Kolm aastat tagasi olime samal pulgal – kõik katsetasid, eksperimenteerisid. Aasta eest oli lätlastel loodud droonikool, protseduurid, standardvarustus. Eestlased „katsetasid“.
Sel aastal osales Läti poolelt õppusel ligikaudu 200 droonioperaatorit. Välja õpetatud, varustatud. Lisaks veel pea 200 muud osalejat, sealhulgas jalavägi Pasi soomukitel. Integreerituna, koos droonidega. Leedukad saatsid kohale FPV-meeskonna. Välja õpetatud, varustatud. Eestlased „katsetasid“.
Meie niinimetatud esindusvõistkonna sõidukipark koosnes kahest tsiviilsõidukist (loe: enda raha eest ostetud), ühest eravärvides vanast Land Cruiserist, kahest malevalt laenatud vanast maasturist ja mõnest mikrobussist.
Lisaks ka kahest täiesti uuest bussist, millesse ei tohtinud saabastega siseneda, rääkimata nendega polügoonile või maastikule sõitmisest. Arusaadav, ega staabiohvitser ei saa ju ometi mingi kraabitud käkiga ringi sõita.
Üle Eesti oli kokku kogutud parim droonipark, mis saada: kõik kaks Autelit, mõned Mavicud, üks Matrice ja ühe käe näppudel loendatav kogus FPV-droone. Ka side osas polnud Eesti kokku hoidnud: iga meeskonna tarbeks oli kusagilt konfiskeeritud Starlink (tõsi, ühel neist polnud paketti), meeskondadele jagus ka riigi hangitud tahvelarvuti ja telefon.
Siinkohal oli toimunud märkimisväärne areng. Varasemalt tahvlit/telefoni meile ei väljastatud ja tööd tuli teha enda telefonidega. Õnneks lahenes ka paketita Starlinki probleem jällegi ühe ettevõtte ehk erasektori kaasa võetud tehnika abil.
Droonid ei töötanud. Kogu aeg õppusel kulus tinutamisele ja vandumisele.
Kokku pani Eesti ülalmainitud varustuse abil platsile neli meeskonda ning mehitas oma juhtimispunkti. Kõigil meeskondadel oli erinev (era)sõiduk ja erinev varustus. Standardse tulemuse saavutasid ründedroonimeeskonnad: droonid ei töötanud ja kogu aeg õppusel kulus tinutamisele, vandumisele ja veelkord tinutamisele.
Vaatlusdroonimeeskondadel läks paremini: tööd sai teha. Vaatamata sellele, et sõita tuli asfaldile mõeldud tavalise kaubikuga. Raske oli, aga noh, sõjaaeg. Lätlased õnneks võtsid meid ligi oma juhtimissüsteemidele, see aitas. Sest Läti radar saatis iga sõduri telefoni või tahvlisse pilti, mis kuvas õppevälja õhuruumi olukorda.
On päris suureks abiks, kui sõdur teab, kas läheduses sumisev droon on oma või võõras. Eesti pole siinkohal veel ka katsetamiseni jõudnud. Aga ega meil kiiret ole.
Miks teised on suutnud luua süsteemi ja meie mitte kärbsepesagi?
Miks on Eesti maha jäänud?
Kokkuvõttes tekib ainult üks küsimus: miks.
Miks me nii maha oleme jäänud? Mitte isegi ukrainlastest, see on arusaadav. Aga teistest Balti riikidest? Päriselt? Miks teised on suutnud luua süsteemi ja meie mitte kärbsepesagi? Ikka veel teeme asju põlve otsas, oma raha eest, süsteemi regulatsioonide tuuleveskitega võideldes. Kas see on teadlik otsus? Või otsustamatus?
Kõik pähe tulevad põhjused on juhtimistasandil: kas a) meie poliitiline eliit tegelikult ei soovigi Eestit kaitsta; või b) juhtimistasandil osalevad Vene mõjuagendid blokeerivad vajalikke initsiatiive. Varustust ei saa osta, „sest et hanked võtavad aega“.
Olgu. Tahtmise korral saaks ju rakendada riigihangete seaduses ette nähtud julgeoleku erandit. Ju siis pole tahet.
Varustust ei saa anda, sest „pole tabelis ette nähtud“. Olgu. Tabeli saaks ka ju ringi teha. Ju siis pole tahet.
Kui organisatsioon aktsepteerib oma juhtimisahelas selliste ametnike eksistentsi, siis on küsimus juhtimiskultuuris tervikuna. Seda ei saa muuta alt üles. Kas see ei näita mitte, et kogu süsteem on mäda, fundamentaalselt?
Minu küsimus on: kas me teeme seda või me ei tee? Kui ei siis ei, paneme püssid põõsasse ja tõstame valge lipu. Paneme Vooglaiu kuberneriks ja toome tagasi venekeelse alghariduse. Seekord siis juba kõigile eestlastele ka. Kui jah, siis kurat teeme asja, mitte ei otsi vabandusi.
On olemas mõiste „hollow force“ – õõnes vägi. See tähendab sõjanduses olukorda, kus sõjavägi näeb paberil ja väliselt välja tugev ning valmis, kuid on tegelikult seest tühi. See omakorda tähendab puudust isikkoosseisust, kehva väljaõpet, vananenud või hooldamata tehnikat ja varustuse nappust. Droonivaldkond Eestis vastab praegu paraku sellele.
Sõjavägi näeb paberil ja väliselt välja tugev ning valmis, kuid on tegelikult seest tühi.
„Mis kogemust teil veel on vaja, kui kogu aeg näitame, et see töötab?“ küsis Robert Brovdi ehk Madjar. „Praegu tabame 80 protsenti kõikidest sihtmärkidest droonidega.“ „Kas pean tulema ja teile sel teemal tantsima mõnda rahvuslikku tantsu, et aru saaksite?“.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani?SaadaKommenteeriLoe kommentaare (41)