Lydia Risberg uurib seekordses keelesäutsus, miks kasutatakse tekstides niivõrd tihti just sidesõna kuid.
Toimetasin kümmekond aastat tagasi palju tekste ja panin tähele, et esimene valik nii tõlgetes kui originaaltekstides oli sidesõna kuid. See torkas silma, sest minu jaoks oli loomulikum valik aga. Ka keelekorpuse järgi on kolmest vastandavast sidesõnast kõige sagedasemalt kasutusel aga (15 mld vastet) – sellel on ka teistest rohkem tähendusi. Palju vähem esineb korpuses sõna kuid (pea 6 mld vastet) ning neist vähim leidub ent’i (üle 700 000 vaste).
Igatahes, tookord hakkasin kuid’isid igalt poolt välja toimetama. Nojah, millele juba tähelepanu on pöördunud, see jääbki aina enam silma. See kestis paar aastat, kuniks kuid oli mulle jälle ükskõik. Ent eelmisel sügisel lugesin raamatut, kus iga viies sõna oli kuid – teretulemast tagasi, vastumeelsus. Ja kui kuid juba mu kõrgendatud tähelepanu all oli, hakkasin seda järsku nägema ka suurte keelemudelite väljundis. Muudkui kuid, kuid, kuid – no mida?
Tegin seepeale minieksperimendi ChatGPT-5.5-mini, Claude Sonnet 5 ja Gemini 3.6 Flashi vestlusrakendustega. Mudelid pidid kehastuma eesti keele kõnelejaks ning valima sobiva sidesõna kümnesse lausesse, kus sidesõna asemel oli lünk. Küsisin kolm korda, et näha ka seda, kas ja kuidas need oma vastuseid muudavad. (Ma ei andnud ette valikut aga, ent või kuid, et neid mitte suunata – sest on avastatud, et mudelid võivad kippuda valima valikutest lihtsalt esimese.)
Kõige esimene valik – arvestamata seda, kas mudel pakkus sulgudes kõrvale ka emba-kumba teist sõna, sest vahepeal pakkus – oli kõigi küsimiste peale… kuid, nimelt 75 protsenti ChatGPT, 84 protsenti Claude’i ja 100 protsenti Gemini valikutest. (Sõna aga valis ChatGPT esimeseks valikuks 22 protsendil, Claude 16 protsendil ja Gemini null protsendil juhtudest ning ent’i valis ChatGPT kolmel protsendil, aga esimesena mitte kordagi Claude ega Gemini (tõsi, mõned korrad pakkus see seda küll sulgudes kuid’i kõrvale).)
Kui küsisin, mis neil sõnadel vahet on, ütlesid kõik kolm mudelit, et kuigi need sidesõnad on sünonüümid ja paljuski üksteisega vahetatavad, siis aga on neist kõige sagedasem ja neutraalsem, sobides teistest enam ka suulisse keelde. (Keelekorpusest näeme samuti, et aga on levinud paljudes erisugustes tekstitüüpides, samas on kuid ja ent tüüpilised pigem aja- ja ilukirjanduses (ent on neist kolmest eriti kirjanduslik ja suulises keeles torkab ilmselt rõhutatult kõrva).) Niisiis ilmnes kerge lõhe mudelite “teadmiste” ning tegelike valikute vahel.
Aga, või ent, või siis hoopiski: kuid! Igaüht võib mõni sõna teiste seas rohkem ärritada. Oluline on see, mida selle tundega peale hakatakse. Sellest hoolimata, et mina raadios avalikult oma ebaratsionaalsest vastumeelsusest rääkisin, leian praegu, et las see kuid elab ja hingab rahus edasi – ega ta siis aga’sid ja ent’isid keelest välja ei söö, on nad ju juba sajandeid koos eksisteerinud.