Tallinna Filharmoonia uue juhi ümber lahvatanud skandaal osutas suuremale probleemile. Me oskame inimese üsna kiiresti hukka mõista, ent märksa kehvemini öelda, millal on vastutus kantud, kahetsus väljendatud ja inimene võib eluga edasi minna.
Minu hinnangul on meil puudu rituaalne akt, mis aitaks sünge sündmuse lõpetada. Rituaal, mis ei muudaks tehtut olematuks ega annaks kellelegi automaatselt patukustutust, kuid võimaldaks eristada kestvat süüd olukorrast, kus inimene on oma teo eest vastutuse võtnud, midagi heastanud ja muutuse algeid ilmutanud.
Valgustatud valikud pimedal keskajal
Tehnoloogia on imeline asi, see võimaldab tunnetada tulevikku ja samal ajal luua peaaegu autentse kohalolu minevikus. Ühismeedia ei erinegi kuigi palju keskaegsest laadaplatsist, kus avaliku hukkamise ajal võis hääle kiledaks karjuda. Päris päid enam maha ei võeta, aga sajatavaid sõnu lendab nagu mädanenud tomateid. Ühest asjast jääb meil võrreldes keskajaga kõvasti vajaka, meil puuduvad rituaalsed aktid, mis aitaksid kirgi kütnud konflikte lõpetada.
Eks olnud hukkaminegi rituaal, mis mõne juhtumi vägagi lõplikult lahendas, ent oli ka leebemaid võimalusi. Aldur Vunk kirjutas raamatus “Jeesus läks maal kõndimaie: ristisõjad ja palverännakud Eesti keskajal”, et iseäranis 15. sajandil oli üsna levinud patustanute saatmine meeleparanduslikule palverännakule. Patud võisid seejuures tähendada ka päris tõsiseid kuritegusid.
Sisuliselt oli tegemist kindla kestusega pagendusega. Tuli käia pühapaigas, peamiselt Roomas või Santiago de Compostelas, ning naasta. Tagasi jõudnu oli üldjuhul täielikult rehabiliteeritud, mõnikord võis tema sotsiaalne staatus koguni kasvada, oli ju inimene ilma näinud, kenasti päevitunud ja kõige tipuks Jumalalt endalt andestuse saanud. Palverännaku võlu oli selges alguses ja lõpus. Tagasitulek oli punkt, sest karistus oli kantud, kahetsus väljendatud ja vabandus vastu võetud.
Pime kaasaeg
Keskaja pimeduse oleme seljataha jätnud, aga igas valdkonnas valgust veel ei paista. Kui mõni koletu või vähemalt sellisena tajutud tegu on avalikkuse ette jõudnud, siis sellist seepi naljalt ei leia, mis nime, näo ja maine taas puhtaks peseks.
Võtame näiteks Aivar Mäe, Juko Mart Kõlari ja Tiit Ojasoo ümber toimunu. Need juhtumid on asjaoludelt, tõsiduselt ja tagajärgedelt erinevad ning neid ei saa ühe mõõdupuuga hinnata, kuid üks vähem või rohkem lahendamata küsimus on neid kõiki ühendanud: mis saab edasi?
“Ühelt poolt on kannatada saanud usaldus, teiselt poolt inimese maine või positsioon.”
Pärast avalikku skandaali saabub sageli midagi rajuks läinud peole järgnenud hommiku laadset. Õhus on piinlik vaikus ja keegi täpselt ei tea, kuidas edasi käituda. Suhete endine süütus on kadunud. Ühelt poolt on kannatada saanud usaldus, teiselt poolt inimese maine või positsioon.
Kuidas taastada usaldus, kuidas veenda siiras kahetsuses, kuidas näidata meelemuutust ja käitumise korrigeerimist? Kas põgus pagendus pealinnast ja kõrvalejäämine karjäärist on piisav meeleparanduse märk? Või avalik vabandus? Või kõigist hüvedest ilmajätmine? Või polegi pärast mõnda eksimust enam võimalik tagasi tulla?
Viimane võimalus peaks meid (vähemalt pisut) häirima. Kui ühiskond nõuab vastutust, aga ei suuda kunagi tunnistada vastutuse ärakandmist, pole tegemist enam vastutusega, vaid tähtajatu pagendusega.
