Venemaa püüab Ukrainat alistuma sundida, korraldades aina intensiivsemaid õhurünnakuid kaubanduskeskustele, elektrijaamadele, sadamatele ja muule taristule. Ometi seisab agressor silmitsi asümmeetriaga – Kiiev saab majandusliku vastupidavuse ja sõjaväelogistika tagamisel toetuda Euroopa naaberriikidele. Kremlil aga taoline variant puudub.
Selline geopoliitiline olukord nullib suures osas Venemaa sõjalise eelise. Lääne ametnike sõnul on just see peamine põhjus, miks Venemaa on laiendanud sabotaaži, küberrünnakute ja muude hübriidoperatsioonide kampaaniat, mille eesmärk on hirmutada Euroopa juhte ja valijaid.
Asjaga kursis olevate allikate teatel oli Luure Keskagentuuri (CIA) direktori John Ratcliffe’i hiljutise Moskva-visiidi üks peamisi sõnumeid hoiatus, et Venemaa ei laiendaks vaenutegevust Euroopas asuvate NATO liikmesriikide vastu.
Venemaa ametiisikud on juba pikka aega nimetanud sõda võitluseks “kollektiivse Lääne”, mitte pelgalt Ukraina vastu. Sel suvel on aga ähvardused muutunud üha teravamaks, hõlmates muu hulgas vihjeid võimalike sõjaliste rünnakute kohta Balti riikide ja isegi Ühendkuningriigi suunal.
Ukraina majandust ja sõjalisi pingutusi toetati sel aastal heaks kiidetud 105 miljardi dollari suuruse uue Euroopa abipaketiga. See lisandub USA-lt ja teistelt NATO liikmesriikidelt alates 2022. aasta täiemahulisest sissetungist saadud tohutule finantsabile ja relvastusele.
Euroopa ametnikud räägivad juba järgmisest samasuguses mahus abipaketist, mida võidakse rahastada külmutatud Venemaa varadest.
Venemaa peab aga oma sõjategevuse eest ise tasuma, samas kui riigi majandus on Ukraina rünnakute ja Lääne sanktsioonide tugeva surve all. Kaks Moskva lähimat liitlast, Iraan ja Põhja-Korea, on ise rahahädas. Samal ajal kasutab Hiina Venemaa täbarat olukorda ära, et kaubelda välja madalamaid nafta- ja gaasihindu.
Venemaa juhid usuvad, et see tasakaalustamatus tuleb kiiresti ümber pöörata, ütles Venemaalt pärit Euroopa Parlamendi Saksamaa saadik Sergey Lagodinsky.
“Nad näevad, et Ukraina suudab ellu jääda ja edasi võidelda, sest tal on ligipääs välistele ressurssidele ja toetusele. Just seda ressurssi tahavadki nad läbi lõigata või kahjustada,” sõnas ta.
Suur osa Venemaast on praeguseks Ukraina droonide laskeulatuses. Rünnakud Venemaa energiarajatistele ja logistikakeskustele toimuvad igal öösel, nagu ka Venemaa rünnakud Ukrainale.
Seda tagajärgede ebavõrdsust ilmestab asjaolu, et Venemaa vaevleb tõsises kütusekriisis, kuna Ukraina droonid on halvanud üle kolmandiku riigi naftatöötlemisvõimsusest. Seevastu Ukrainas töötavad tanklad tänu Euroopast imporditavale kütusele normaalselt, ehkki riigi enda rafineerimistehaseid pommitati tugevalt juba 2022. aastal.
Ukraina sõjavägi kasutab logistikakeskusi näiteks Poolas, Saksamaal ja Rumeenias, samal ajal kui Ukraina kaitseettevõtted on rajanud tootmisliine üle kogu Euroopa. Näiteks on Taanis ehitamisel tehas, kus hakatakse tootma ballistiliste rakettide kütust.
Peale Valgevene ja Põhja-Korea ei toeta Venemaad sõjaliselt ükski naaberriik, sealhulgas ametlikud kaitsekoostööpartnerid Kesk-Aasias. Isegi Valgevene hoidub praegu ettevaatlikult Lääne uute sanktsioonide või Ukraina sõjalise vastuse esilekutsumisest.
Kremli vaatevinklist on olukord talumatu: NATO riigid annavad ukrainlaste käte läbi Venemaa majandusele ja sõjalisele võimekusele strateegilisi lööke, maksmata selle eest ise peaaegu mingit hinda.
Berliinis asuva Carnegie Venemaa ja Euraasia keskuse direktor Alexander Gabuev märkis, et Moskval puudub “oma Ukraina” ehk liitlane, kes suudaks rünnata NATO-t ja võtta vastulöögid enda kanda. Kõige ligilähedasemad on sellele Iraan ja Jeemeni huthid, kuid neil on Lähis-Idas omad prioriteedid, mis ühtivad Moskva omadega vaid osaliselt. Lisaks pole neil kuigivõrd võimekust Euroopa riikide kaalutlusi mõjutada.
Seetõttu on Moskva peamiseks hoovaks Euroopa hoiakute muutmisel jäänud hübriidsõda. See lai mõiste hõlmab näiteks hiljutist drooniintsidenti Saksamaal Leipzigi lennujaamas, Poola rongiliiklust häirinud küberrünnakuid ja Euroopa kaitsetööstusettevõtteid tabanud plahvatuste seeriat.
