Mõni aeg tagasi kerkis avalikkuse ette küsimus, kas on võimalik juba 2029. aastal Eestis korraldatav korvpalli EM pidada uues suurhallis, mis mahutaks märkimisväärselt rohkem publikut kui praegune Unibet Arena ja kus saaks teha ka suuri kontserdiproduktsioone, mis seni on Eestis saanud võimalikuks vaid suvisel ajal. Muusikaettevõtjaid ühendava organisatsiooni Music Estonia live-haru juht Silvia Käsk räägib uue suurhalli ettevalmistustest ja sellest, milleks kontserdikorraldajatel seda tarvis läheb.
Milline on muusikaürituste korraldajate vajadus 12 000 – 15 000 inimest mahutava suurhalli järele? Milliseid üritusi peale korvpallivõistluste võiks seal korraldada? Millised üritused on seni jäänud sellise halli puudumise tõttu Eesti publikule kättesaamatuks ja liikunud lähiriikidesse?
Muusikaürituste korraldajate vaatepunktist on vajadus täiesti olemas. Rahvusvaheliste artistide produktsioonid on kasvanud ja nende tehnilised nõuded muutunud konkreetseks. Paljud artistid tuuritavad sügis-talvisel ajal just areenidel ning ruumi järgi on planeeritud nii show, selleks vajalik tehnika kui ka eelarve. Seni on meie muusikaettevõtjatel ees väga selged ruumipiirid, mis dikteerivad, millistele artistidele saab üldse Eestisse tulekuks pakkumisi teha. 15 000 külastajaga areen annaks meile lõpuks võimaluse konkureerida nende tuuride nimel, mis praegu siit mööduvad.
Peale kontsertide looks suurhall spordile uued võimalused: see saaks korvpalli-, võrkpalli-, käsipalli- ja hokikoondise koduväljakuks. Seal saaks korraldada EM- ja MM-võistlusi ning samuti sobiksid sinna messid, konverentsid ja ettevõtete suurüritused. Uus suurhall looks tugeva hooajavälise turismipotentsiaali – eriti talvel, kui piirkondlik konkurents on väiksem.
Kuhu uue suurhalli arendus praegu on jõudnud ja kes sellega tegeleb? Milliseid aspekte analüüsitakse? Milline on edasine plaan ja ajakava?
Praegu on teema täiesti alguses. Projekt on olümpiakomitee (EOK) laual, on toimunud esmane kohtumine huvigruppidega, kuhu on kaasatud ka Music Estonia ja muusikavaldkonna suuremad tegijad.
Hiljuti tegi kultuuriministeerium otsuse eraldada n-ö seemneraha, et EOK projektijuht saaks hakata oktoobri lõpust alates tööd tegema. Samuti on valitud rahvusvaheline konsultant, kes toetab projekti ettevalmistust kuni äriplaani koostamise hankeni.
Plaan on analüüsida rahastamisvõimalusi ja sihtgruppide vajadusi. Aluseks võetakse rahvusvahelised näited, konkurentsiolukord lähiriikides ja selgitatakse välja asukoha kriteeriumid.
EOK info järgi näeb ajakava ette, et 2025. aasta lõpuks valmib projektiplaan, kuhu on kaasatud huvigruppide sisend. 2026. aasta jooksul kaardistatakse asukohad, kaasatakse partnerid, koostatakse äriplaani hange ja valmib äriplaan, sealhulgas hinnatakse majanduslikku mõju ning luuakse investeeringute plaan. 2027. aastal valmib täpne sisend arhitektuurikonkursiks. Sõltuvalt rahastusest käivitatakse projekt 2028. aastal.
Millised asupaigad on kõne all olnud ja mis paistab töögrupile realistlik? Provotseerivalt küsin: kui tulemuslik oleks tulla n-ö keskpõrandale kokku ja teha hall kas või Paidesse, mugavalt keset Eestit.
Enne asukoha otsimist on oluline välja selgitada vajadused ja võimalused. Pole mõtet spekuleerida koha üle, kui projektijuht pole isegi veel tööle asunud.
Asukoht on väga tähtis ning üldiselt mõjutab selle valikut ligipääs, olemasolev taristu ja majutusvõimalused. Paide idee on põnev, kuid tegelikkuses jääb ilmselt suurematele linnadele konkurentsis alla transpordiühenduse ja linnaruumi võimaluste poolest.
Inimeste liikumise planeerimine on tänapäeval vaata et omaette teadusharu. Kas ja kes seda analüüsib ja millele toetutakse, et suurürituste lõppedes ei jookseks linn umbe, nagu on kaua kestnud Tallinna lauluväljaku puhul?
Inimeste liikumise planeerimine on kriitiline osa projektist. Kuigi rahvamass on lauluväljakuga võrreldes neli korda väiksem, peab rahva liikumine olema hästi lahendatud – see aitab ka saali ennast nii korraldajatele kui ka külastajale müüa. Mitme ühistranspordi liigi kättesaadavus, laiad liikumiskoridorid ning suuremate sündmuste ajal avaliku transpordi võimendamine eribusside ja ajutiste peatuste abil on kõik vajalikud lahendused.
