši ja inglise keelt ning võis kirjutada mitmes keeles. Tundes rõõmu sõnadega mängimisest, meeldis talle tekstis keeli omavahel segada.8 Gary heitis mugavuse kõrvale ning üritas luua oma sisemaailma peegeldava keelekasutuse. Samamoodi toimis ka Eugène Ionesco, kes tundis end rumeenia ja prantsuse keeleruumis „nagu kahe korruse vahel“.
Jaapani kirjanduse praegune menuautor Haruki Murakami on öelnud, et leidis oma stiili, kui oli kirjutanud teose inglise keeles ja selle jaapani keelde tõlkinud. Tema lihtne ja voolav stiil tuleneb võõrkeeles kirjutades tehtud pingutustest täpse sõnastuse leidmiseks, tõlkimine on aga lasknud tal jaapani keelt uue pilguga näha ja kasutada.9 Leidnud oma originaalse ja äratuntava käekirja, ei olnud tal enam vaja inglise keeles kirjutada.
Prantsuse filosoofi Gilles Deleuze’i arvates on suur kirjanik alati keelealal võõramaalane, isegi kui tegu on tema emakeelega: ta justkui loob oma emakeele väljal võõra keele, mida enne ei olnud. Kirjutamine muus kui emakeeles võimaldab aga kirjanikul oma sise- ja kujutlusilma uudsena ümber sõnastada. Mitmekülgse liikuva konteksti pakub niisugusel juhul mis tahes keel.
1 Julia Kristeva. L’Amour de l’autre langue. – Sommet du livre à la Bibliothèque nationale de France, 2014. http://www.kristeva.fr/la-traduction-langue-de-l-europe.html
2 Catherine Douzou, La „légion étrangère“ du roman français de la décennie. Rmt: Narrations d’un nouveau siècle. Presses Sorbonne Nouvelle, 2013, lk 105–115.
3 Mihkel Mutt, Kes on eesti kirjanik (ja miks see tähtis on)? – Looming 2015, nr 7, lk 1028.
4 Claudia Almeida, De la langue maternelle à la langue d’écriture: une certaine francophonie. Rmt: Transmission et théories des littératures francophones. Presses Universitaires de Bordeaux, 2008, lk 413–425.
5 Milan Kundera, Ma passion pour la culture de la France. – Revue Des Deux Mondes 5. XI 1994.
6 Michèle Gazier, Martine Laval, Emmanuelle Bouchez, Français dans le texte. – Télérama 8. VI 2011.
7 Claudia Almeida, De la langue maternelle à la langue d’écriture.
8 Samas.
9 Laurence Houot, Livre Paris: une rencontre passionnante avec la traductrice d’Haruki Murakami. – Franceinfo 18. III 2016.