Heh ja möh. Osolini Part on juba mitu korda lennanud ja eks me näe, küniks tiivaalust jagub. Olavi-onu tõmbas reklaamikoletamiselt mingil hetkel vaiba alt, kuhjas oma hunniku kukrusse ja hakkas maailmaga silmitsi seisma. Nonäe, viski kapis, raha kontol, saab ju naljatada.
Olav Osolin «Part lendab poliitikasse» Foto: Raamat
Naljatamine tuleb välja hästi. Politseinik Part on üks lõbusamaid tegelasi maakeelses kirjanduses üleüldse. Ja aina lustakamaks läheb. Olav küll ütles mingil halval hetkel, et nüüd on Pardiga kõik, a no ma loodan, et ei ole. Ühegi hea tüübiga ei ole kunagi kõik ja Part tahab veel viimistlemist. Osolin ilmselt mitte nii väga, ta võib alati tagasi diskosid tegema minna, a ei tal niigi häda ole. Rääkigu parem noortele huvitavi jutte aegadest immemoriaalsetest. Ja instrumentaalsetest. Ta mäletab tõenäoliselt isegi Yesi ja Genesise aegu (biitlite ajal oli OO poisike, Ivo Linnaga juba rinda ei pista) – minu mälu algab umbes Kissi ja Duran Durani kandist. Osolin on ilmselgelt tunduvalt terasem otike.
Minu meelest siuksete intekulentsete jõukate ättide eksistentsi põhiline põhjendus armutult aeguvas ajas ongi uuele põlvkonnale pärimust edasi (k)anda. Olav on peaaegu kakskend aastat must vanem, ma juba korjaksin mälestusi küll. Eks ole mälumöllu olnud kaa, ent võiks ju rohkem tuld anda. Oli elu või jaa? Aga seni on Part ja Part lendab. Olgu või poliitikasse.