Paljud mitmekeelsete perede vanemad Eestis on Bairdi sõnul kokku puutunud hoiakuga, et laps peaks keeled rangelt lahus hoidma. Levinud arvamuse kohaselt viitab kahe keele – näiteks eesti ja inglise keele – sõnade või grammatiliste vormide kasutus ühes ja samas lauses lapse segadusele. Pikas vaates võiks see isegi tema keelelisele arengule kahju teha.
Bairdi doktoritöö, mis põhineb ühe eesti-inglise kakskeelse lapse keelekasutuse pikaajalisel jälgimisel, annab aga alust arvata vastupidist. Koodivahetus on lapseeas normaalne ja võib suhtlusele hoopis kaasa aidata.
Koodivahetuse juurpõhjused
Koodivahetuseks nimetatakse lingvistikas nähtust, kus inimene kasutab ühe lausungi piires elemente kahest või enamast keelest. Piret Bairdi doktoritöö keskendus just sellisele lausesisesele keelte segamisele. Näiteks võis uuritud laps öelda “Emme, see ei worki!” või “Ma tahan candy’t”.
Kaugemas minevikus seostasid nii lapsevanemad kui ka teadlased sellist keelekasutust sageli lapse suutmatusega keeli eristada. Juba aastakümneid on aga teada, et kakskeelsed lapsed suudavad eristada kõneldavaid keeli väga varakult ja valida suhtluspartnerile sobiva keele. Ka Bairdi uuritud laps kasutas valdavalt seda keelt, milles temaga räägiti. Näiteks kõneles ta eesti keele päevadel eesti keelt ja inglise keele päevadel inglise keelt, seda eriti vanemaks saades.
Miks siis lapsed keeli segavad, eriti kui vanemad ise seda ei tee, nagu uuritud pere puhul? Ühe põhjusena nähakse lünkade täitmist. Laps laenab teisest keelest sõna, mida ta kõneldavas keeles ei tea või mis ei tule meelde. See seletab Bairdi sõnul osa, kuid mitte kogu koodivahetust. Lastel on tegelikult tihti mõlemas keeles paslik sõna olemas, ent nad valivad ikkagi teise keele oma.
Bairdi selgitus toetus kasutuspõhisele keeleteooriale, mis selgitab koodivahetust keeleliste mustrite ja nende kinnistumise kaudu. Selle teooria järgi õpivad lapsed keelt järk-järgult, ehitades oma oskusi üles kuuldud korduvate üksuste – sõnade, fraaside ja lausemallide – peale. Mida sagedamini laps mingit keelelist üksust kuuleb ja kasutab, seda tugevamalt see tema mälus kinnistub ehk juurdub.
Kakskeelse lapse puhul toimub see protsess samaaegselt kahes keeles. Mõni sõna, väljend või lausemall võibjuurduda aga ühes keeles tugevamalt kui teises. Näiteks juhul, kui seda kasutatakse sagedamini kindlates olukordades või kindla inimesega. Kõnelemisel aktiveeruvad kergemini ja kiiremini just tugevamalt juurdunud üksused. See võib viia puhkudeni, kus laps kasutab eesti keeles rääkides mõnd ingliskeelset väljendit või vastupidi lihtsalt seetõttu, et see tuleb talle kiiremini meelde või on lihtsamini kättesaadav.
Koodivahetus kui arenguetapp ja suhtlusvahend
Piret Bairdi väitekiri kinnitas varasemaid leide, et koodivahetus on paljude kakskeelsete laste jaoks normaalne arenguetapp. Uuritud lapse kõnes esines koodivahetust kõige rohkem umbes kahe ja poole aasta vanuses. Sel ajal sisaldasid mõlema keele elemente ligi pooled tema lausungitest.
Pärast seda hakkas koodivahetuse osakaal järsult vähenema, vastavalt sellele, kuidas lapse keeleoskus mõlemas keeles paranes. See viitab, et vajadus keeli segada väheneb, kui laps omandab piisavalt vahendeid, et end mõlemas keeles arusaadavalt väljendada.
Olulise leiuna tuli välja, et koodivahetust sisaldavad lausungid olid uuritud lapsel pikemad ja keerukamad kui täielikult ühes keeles lausungid. Näiteks võis laps öelda keeruka lause nagu “Kris, vaata, mul on selline lilla tongue”. See toetab arusaama, et koodivahetus pole mitte ainult normaalne, vaid võib olla ka võimestav tööriist. See võimaldab lapsel kasutada kõiki talle kättesaadavaid keelelisi ressursse mõlemast keelest, et väljendada keerukamaid mõtteid.
