Viljandi vana haigla aknal pajatab Aarne Soro publikule lugusid Viljandi linnast. Rolli ja iseendaks olemise õhukesel piiril. Muuhulgas osutab majale, kus elas Kalju Komissarov, hüüdnimega Koma. “Koma ka enam ei ole. On ainult punkt…” nendib Soro. Mõtlik intonatsioon ei pane punkti, lause jääb kolme punktiga viivlema.
Rännaklavastuses “Lühem kui elu” ongi kolm punkti tunnuslikud. Ka kirjutades tahaks neid kolme punkti hoida. Lõpu lõpetamatust. Sõnastan hetkekesi, hinge(le) jääb rohkem. “Kas see haigla lastakse samamoodi õhku nagu Tartu korsten? Rahvas tahab ju vaatemängu!” lausub üks jutukam meesterahvas Sorole, kes kostab ettevaatlikult, et tema teada haiglahoone varistatakse. Hiljem kirjeldabki ta varistamise protsessi.
“Lühem kui elu” Autor/allikas: Annika Vihmann
Ei usu, et haiglas viibitud aeg ärataks nostalgiat. Patsiendis mitte. Arstide ja haiglatöötajate vaatepunkt on teisem. Nostalgia ei olegi Priit Põldma lavastuse pärisosa. Pigem aja suhtelisus. Ajutisus. Lõpu ja alguse kohtumine ja ühisosa. “Lühem kui elu” on tähenduslik pealkiri. Kõik me tahaksime, ei haiglas veniv, seiskuv aeg oleks tunduvalt, tuntavalt lühem kui elu. Teisalt paneb mõtlema, et Viljandi haigla elueaks jääb kõigest 40 aastat. Ehitaja tahaks uskuda, et hoone püsib, tema töö kestab kauem kui inimelu. Aga läheb vastupidi.
Logistiliselt on nelja publikurühma haiglas liikumine meistritükk. Seda skeemi tahaks näha! Sattusin rühma, kes alustas justkui äraspidiselt. Liikusime ukseni, millel silt: Prosektuur. Selle sõna tähendust ma ei teadnudki, aga aimasin, kuhu sisenen.
Küünal põleb, raadio mängib diskreetselt, surnule on tehtud kena ase. Kõigepealt antakse meile aega haiglaruumides omapäi ringi vaadata. Nii ka edaspidi, läbi kogu rännaku. Aega aeglustav kulg, võimalus vaadata iseendasse. Ruumid tulvil ilmekaid detaile, saab uudistada sisustust, kuulata lugusid raadiost ja pajatusi lauatelefonist, vaadata filmikatkeid televiisorist. Nii jääb aega puudugi.
Mõne aja pärast saabub Janek Vadi surnute klienditeenindaja rollis, ta südamlikus monoloogis on nukrus ja huumor segiläbi, tere ja head aega aina ligistikku. Muide, oma giidituuril akendel mainib Soro, et Viljandi uues haiglas ei olegi paika surnutele. Meditsiin on edenenud, aasib jutukas meesterahvas reipalt. Mõtlen meie aja mentaliteedile, surma tühistamisele. Olen veelgi tänulikum igavikutajuga kohtumise eest prosektuuris.
Eriliselt mõjusad on nagu muuseas ilmuvad ja haihtuvad inimesed siin ja seal, esmalt akendel, siis koridorides, trepil, palatites. Otsekui vaimud. Või mälestused. Või minevikuhetkede elluärkamine. Inimeste ilme, kehakeel, olek väljendab täpselt haiglameeleolu, eriti siis, kui näeme voodil istuja, ainiti aknast välja vaataja selga. Neisse palatitesse siseneda ei suudaks, peatun lävel, süda värahtab.
Hoopis teisiti imbub publiku sekka üks naine, liibub ligi, vaatab silma, aina kordab: “Siin on kõike olnud…!” Esimese hooga ei tunne Margaret Sarve äragi, milline lihvitud karakterroll, rubriigist “Ainult hulludele”.
Lugusid sünnitamisest vahendab Lauren Grinberg, refrääniks ilmaletuleku ootuse koputused. Liiga noor näitleja ürg-ema rolliks? Ilmselgelt, aga kas ei väljendu just selles valikus isemoodi helge kõrvalpilk, nooruse vastupidavus, elulootus. Silmanurgast näen, kuidas üks vanem naine äratundvalt noogutab. Õige mitu vaatajat on olnud just selle haiglaga vahetult seotud.
