Krõõt Kukru näitus „Elutuba“ galeriis Kett kuni 2. XI.

Tundke end nagu kodus! Tartu Aparaaditehase Kastani tänava ääres asuvas galeriis Kett on Krõõt Kukkur välja pannud näituse „Elutuba“. Sinna on koondatud kõiksugused teosed tema viimaste aastate loomingust, peamiselt ajavahemikust 2022–2025, aga ka neli lapsepõlvejoonistust, mis on paigutatud näituse n-ö lastenurga seinale. Pealkirjast võiks järeldada, et teostega on üritatud moodustada elutoa-laadset ruumilist tervikut, kodust ja hubast, ergas-pastelselt värviküllast, iroonilist ja humoorikat, aga siiski kergelt muinasjutulist, natukene õõvastavat elutuba. Saatetekst ütleb, et see on „killuke kodu“, sissevaade kunstniku (mineviku?)maailma. Ruumi keskel on suur söögilaud, mis on kaetud kõikvõimalike nõudega, selle ümber taburetid. Seintel ripuvad peamiselt looma- ja loodusteemalised maalid või riso print’id. Paremat kätt jääb lastenurk, vastava mööbliga. Näitusel on mitmeid vorme ja materjale, nagu puitu, keraamikat, paberit, tekstiili jne, ainult metalli pole tunda. Kuhugi peidetuna mängib raadio, kanaliks Klassikaraadio. Otseülekanne.

Krõõt Kukru kunsti iseloomustab värviplahvatustest palistatud omamoodi nunnu, s.t mänguline, kergelt naivistlik esteetika, mille äärel aimub õrnalt tunda, kuid siiski lõplikult tabamatu teravus. Nimelt: näituse imperatiiv „tunne end nagu kodus“ saab siin iroonilise varjundi, sest tegelikult pole selles keskkonnas siiski võimalik end koduselt tunda. Ükskõik kui palju kujutlusvõimet kasutada, tegemist on siiski kunstinäitusega, mis on vaid modelleeritud elutoaks. Kogu näitusetervik on nihestatud, meeldivalt häiriv. Isegi veidi kõhedalt ülevalgustatud valge ruum galerii sügavuses annab kõigele tugevalt kliinilise mõõtme, selle keskele laotub siis kunstniku omalaadne hubasuse imitatsioon. Ruum on kodususe piiri peal, veidi retrofuturistlik. Teoste peale sihitud valgustus mõjub samuti tavapärasest tehislikumalt, ebaloomulikumalt. Niisiis valitseb üsna mõjus kontrast: näitus aimab rõhutatult järele turvalist, värvilist, mängulikku kodutunnet, kuid seda ümbritseb ulme-valge tühimik. Meenub üks teine valge tuba: virtuaalne dimensioonitu laadimisprogramm filmist „Maatriks“ (1999), mille sisse võis laadida ükskõik milliseid objekte. Ka siin hõljub keset tühjust kogum mateeriat, mis viitab millelegi tõelisele, ise seda lõpuni olemata.

Iga teos võib olla rõõmsalt värvikirev, kuid hubasuse ülekülluses Krõõt Kukru näituse tähendusväli muutub.     

Mana Kaasik

Hubasuse simulaakrum

Liiga korrapäraselt konstrueeritud elutoa pealtnäha kutsuvat hubasust lõhub niisiis raskesti tabatav tehislikkus – vaataja ei pääse ka kunsti distantseerivast toimest. Marcel Duchamp demonstreeris, et mis tahes tarbeeseme saab kontekstinihkega tõsta kunsti staatusesse, kuid kunstiobjektid, mis üritavad poseerida olmena, ei mõju miskipärast samavõrra veenvalt. „Elutoa“ objektide kooslusega ongi üritatud jätta muljet, et tegemist on millegi muuga, millegi ehedaga. Igasugune kodutunne on seetõttu petlik ja see dissonants lööb ajus häirekella. Kõik võib olla paika pandud, kuid esemed ehk lauad, pingid, nõud, küünlad, tassid, salvrätid, taldrikud, kausid, potid, kiikhobu, padjad, nukud, võtmenagi jpm on ju tegelikult oma funktsioonist ilma jäetud. Need pole mõeldud kasutamiseks, neist on alles jäänud pelk esteetiline mõju. Vaid seinakell on täpne, täites oma kohust, ning Kukru illustratsioonidega raamat „Mis värk nende kehadega on?“ on loetav. Raadiost tulev heli on isemoodi piirialal, sest aparaat ise on ju peidus. Heli kõlab valges tühjuses, kandes pärastlõunasi uudiseid, et ikkagi meenutada, et väljaspool hubase-ebaõdusa (unheimlich) piiril kõikuvat elutuba asub aina kõhedamaks muutuv pärisilm, milles on asjad üsna halvasti. Elutoa simulaakrum ei saa niisiis kunagi päriseks, vaid pelgalt viitab mingile stereotüüpsele elutoalikkusele. Kuid Kukru näitus on ühtlasi ka seda tüüpilisust lõhkuv: kõik need esemed ja maalid on ju ometigi ainulaadne käsitöö, mida kellegi elutoast päriselt ei leia.

