Valgevene ametnikud soovivad kehtestada seadust, mis kohustaks kodanikke andma riigile DNA-proove. Raadio Vaba Euroopa andmetel on aga riigi võimud juba asunud vaikselt koguma DNA-d inimestelt, keda riik peab kahtlaseks.
Välismaal tegutseva Valgevene sõltumatu meediaväljaande ajakirjanik Mikalai (kelle tegelikku nime julgeolekukaalutlustel ei avaldata) rääkis, et tema kodumaal elavatelt vanematelt võeti DNA-proovid juba kaks aastat tagasi.
Pärast seda, kui mehe suhtes algatati tagaselja kriminaalasi, mida ta ise nimetab poliitiliselt motiveerituks, kutsus politsei esmalt tema ema DNA-proovi andma ja sõitis seejärel naise maamajja kohale.
“Uurimiskomitee ametnikud tulid tema kodukülla ja võtsid kohapeal süljeproovi,” rääkis Mikalai. “Samuti öeldi umbes nii: “Kui teie pojaga midagi juhtub, on teda selle abil lihtsam tuvastada.”
Advokaat ja Valgevene ajakirjanike liidu aseesimees Aleh Ahejeu nentis, et taolised juhtumid on praegu laialt levinud.
“DNA-proove võetakse poliitvangidelt ja Valgevenest lahkunud inimeste sugulastelt,” selgitas Ahejeu, lisades, et proovide kogumine toimub väljaspool igasugust õigusraamistikku.
On arvukalt juhtumeid, kus inimestelt pressitakse DNA-proove välja pettuse, valede või ähvarduste teel andmebaaside jaoks, mis on sisuliselt ebaseaduslikud, lisas ta.
Tema hinnangul on kavandatav seadus katse seadustada juba eksisteerivat praktikat.
Valgevene riiklik kohtuekspertiisi komitee algatas seaduseelnõu, mis muudaks DNA-proovide andmise kõigile Valgevene kodanikele kohustuslikuks, teatas komitee esimees Aljaksei Volkau 20. augustil avaldatud intervjuus.
“Me ei ütle, et peaksime riigis kõigilt korraga DNA-proovid võtma,” selgitas ta. “Usume, et see töö peaks toimuma teatud perioodi jooksul: sõltuvalt sihtrühmadest ehk ühe, kahe, kolme või nelja aasta vältel. Mõnele rühmale antakse prioriteet, teistele võime seada hilisema tähtaja.”
Volkau märkis, et õigusloome on alles algusjärgus, kuid kinnitas: “Töötame selle kallal aktiivselt ning meid toetavad selles nii autoritaarse riigi õiguskaitseasutuste kui ka teiste riigiorganite kolleegid.”
Mõnes lääneriigis kehtivad seadused, mis annavad politseile õiguse võtta DNA-d raskes kuriteos süüdi mõistetud isikutelt. Üheski riigis ei ole aga kodanikele kehtestatud üleüldist proovide andmise kohustust.
Ahejeu sõnul on endiselt ebaselge, milleks alates 1994. aastast Aleksandr Lukašenka võimu all olevas Valgevenes võimud neid DNA-proove tegelikult kasutama hakkavad.
Lukašenka on järjepidevalt maha surunud igasuguse teisitimõtlemise. Riiklikud repressioonid karmistusid veelgi, kui võimud vastasid vägivallaga massimeeleavaldustele, mis puhkesid pärast seda, kui Lukašenka kuulutati 2020. aasta presidendivalimiste võitjaks – valimiste, mida paljud kodanikud peavad võltsituks.
Paljud valitsusvastased, ajakirjanikud ja teised on olnud sunnitud riigist lahkuma või ise põgenenud.
“Kui puudub õiguslik regulatsioon, otsustavad nad ainuisikuliselt, kuidas neid andmeid kasutatakse,” nentis Ahejeu. “Ka teistes riikides on selline praktika olemas, kuid seal kehtivad õigusaktid ja on olemas vastutavad asutused. Valgevenes saavad julgeolekujõud andmeid kasutada täpselt nii, kuidas heaks arvavad.”
Valgevene endiste julgeolekutöötajate ühenduse BelPol esindaja Uladzimir Žõhari sõnul koguti mõnedelt Valgevene elanikelt DNA-proove juba enne 2020. aasta valimistele järgnenud meeleavaldusi. Tema sõnul aitas see praktika lahendada ka päriselt toime pandud kuritegusid.
“Olin isiklikult kohal, kui üks selline kuritegu lahendati. Tegemist oli 20 aasta taguse mõrvalooga. Toimikusse oli alles jäetud suitsukoni. See saadeti täiendavale analüüsile, sellega seotud isik tuvastati ja mõrv sai lõpuks lahendatud,” rääkis Žõhar.
Ta kahtleb, kas üleriigilisest DNA-andmebaasist (kui see Valgevenes luuakse) oleks poliitilisel tagakiusamisel tegelikku kasu.
“Poliitiliselt motiveeritud juhtumid ei nõua sageli mingeid tõendeid, sest kõik mõeldakse lihtsalt välja. Keerulised vahendid, nagu DNA-andmebaas, on seega lihtsalt tarbetud,” lisas Žõhar.
Kui Valgevene kodanike ulatusliku DNA-andmebaasi loomise seadus vastu võetakse, on see jätk protsessile, mis sai alguse 2004. aastal, mil jõustus sõrmejälgede registreerimise seadus. See seadus kohustas lõpuks peaaegu kõiki Valgevene täisealisi meeskodanikke oma sõrmejälgi andma.
Eestis kogutakse samuti sõrmejälgi dokumentidega seoses ning seda ka Euroopa Liidu määruse pärast, mis kohustab alates 2021. aasta teisest poolest ka ID-kaartidel biomeetriat kasutama.