Kuidas mõõta vabandust?
Võime eristada analoogset ja digitaalset informatsiooni, millest esimene on “rohkem-või-vähem” tüüpi ehk kasvavalt või kahanevalt muutuv. Teine konkreetne “jah või ei” tüüpi.
Samamoodi on sotsiaalsed seisundid ja staatused. Näiteks täiskasvanuks saamine on analoogne. Ei ole kindlat hetke, millal inimene on täiskasvanu. Seevastu on elus olemine digitaalne, inimene, kas on elus või on surnud.
Ühiselulistes suhtest on tihti probleemiks see, et tahame analoogsele infole saada kindlat kinnitust, ent elu ise seda ei paku. No, kuidas me teame, et laps on iseseisvaks eluks valmis? Või veel enam, kuidas saame olla veendunud, et inimene, kes on kurja teinud, enam ei tee?
Ameerika antropoloogi Roy Rappaporti hinnangul on rituaal see “tõlkemasin”, mis teeb analoogsest infost digitaalse, kasvavast protsessist selge seisundi. Noormehel läheb hääl madalamaks, esimesed karvad lõual lubavat peatset habemekasvu loota, aga on siiski laps kuni hetkeni, kui on vastavale kultuurile kohase initsiatsiooniriituse läbi teinud.
Hollandi-Prantsuse-Saksa antropoloog Arnold van Gennep ütleb, et see täiskasvanuks saamine ei sõltu bioloogiast ehk ei oodata, mingit kindlat kehalist muutust, mil nooruk ikka täitsa valmis on, vaid rituaali võimu peetakse nii suureks ja oluliseks, et kui see on tehtud, on poisist mees ja tüdrukust naine saanud.
Kui mitmete avalikkuse ette jõudnud juhtumite puhul patustajad ongi vabandanud, siis nende siirust pole paraku võimalik mõõta, ehkki mõned näikse seda suutvat. Rituaal lahendab ka selle probleemi. Rappaport ütleb, et rituaali seisukohalt pole oluline, kas inimene on selle mõjus ja mõttekuses südamest veendunud, piisab sellest, kui ta seda aktsepteerib ehk enda osalemisega kinnitab rituaali aktsepteerimist.
No kuidas siis, see on ju komejant ja kaasaja siiruse ihalus ning kultus peab sellist janti kindlasti pahaks panema. Aga rituaalil on illokutiivne vägi (andku Arne Merilai selle sõna kasutamine andeks), mis tähendab, et see võib enda eesmärke saavutada sõltumata osaleja tahtest. Ümberlõigatav noormees ei pruugi siiralt uskuda akti mõjusse, ent kui tegu on tehtud, siis meheks on ta saanud.
Kaasaegsed kahetsusrituaalid
Mis võiks olla kaasajal säärane kahetsuse ja vabanduse rituaal, mis ühelt poolt võimaldaks väljendada vastutuse võtmist ja muutust, teiselt poolt kinnitaks kindlust, et inimene püüab vanu vigu mitte korrata?
Filosoof Christopher Bennett kirjeldab karistust, kui vabanduse rituaali (apology ritual), kuid sellisena toimimise tingimuseks peab karistus sisaldama eelduslikult vabatahtlikku heastamist ehk sobimatu teo sooritaja teeb midagi, mida ta muidu tegema ei peaks. Piltlikult väljendudes varas lihtsalt ei tagasta või hüvita varastatud asja, vaid niidab lisaks ka kannatanu muru ära. Oluline on just see “lisaks”.
Kahetsusel peab olema hind, mida poleks tulnud maksta ilma eelneva eksimuseta. Muidu pole võimalik eristada pelka sõnalist vabandust vastutuse võtmisest. Meie karistamise loogika seda printsiipi paraku ei järgi.
Üle jääb luua kas või pretsedendi põhiselt rituaalseid – mis ei tähenda ainult sümboolset – akte, kuidas ühiste normide vastu eksinud kahetsust ja vabandust saavad väljendada, olgu selleks või palverännak Piritalt Piiri kõrtsini.