“Kui vaatame, kuidas süütunde mõistet praktikas kasutatakse, näeme, et inimesed räägivad süütundest ka siis, kui nad põhjustasid näiteks tahtmatult autoõnnetuse või jätsid kellegi maha. Nendes olukordades ei pruugi inimesed mõelda, et nad oleksid moraalselt eksinud,” ütleb Tartu Ülikooli filosoofia ja semiootika instituudi referent Heidy Meriste. Niisamuti räägivad oma süütundest inimesed, kes pääsesid erinevalt teistest mõnest katastroofist eluga.
“Ma ei räägi sellest, et inimene tajuks endal moraalselt plekki. Pigem on probleem selles, kuidas tema ise on maailmale pleki tekitanud.”
Traditsiooniline süükäsitlus asetab Meriste sõnul rõhu süüdiolekule, kus inimene on teinud midagi moraalselt valesti. Seevastu õnnetuse põhjustanute või ellujääjate süütunnet ei pruugi ümberkaudsed alati mõista. Oma hiljuti kaitstud doktoritöös pakub Meriste sestap välja hüvepõhise süükäsitluse, kus rõhk pole niivõrd inimesel endal, kui teda ümbritseval maailmal. “Ma ei räägi sellest, et inimene tajuks endal moraalselt plekki. Pigem on probleem selles, kuidas tema ise on maailmale pleki tekitanud,” piltlikkustab ta.
Milles seisneb siin süü?
Oma doktoritöös keskendus Heidy Meriste kahte tüüpi süütunde juhtumitele. Esimesed neist on kausaalsed ehk kahju põhjustamise olukorrad: näiteks autoõnnetus, kus inimene on roolis. “Seal tõesti ei oleks mitte midagi saanud teisiti teha. Kõik juhtus lihtsalt nii kiiresti,” täpsustab värske doktor. Samuti võib üks inimene põhjustada teisele südamevalu, kui ei ole temasse samavõrd armunud. “Me ei arva, et meil on tingimata moraalne kohustus suvalise inimese tunnetele vastata. Ometi inimesed tunnevad süütunnet,” arutleb Meriste.
Teiseks kirjeldas ta n-ö ellujääja süütunde juhtumeid, kus võibki juhtuda, et inimene jääb ainsana mõnes katastroofis ellu. Tegu võib olla aga ka laiemalt ebaõiglaste privileegide tajumisega. “Näiteks jäetakse kahele lapsele pärandus. Mõlemad on olnud head lapsed oma vanemale, aga üks saab oluliselt suurema osa sellest pärandusest kui teine,” osutab värske doktor. Samuti võivad inimesed tunda näiteks ühiskondlikku ebaõiglust, et elavad paremal järjel maailmas, samas kui kusagil mujal vaevlevad kohalikud näljahädas.
“Kui sina ei oleks sellel kellaajal selle tee peal autoga sõitnud, ei oleks õnnetust juhtunud.”
“Rahvapsühholoogilises diskursuses on väga levinud, et ka nendes olukordades räägitakse süütundest. Küsimus ongi, mis mõttes me saame siin süütundest rääkida, kui valesti toimimist ei ole,” sõnastab Meriste oma väitekirja keskse murekoha.
Ta pakub sealsamas ise välja ka lahenduse. Kirjeldatud olukorras ei peaks otsima niivõrd moraalset eksimust, kuivõrd nägema, kas inimene on mingil moel panustanud asjade halba seisu. Filosoofilises tähenduses võib Meriste sõnul siinkohal kõnelda kontrafaktuaalsest seosest. “See panustamine viitab, et inimene teeb maailma vahe sisse. Kui tema mingisugune panus oleks olnud olemata, oleks asjade seis kuidagi parem,” seletab ta.
Kausaalse süütunde korral toimib inimese panustamine asjade halba seisu lihtsa põhjusliku seosena. “Kui sina ei oleks sellel kellaajal selle tee peal autoga sõitnud, ei oleks õnnetust juhtunud. Kuigi see polnud sinu süü, siis sellegipoolest sa põhjustasid selle,” sõnab Meriste.