“Me näeme, et kuigi venelased seisavad silmitsi Ukraina väga tugeva vastupanuga, hoogustavad nad Euroopas hübriidoperatsioone ning nende riskiisu kasvab,” hoiatas üks NATO kõrge ametnik.
Moskvas kogub populaarsust arusaam, et sõja võitmiseks peab Venemaa andma lööke Euroopa riikides asuvate sõjaliste ja logistiliste sihtmärkide pihta, märkis James Martini Tuumarelva Leviku Tõkestamise Uuringute Keskuse Euraasia suuna direktor Hanna Notte.
“Venemaa poolel on sõjakaid poliitikuid, kes on juba pikka aega väitnud, et Venemaa võitleb, üks käsi selja taha seotud. Need hääled muutuvad ja saavad veelgi valjemaks,” ütles Notte. “Põhiküsimus on, kui kaugele Venemaa läheb? Kui palju nad selle probleemi lahendamiseks panuseid tõstavad?”
Mõned ametnikud hoiatavad, et Moskva järgmine samm võib olla piiratud ühekordne rünnak ühele või kahele Euroopa territooriumil asuvale logistikasihtmärgile, mis on seotud Ukraina abistamisega. Selleks võidakse kasutada näiteks kinnipüütud Ukraina droone, aga ka rakette. Venemaa televisiooni poolametlikud kommentaatorid on just seda juba kuid nõudnud.
“Mind teeb üha enam murelikuks võimalus, et näeme kuskil ühtainust lööki, mille eesmärk on saata sõnum ja testida elanikkonna reaktsiooni ajal, mil Euroopa ühiskonnad on sõjast väga väsinud,” ütles Poola Rahvusvaheliste Suhete Instituudi Ida-Euroopa programmi juht Daniel Szeligowski.
Selline riskantne samm võib hoopis tuua kaasa tugeva tagasilöögi ja suurendada Euroopa meelekindlust Venemaa vastu. Seda just ajal, mil Moskvale soodsad erakonnad on enne Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia valimisi positsioone kindlustamas.
Saksamaa puhul on Venemaa hübriidsõja intensiivistumine juba andnud ootustele vastupidise efekti, märkis valitseva Kristlik-Demokraatliku Liidu (CDU) seadusandja Norbert Röttgen.
“Sakslastele saab üha selgemaks, et Venemaa kujutab ohtu ka neile, mis omakorda tugevdab Saksamaa poliitilist otsusekindlust,” sõnas Röttgen. “Tuleb tõdeda, et kolmandik elanikkonnast on Ukraina tugeva toetamise vastu. Ülejäänud kahe kolmandiku toetus on aga seeläbi vaid tugevnenud.”
Kui konflikt peaks eskaleeruma, on Ukraina Lääne toetajatel ja Ukrainal endal võimalusi Venemaale rohkem kahju tekitada, märkis väljaanne.
USA võiks eskalatsiooni korral näiteks märkimisväärselt suurendada Ukraina võimet sihikule võtta Venemaa ballistiliste rakettide patareisid, lubades kasutada Starlinki satelliidivõrku droonide juhtimiseks Venemaa territooriumi kohal. Kiiev on seni ka hoidunud Venemaa lennujaamade ründamisest.
“Ukraina on juba hakanud andma lööke nii, et tavalised venelased mõistavad – sõda on päris, see on jõudnud nende koju ega ole enam midagi, mida näeb vaid televiisorist,” ütles Kiievis asuva mõttekoja Ukrainian Prism julgeoleku-uuringute direktor Hanna Shelest. “Siiski on Ukraina näidanud üles üsna suurt vaoshoitust. Küsimus on selles, kui kauaks.”
Vaatamata Venemaa majanduse kuhjuvatele probleemidele ei usu valdav osa lääneriikide ametnikke, et president Vladimir Putin otsiks Ukraina rünnakute tekitatud kahju tõttu rahu.
“Nii või teisiti laiendavad venelased sõda, sest nende suures strateegias on Ukraina takistus, mitte peaauhind. Nende eesmärk on saavutada suurem mõju Euroopas ja mujalgi. NATO ei ole suutnud Venemaa agressiooni Ukraina vastu ohjeldada ning nüüd kerkib küsimus, kas NATO suudab tõesti heidutada Venemaa agressiooni NATO enda vastu,” ütles Kiievis asuva mõttekoja Center for Defense Reforms esimees Oleksandr V. Danõljuk.
Eesti parlamendi väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson (RE) nõustus, et Moskva strateegiline eesmärk on jäänud samaks: Ukraina vallutamine ja Euroopa kollektiivse julgeoleku hävitamine. Ta lisas aga, et Venemaa sõjaline hoiak piiridel Soomest ja Balti riikidest kuni Poolani ei ole muutunud ning puuduvad igasugused märgid sissetungi ettevalmistamisest.
“Pilt meie piiride taga näitab, et kogu nende tähelepanu on koondatud Ukrainale,” ütles Mihkelson. “Ma ei usu, et nad oleksid praegu sõjaliselt valmis või sooviksid siin midagi korda saata.”
Samas hoiatas Poola välisminister Radosław Sikorski hiljuti väljaandes The Economist ilmunud essees, et Venemaa testib hübriidrünnakutega Euroopa reaktsioone ja et need rünnakud võivad olla sissejuhatuseks suuremale pealetungile. Sikorski lisas, et selle pealetungi heidutamiseks peab Euroopa veenma Venemaad, “et oleme enda eest seismiseks valmis ohverdama enamat kui vaid raha.”