13aastaselt võtsin ma pähe, et minust saab spordiajakirjanik. Minu suurim eeskuju oli spordikommentaator Lembitu Kuuse. Tema elutöö on tihedalt läbi põimunud suusatreener Mati Alaveri ja murdmaasuusataja Andrus Veerpaluga. Kuuse oli tänapäeva keeles Veerpalu hype man, kes rahvale selgeks tegi, kui võimas sportlane meie poiss Andrus on. Alaver tegi kõva trenni abil Veerpalust maailma parima klassikasuusataja. Kolmiku kõige suurem staar Veerpalu ei pidanud ise midagi rääkima, ainult suusatama.
Ilmselt suunas see kolmik mind enesele teadmata ajakirjanduse poole. Nad ei andnud mulle telefoninumbrit, kuhu helistada, kui ma tahan kiiremini ajakirjanikuks saada. Siiski mingi mõju Matil, Andrusel ja Lembitul kindlasti oli. Enne kutsega Alaveri dokumentaali esilinastusel käimist polnud ma kordagi oma elukutse valiku põhjust otsinud. Õnneks rahustas film mind nende mõtete tekkides samaaegselt maha: ma polnud ainus eestlane, kelle elukulgu Veerpalu, Alaver ja Kuuse muutsid. Terve riik oli justkui hüpnoosis.