Areeni ümber asuvad haljasalad ja platsid aitavad külastajaid hajutada ning neid saab kasutada ka vabaõhuüritusteks ja siduda tegevused kogukonnaga. Hoones võiks olla ka muid meelelahutustegevusi, näiteks restoranid ja klubid, mis hajutavad publiku lahkumisaega ning toetavad kohalikku majandust.
Milline taristu on vajalik suurhalli ümbruses?
See on kõik osa analüüsist, mida EOK hakkab tegema. Ilma äriplaani ja vajaduste analüüsita võin rääkida ainult praegusest muusikavaldkonna kogemusest: peale juba mainitud avaliku transpordi ligipääsetavuse, laiade liikumiskoridoride ja haljasalade peab arvestama ka rahvusvahelise transpordi, majutusasutuste ja taastuvenergia taristuga.
Millistest vahenditest on plaanis suurhalli rahastada?
Seda töötab EOK alles välja, kuid ilmselt kombineeritakse rahastus riigi, omavalitsuste ja erasektori panusest.
Kui tõenäoline on, et suurhall valmibki 2029. aastaks ja korvpalli EM leiab aset seal?
Praegu tegevuskava vaadates ei paista see eriti tõenäoline, aga seda ei saa ka otseselt välistada. Nii suure ja palju osalisi hõlmava projekti puhul pole tähtis kiirustada, vaid tegutseda tuleb läbimõeldult.
Kaugelt vaadates võib näida, et kultuurivaldkonnas muudkui ehitatakse – ja veel praegusel kärpeajal –, aga hooned jäävad puha riigile või omavalitsusele ülal pidada. Millist majandusmõju sellelt suurhallilt oodatakse, et see ei jääks veel üheks ülalpeetavaks?
Hall peab kindlasti toimima iseseisvalt, mitte olema riigi ülalpeetav. Äriplaani väljatöötamine on väga oluline ning see töö on veel ees.
Oluline on sõltumatu ja professionaalne operaator, kelle eesmärk on kalender täita võimalikult mitmekesiselt. Lääne-Euroopa kogemusest on palju õppida: hästi planeeritud areen ei ole kompromiss, vaid paindlik platvorm eri valdkondadele. Hästi juhitud areenid on mujal Euroopas väga tootlikud: loovad uusi töökohti, toovad turismitulu ja elavdavad majandust. Näiteks on väga heaks eeskujuks Soome, Rootsi, Taani ja Leedu areenid, millest viimases astuvad üles ka koduartistid.
Kindlasti on paljudel mure, et spordi- ja muusikaürituste jaoks mõeldud universaalne hoone on lõpuks mõlemale poolhea ehk poolhalb. Kuidas sellist muret ennetada? Millised spetsialistid on kaasatud?
Sellise riski vältimiseks on lähteülesande koostamisse kaasatud spordi-, kultuuri-, majandus- ja planeerimisvaldkonna eksperdid ning rahvusvahelised nõustajad.
Eesti-suurusel turul on ainus toimiv lahendus mitmekülgne ja modulaarne areen, mida saab kasutada nii kontsertideks, spordivõistlusteks kui ka konverentsideks. Muidugi võib tekkida vajadus teha järeleandmisi, kuid peab mõistma, et Eesti väiksuse juures ei ole mõistlik ehitada ainult ühe funktsiooniga hoonet. Tänapäeva areenid on modulaarse disainiga: tribüüne ja lava saab kohandada vastavalt ürituse suurusele. Nii on võimalik ka väiksemate ürituste puhul luua täissaalitunne.
Projektiplaani on sisse kirjutatud ka tutvumisreisid ümberkaudsetele edukatele areenidele, et saada praktilisi kogemusi ja inspiratsiooni.
Miks ei saa üht sellesse planeeritavasse suurhalli sobivat produktsiooni paigutada näiteks Alexela kontserdimajja, Unibet Arenale, Kultuurikatlasse või kas või linnahalli, mis ootab renoveerimist.
Need saalid ei vasta rahvusvahelise areeniformaadi nõuetele. Kontsertide produktsioonid on üles ehitatud kindla mahutavuse, lava- ja tehnikastandardite järgi. Kui artist peab oma tuuri loogika ümber tegema ühe riigi pärast, siis otsustab ta parem selle riigi tuuril vahele jätta.
Peamine erinevus mainitud paikadega on mahutavus ja tehniline ülesehitus. 15 000 inimesele mõeldud show’d ei saa teha 1800 kohaga kontserdimajas – juba neid arve vaadates saab aru, et eelarve ei mängi välja, rääkimata tehnilisest produktsioonist. Ka arhitektuurilt oluline linnahall, mille renoveerimise kohta ootame senini otsuseid, ei asendaks suurhalli ehitamise vajadust, kuna tehnilised ja ruumilised võimalused ei vastaks areeni tehnilistele tingimustele.
Kindlasti mõjutab uue saali ehitus kontserdipakkumist, kuid loob palju võimalusi rahvusvaheliseks konkurentsiks.
Oletame, et hall on juba valmis. Kas siis on suurkontsertide korralduses kõik imehästi või tuleb veel mingeid muresid lahendada?
Maja valmimine on üks samm lähemale, et Eesti oleks rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline. Pärast maja valmimist peaks üle vaatama veel riigi maksupoliitika, s.t tuleks alandada piletitele kehtivat käibemaksu, et meil oleks naaberriikidega aus konkurents.