Elutarkust kiirgab Luule Komissarovi olekust, õdus-humoorikat pidumeeleolu šampanjat serveerides. Temagi rollis vaheldumas vanaduse lapsemeelsus ja ametist lahkuva kirurgi vahe kogemus. Ema (Luule Komissarov ja Margaret Sarv) ja poja (Aarne Soro) dialoogid on läbipaistvad. Lõpp ja algus, noorus ja vanadus põimuvad. Süsteemselt. Tundlikult.
“Lühem kui elu” Autor/allikas: Annika Vihmann
Lapsena olin tihti haiglas. Imelik, aga kordagi ei mõelnud ma haiglast kui hoonest. Ei mäleta üldse, kus haiglas olin. Haigla oli hingeseisund, ahistus, kurbus. Kui ema ja isa mind vaatama tulid, teadsin kogu aeg, et varsti nad lähevad jälle ära. Lavastuse kõige liigutavam, isiklikum stseen on tütre ja isa kahekõne ootesaalis, Lauren Grinbergi ja Janek Vadi hell, habras, hoidev koosmäng. See üleminek, kui väikesest tütrekesest saab ainsa lausega täiskasvanu ja isast vana mees, toob klombi kurku. Tuleb üdini tuttav ette. Nagu ka sõjahirm, ajast aega korduv ja püsiv.
Kütkestab üks läbiv teema: haiglaelu ja film. Vaatasin filmi “Ainult hulludele ehk Halastajaõde” (stsenarist Marina Šeptunova, režissöör Arvo Iho, Tallinnafilm 1990) uuesti pärast lavastust, paotusid mitmed tsitaadid. Tänu mängufilmile jääb haiglahoone alles, pärast varistamistki nähtavaks, kujundlikuks. Kui edaspidi seda filmi näen, mõtlen alati lavastusele ka. Nii et kui näen filmitegelast nimega Sass, sidemes käega, ilmub vaimusilmas Karel Käose Sass, ta rr-i põristav hääl ja usaldav, natuke lapse- või lihtsameelne, aga kangesti sümpaatse olek.
Rita rolli (seda nime kannab Margarita Terehhova peategelane) on Liina Olmaru ainuvõimalik valik. Mustast Volgast kõrgetel kontsadel väljuv ja haiglasse sisenev diiva paotub iga ilmumisega, stseen stseenilt, jäädes tabamatuks kui unistus. Rita avardab “Lühem kui elu” tähendust, luues haigla argipäeva kohale ühe teise saladuse. Olmaru mängib Rita hingeteemaks kompromissituse oma (elu)rolli lavastamisel. Ja pühaduse, halastuse: endastmõistetavalt, loomulikult, alla joonimata.
Kui Oleg Titov töömehena kondab haigla keldris, viirastub Tšehhovi “Kirsiaia” Firss, korraks hakkab kõhe, et äkki ei pääsegi siit enam välja. Aga siis saabub Rita, nad jagavad Arseni Tarkovski luuletust, suve lõpu tunnetust, vene ja eesti keeles. Filmis “Halastajaõde” niimoodi suheldaksegi, kahes emakeeles, sujuvate üleminekutega. Luuletus lennutab mõtted Andrei Tarkovski filmidesse. Margarita Terehhova mängis filmis “Peegel”. Need suured peeglikillud haigla koridoris – seitse aastat õnnetust või hoopis mälukillud, mille kohale kummardudes tõtt vaadata?
Viimaks saame kõik fuajees kokku. Seni anonüümsed, vaikinud inimesed moodustavad Viljandi Kammerkoori, laulavad kauni “Luigelaulu”. Kui laul saab otsa, näeme läbi akna, kuidas taamal õues sõidab kohale buss ja viib haiglarahva koju. Aarne Soro ja Liina Olmaru jäävad kahekesi aknale, õhtuhämarusse, jällegi tundub, et rolli ja iseenda õhukesel piiril. Soro flöödimäng pole kunstiline “pettus” nagu Johanil filmis, on ehtne. Ja risti vastupidine “Hamleti” Guildensterni flöödistseenile. Mitte valetamine, vaid õhus lenduv harmoonia otsing. Hüvastijätt vana haiglaga. Teatrisuvega ka. Rahunemine. Tänutunne.