Tallinna halduskohus rahuldas 14. augusti otsusega ühe perekonna kaebuse, mis puudutas tervise ja heaolu infosüsteemide keskuse (TEHIK) keeldumist väljastada Ukrainas langenud mehe alaealistele lastele nende isa hambaraviandmeid. Lapsed soovisid andmeid kasutada oma isa võimalike säilmete tuvastamiseks ja nende Eestisse toomiseks.
TEHIK, mis haldab muu hulgas tervise infosüsteemi ja vastutab seal olevate andmete väljastamise eest, leidis, et juurdepääsuks puudub vajalik õiguslik alus, kuna lapsed ei olnud pärijad ning neil ei olnud pärimistunnistust.
TEHIK-u õigustiimi juhi Ave Liina Antoniki sõnul lähtub nende keskus tervise infosüsteemist andmete väljastamisel kehtivatest õigusaktidest ning tervise infosüsteemi vastutava töötleja juhistest.
Ta lisas, et konkreetsel juhul hindas TEHIK andmete väljastamise õigust koostöös sotsiaalministeeriumiga.
“Andmepäringu õiguse kaudne tuletamine ei lähe kokku isikuandmete töötlemise põhimõtetega,” tõdes Antonik.
Antoniki sõnul ei ole neile teadaolevalt teist samalaadset kohtuvaidlust, kus surnud inimese lähedased oleksid tervise infosüsteemist tema terviseandmete kättesaamiseks pöördunud TEHIK-u vastu kohtusse.
Tallinna halduskohus leidis, et Ukrainas langenud mehe lastel on alust nõuda juurdepääsu oma isa terviseandmetele, et korraldada tema matused, mis on nende põhiseaduslik õigus.
Juhul, kui lastele ei antaks juurdepääsu isa hambaraviandmetele, siis oleks nende õigus isa matta küll paberil olemas, kuid tegelikult ei saaks nad seda õigust kasutada.
“Küsimus on, millisel õiguslikul alusel võib surnud inimese väga tundlikke terviseandmeid tema lähedastele väljastada,” sõnas Antonik.
“Meie jaoks on oluline, et sellistes olukordades oleks õigusruum selge ning sama põhimõtet oleks võimalik rakendada ka tulevaste juhtumite puhul,” lisas ta.
Ligipääsu lähedase terviseandmetele tagab pärimisõigus
Eesti lähtub Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmäärusest, mis reguleerib üksnes elusate isikute andmete kaitset. Samas sätestab määrus, et liikmesriigid võivad ise kehtestada täiendavaid seadusi, mis reguleerivad surnud isikute andmete töötlemist.
Eestis on surnud isikute andmete töötlemine reguleeritud peamiselt isikuandmete kaitse seaduse paragrahvis 9, mille kohaselt on õigus surnud lähedase andmetele ligi pääseda eelkõige pärijatel.
Tartu Ülikooli meditsiiniõiguse õppejõud Ants Nõmper selgitas, et seadus ei nõua otsust ega nõusolekut juhul, kui jutt käib üksnes inimese nimest, surmast ja matmiskohast. Terviseandmete, surma põhjuste või muude tundlike isikuandmete kasutamisel tuleb aga saada nõusolek pärijalt, kelle seadusandja on määranud surnu huvide esindajaks.
Nõmper selgitas, et pärimine on eelkõige varaliste suhete lahendamiseks ning sageli loobutakse sellest põhjusel, et lisaks varale võivad pärijale jääda ka võlad.
Samas annab pärimistunnistus ligipääsu ja õiguse otsustada surnud lähedase andmete üle.
Ants Nõmper Autor/allikas: Georg Savisaar/ERR
“Siis tekib tõepoolest olukord, kus keegi ei saaks anda nõusolekut lahkunu isikuandmete töötlemiseks. See ei olnud kindlasti seaduse mõte,” ütles Nõmper.
Nõmperi sõnul ei oska inimesed sageli selliste olukordade tekkimise võimalusega arvestada. “Ma olen nõus, et inimesed ei mõtle ega oska selle peale mõelda just sellepärast, et pärimine on peamiselt varaline suhe.”
Nõmperi hinnangul näitas Tallinna halduskohus oma otsusega, et sellistes olukordades ei saa lähtuda üksnes formaalsest pärijastaatusest.
“Siin tuleks üritada leida lahendusi,” lisas ta. “Mulle tundub, et praegu kohus näitas üsna õigesti tee kätte, mille järgi tuleb inimestele lihtsalt ligipääs anda.”
Sama kinnitas Andmekaitse Inspektsiooni jurist Kirsika Kuutma, kelle sõnul ei pruugi seaduse sõnastus täielikult arvestada tegeliku elu vajadustega.