Ellujääja süütunde juhtumites seisneb inimese panus hoopis asjade hetkeseisus: tema on elus, aga teised ei ole. Värske doktori sõnul on inimene sel juhul ise justkui osa maailmas tekkinud ebaõiglusest: “Kui minuga oleks asjad teisiti läinud, oleks olukord vähemalt võrdlevas mõttes vähem ebaõiglane.”
“See siin on nüüd minu panus maailma”
Vastukaaluks traditsioonilisele eksimusepõhisele vaatele pakub Heidy Meriste välja hüvepõhise süükäsitluse. Ta rõhutab, et tegu ei ole vihapõhise ennastsüüdistava süüga. “Pigem on see süütunne tajutav teatud laadi moraalse kurbusena, et see siin on nüüd siis minu panus maailma. Mina teen selle maailma mingis mõttes halvemaks kohaks,” selgitab ta.
Oma töös vaatas ta sotsiaalpsühholoogilisi uurimusi ja autobiograafilisi süütunde kirjeldusi. Levinud murena ilmnes, et kausaalse või ellujääja süütundega inimesed tahavad teistele rääkida, et nad tunnevad end süüdi. “Nad võivad aga tihtipeale saada teistelt vastuseks, et “Aga sa ei teinud ju midagi valesti”. See justkui viitab, et nad ei peaks süüd tundma,” sedastab värske doktor.
“Isegi kui sa ei saa muuta seda, mis minevikus juhtus, on sul võimalik töötada parema maailma kallal.”
“Siin pole millestki rääkida”- ja “Mine eluga edasi”-tüüpi vastused annavad Meriste sõnul mõista, et vastaja ei mõista päriselt hüvepõhise süütunde sisu. “Tuleks mõista, et süütunne selle inimese jaoks ei seisnegi tajumuses, et tema tegi midagi valesti, vaid see on traagiline tajumus enda mõjust maailmale,” soovitab ta. Inimese mõju maailmale ei pruugi olla aga alati tahtlik, vaid ta mõjutab maailma ka oma kohaloleku kaudu füüsilise kehana. “Näiteks nurisünnitus ei pruugi kaugeltki olla naisterahva süü, aga see on siiski tema kehaga seotud,” toob Meriste välja.
Samuti tasub tema sõnul kausaalse ja ellujääja süütundest rääkides mõelda ka väärilisusele. Teisisõnu võib süütunnet tundev inimene tajuda, et ohver kannatas ebaõiglaselt. “Oletame, et õppejõud paneb tudengile halva hinde. Tal võib olla tudengist kahju, aga ta ei pruugi tunda süütunnet, kui ta ei arva, et see hinne oleks ebaõiglane,” võrdleb Meriste. Seevastu autoõnnetuse ohvrid roolis olnud inimese hinnangul oma saatust ei väärinud.
Isegi kui Meriste käsitletud juhtumites polnud ühtki moraalset eksimust, tahavad inimesed juhtunuga seotud süütunnet mõtestada moraalselt. Enda pakutud käsitlusega annab värske doktor neile selle võimaluse. “Raporteeritakse tugevat tajumist, et midagi on moraalset halvasti, aga see ei ole moraalne valesti toimimine. Mina ütleksin, et just asjade seis on see, mis on moraalselt halb. Moraalne element nihkub minu käsitluses ühest kohast teise,” kirjeldab ta.
Kausaalse või ellujääja süüga kimpus inimesele osutab tema käsitlus ka teed süütundest välja. “Isegi kui sa ei saa muuta seda, mis minevikus juhtus, on sul võimalik töötada parema maailma kallal,” osutab Meriste. Näiteks võib juhtuda, et inimene on kellegagi koos haiglas ja tema palatikaaslane hukkub. “Sel juhul võid sa tõsta inimeste teadlikkust ja teha ennetustööd, et selliseid asju juhtuks vähem,” sõnab värske doktor.
Heidy Meriste kaitses filosoofia erialal doktoritöö “The Emotion of Guilt: Integrating Cases Without Perceived Wrongdoing” (“Süütunne: kaasates juhtumeid, kus pole valesti toimitud”) 19. augustil. Tööd juhendas professor Margit Sutrop. Oponeeris professor Edward Harcourt Oxfordi Ülikoolist.