Klassikaraadioga mul täitsa vedas. Muusikapalade ja pärastlõunaste uudiste vahel leidis parajasti aset vestlus mingi teise näituse teemal (pealkiri jäi mulle tabamatuks), räägiti pikalt maastikest ja maailmaehituslikust loojutustamisest. Arutelu loodusmaastike üle toetas suurepäraselt Kukru näitust, kuna sedagi kannab peamiselt ohtrate metsikute loomade ja eksootiliste loodusviidetega visuaal. Eksootilisemad maailmajaod ilmuvad ersatselutuppa hubase mööbli ja nunnunduse näol – aga kas ehk seeläbi liiga taltsutatult, liiga koloniseeritult? Looduselt on röövitud tema ohtlikkus, see on kodustatud, muudetud ahvinäoga pingiks, sellele saab sõna otseses mõttes pähe istuda – lõpuks ometi teab loodus oma kohta! Tõtt-öelda on see üsna kaunis paralleel pärismaailmas toimuvale.

Niisiis polegi päris selge, kas näitusel on tegu omalaadse eksotismi või hoopiski selle kriitikaga. Mitte et oleks vaja mingit rousseaulikku loodusesse naasmist, aga siin on omavahel kokku viidud, otsekui utoopilises harmoonias, kõikvõimalike loomade kujutised, kuigi päris maailmas täheldatakse elusolendite massilist väljasuremist. See ainult süvendab nende nunnude loomanägudega objektide tontlikkust. Päris loodusega vaevu enam kohtutakse, loomi näebki ainult ekraanidel või puurides, kuni ühel hetkel jääb alles vaid toosama kollakas-roosakas maaliolend, kelle totter irve ei päästnud teda lõplikust kadumisest. Selles elutoas tegutsevad tuleviku vaimud.

Tuba ja elu

„Elutoas peab elu olema,“ ütleb saatetekst sissekäigu kõrval. Siin näitusel kehtiks see justkui otsesõnu, sest kõigil teostel, kõigil esemetel on näod ja silmad. Võiks öelda, et kõigele on omamoodi elu (või selle imitatsioon) sisse puhutud. Igal asjal on niisiis loomalik paleus, mis annab kõigile objektidele kummastava kunstliku-bioloogilise värvingu. Elutoast moodustub sisemaastik, ohtrad looduse-loomalikkuse viited saavad laotatud kodusele (kodustatud?) pinnale. Nii et vaataja ongi sõnamänguliselt elu toas. Külastaja ehk tunneb siin midagi ära, ta vaatab loom-esemetega tõtt. Õigemini – kõik antropomorfiseerub, tõestades sedasi, kuivõrd hõlbus on ka elutule mateeriale lugeda sisse tahe ja intentsioon. Kuid ruumis piisavalt kaua viibides ebaõdusus üha süveneb – nägusid on siin liiga palju. Liiga palju päid tähendab ühtlasi ka liiga palju silmi (mis mõnikord on ju hoopis peeglid), mis kõik põrnitsevad, jälgivad vaatajat. Silmad võiksid muidugi viia teise mõtleva olendiga kontakti, ta vaatajale empaatiliselt lähemale tuua, kuid silmade ülekülluses ebamugavus ainult kasvab. Seda enam, et metsloomadele ei soovitata ju silma vaadata.

Esmapilgul hõljuvad Krõõt Kukru teosed kusagil armsa ja robustse piirimail, ent näituse toime oli ootamatu. Kõik tundub ilus ja helge, kuid selle all peituks nagu mingi oht, kui pealispinda üksjagu kaua kratsida. Iga teos võib olla rõõmsalt värvikirev, kuid hubasuse ülekülluses näituse tähendusväli muutub. Vahel ei tasu lasta intuitsioonil end petta – kes teab millise pinna all virvendab vaikne õõv. Iseenesest on aga üsna huvitav, kui näitust vaadates ei saa lõpuni täpselt aru, millisesse punkti on nihestav kiil tegelikult sisse löödud. Isegi kui loodus on tänapäeval liiga ära kodustatud, siis kunsti niivõrd kerge kodustada ehk siiski pole.