“Võib juhtuda, et inimesel puudub vara ning pärimismenetlust alustatakse sisuliselt üksnes selleks, et saada ligipääs vajalikele andmetele,” sõnas Kuutma.
Nõmper: ametnikud ei saa lihtsalt menetleda
Nõmperi hinnangul keskendus TEHIK liigselt küsimusele, kas taotluse esitajad olid pärijad, jättes tähelepanuta juhtumi tegeliku eesmärgi ja põhiõiguste kaitse.
“Ametnikud ei saa lihtsalt menetleda, vaid peavad inimest aitama ja tõlgendama seadust eesmärgipäraselt,” sõnas Nõmper.
“Ma möönan, et formaaljuriidiliselt küsis TEHIK täiesti korrektselt, kas inimesed on pärijad. Kui ei ole pärijad, siis andmeid ei väljastata,” ütles Nõmper.
Tema hinnangul ei saa aga selliseid olukordi lahendada üksnes kitsast formaalõiguslikust vaatenurgast.
“Selline otsus tähendas sisuliselt seda, millele viitas ka halduskohus – inimesed jäid ilma võimalusest oma põhiseaduslikke õigusi tegelikult kasutada,” selgitas Nõmper. “Nad ei saanud isegi kindlaks teha, kas ja kus nende lähedane on hukkunud.”
Nõmperi sõnul ei saa seadust tõlgendada viisil, mis muudab põhiõiguste teostamise sisuliselt võimatuks.
“Kõiki elulisi olukordi ei ole võimalik seadusesse detailselt kirja panna, aga olemasolevaid norme on oluline tõlgendada eesmärgipäraselt ja kooskõlas põhiõigustega,” ütles Nõmper.
Justiits- ja digiministri Liisa Pakosta sõnul peab matus saama toimuda, kui perekond tahab oma pereliiget matta. Samas ei pruugi see tema sõnul tähendada, et kõik selle surnud pereliikme andmed lähevad lastele üle.
Andmetaotluste praktika võib muutuda
Andmekaitse Inspektsioon ja TEHIK peavad võimalikuks, et surnud inimeste terviseandmete väljastamise regulatsioon võib tulevikus vajada täpsustamist.
“Kui lähedane vajab andmeid näiteks säilmete tuvastamiseks, matmise korraldamiseks või muu kaalukalt põhjendatud eesmärgi saavutamiseks, võiks seadus selgemalt ette näha vastavad erandid või alused andmete väljastamiseks,” ütles Kuutma.
Nõmperi hinnangul ei pruugi probleem siiski peituda niivõrd seaduses endas kui selle tõlgendamises.
“Minu arvates näitas halduskohus, et kehtivat seadust on võimalik tõlgendada viisil, mis kaitseb ühtaegu nii andmeid kui ka inimeste põhiõigusi. Selleks ei ole tingimata vaja seadust muutma hakata,” sõnas Nõmper.
Sama kinnitas ka Pakosta, kelle sõnul ei tähenda üksik kohtuvaidlus automaatselt, et seaduses oleks lünk. Samas ütles ta, et antud juhtum võib viidata vajadusele täpsustada terviseandmete kaitse ja lähedaste huvide vahelist tasakaalu.
Nõmperi hinnangul tähendab kohtuotsus, et tulevikus ei saa andmetaotluste menetlemine piirduda üksnes kontrolliga, kas inimene on pärija või mitte.
“Kui tavaliselt antakse ligipääs pärimistunnistuse alusel, siis nüüd tuleb hinnata ka seda, kas inimesel on andmete saamiseks õigustatud huvi. See tähendab, et tegemist ei ole enam pelgalt tehnilise või infosüsteemse küsimusega, vaid sekkuma peavad ka ametnikud,” selgitas Nõmper.
Nõmperi sõnul annab kohtuotsus ametnikele selgema aluse teha keerulistes olukordades inimkeskseid otsuseid.
“Ma usun, et TEHIK tahab oma praktikat parandada ja ka parandab. See kohtuotsus on ametnikele kindlasti toeks, et nad saaksid teha inimlikke otsuseid,” lisas Nõmper.
Antoniki sõnul analüüsib TEHIK esmalt kohtuotsuse põhjendusi ning otsustab seejärel, kas otsus edasi kaevata.
“Kohtuotsuse analüüsi tulemusel võib olla vajalik saada sellele küsimusele kõrgema astme kohtu hinnang või vajadusel antud seadusesätte muutmine,” sõnas Antonik.
Nõmper loodab, et vaidlus sellega piirdub. “Mul on hea meel Tallinna halduskohtu julguse üle. Ma väga loodan, et TEHIK ei kaeba seda otsust edasi ning need inimesed saavad vajalikud andmed kätte, et oma lähedane tuvastada.”
Kohtuotsus ei ole veel jõustunud.