Keelelise sisendi keskne roll
Doktoritöö rõhutas korduvalt keelelise sisendi – selle hulga, kvaliteedi ja keeltevahelise tasakaalu – kriitilist tähtsust kakskeelse lapse arengus. Uuritud pere kasutas roteeruvat keelepoliitikat: kolmel päeval nädalas rääkis kogu pere eesti keelt ja neljal päeval inglise keelt. See tagas lapsele mõlemas keeles suhteliselt stabiilse ja tasakaalustatud sisendi. Piret Bairdi töö eristus sellega paljudest varasematest uuringutest, kus laste keelelise sisendi osakaalud aja jooksul oluliselt muutusid.
Uuring kinnitas, et lapse keeleline väljund peegeldab talle antavat sisendit. Keeleomandamise algfaasis olid lapse väljundi proportsioonid ja lause keskmine pikkus (MLU) mõlemas keeles sarnased, vastates tasakaalus sisendile. See näitab, et piisav ja järjepidev sisend mõlemas keeles toetab mõlema keele samaaegset arengut.
Baird kasutas uurimistöös ka nn jälitusmeetodit (traceback method), et analüüsida, mil määral põhineb lapse kõne kuuldud keelelistel mallidel. Tulemused näitasid tugevat seost: veidi üle poole lapse kõnest oli võimalik taandada otsekordustele või mallidele, mida võis kuulda tema vanemate ja õdede-vendade kõnes. Märkimisväärsena sai kolmandikku koodivahetusega lausungitest seostada lisaks peamiselt ühes keeles rääkivate hooldajate kõne mallidega.
See kinnitab, et lapsed on justkui keelelised arhitektid, kes lihvivad oma keeleoskust, sealhulgas võimet keeli segada, kuuldud materjali põhjal. Vanemad on seega lapsele keeleliseks eeskujuks ja nende kõne on materjal, mille põhjal laps oma keelt loob.
Samas tõi uuring esile ka ootamatu leiu. Umbes kolmanda eluaasta paiku hakkas laps eelistama järsult inglise keelt ja loobus eesti keeles rääkimisest peaaegu täielikult, kuigi keelelise sisendi tasakaal polnud muutunud. See vihjab, et ainuüksi piisavast ja tasakaalustatud sisendist jääb aeg-ajal väheks. Lapse keelevalikuid võivad mõjutada seega ka muud, võib-olla lapsele iseloomulikud või sotsiaalsed tegurid.
Laps hakkas eesti keelt uuesti aktiivsemalt kasutama pärast seda, kui asus osaajaga käima eestikeelses lastehoius. Kuigi see ei muutnud oluliselt eesti keele sisendi hulka, suhtles ta uute vestluspartneritega uute oludes. See viitab, et sisendi kvaliteet ja mitmekesisus võivad olla samuti keeleoskus arengus olulised. Bairdi hinnangul pakub kogemus olulist õppetundi. Isegi kui laps muutub ühes keeles passiivseks, tasub selle keele sisendi pakkumisega jätkata ja võimalusel suhtlust mitmekesistada.
Uurimistulemused on Bairdi hinnangul eriti olulised Eestis seoses üleminekuga eestikeelsele haridusele ning kakskeelsete laste arvu kasvuga lasteaedades ja koolides. Teaduspõhine arusaam kakskeelsuse varajasest arengust aitab luua toetavamat keskkonda kõigile lastele ja kummutada müüte kakskeelsuse kohta.
Praktilised soovitused
Piret Bairdi doktoritöö pakub kakskeelsete lastega tegelevatele täiskasvanutele mitmeid praktilisi näpunäiteid. Ühe keskse sõnumina ei tasu lapse koodivahetust karta. Uuring kinnitab, et see on normaalne ja ajutine osa varasest kakskeelsest arengust, mitte märk probleemist või segadusest. Liigne mure või laste pidev parandamine võib olla asjatu, sest koodivahetus võib aidata lapsel end paremini väljendada, eriti kui tema oskused ühes keeles on veel tagasihoidlikumad.
Selle asemel, et keskenduda koodivahetusele, tuleks tähelepanu pöörata pigem rikkaliku keelelise sisendi pakkumisele mõlemas keeles. Kõige tähtsam on tagada lapsele järjepidevalt piisavalt mitmekesist keelelist materjali. Isegi laps ühte keelt ajutiselt vähem kasutab, on äärmiselt oluline selle keele sisendi pakkumisega jätkata. Sisendi kvaliteedi tõstmiseks ja mitmekesistamiseks võib kaaluda näiteks raamatute lugemist, laulude kuulamist või lasta lapsel suhelda teiste keelekõnelejatega.
Vanemad ja hooldajad peaks aga meeles pidama, et nad on lastele otsesene keeleline eeskuju. Nad õpivad keelestruktuure ja -malle just täiskasvanute kõne põhjal, mis on nende jaoks peamine alusmaterjal oma keeleoskuse ehitamiseks. Seetõttu on oluline mõlemat keelt teadlikult väärtustada. Uuritud pere roteeruv keelepoliitika oli üks võimalik viis, kuidas seda edukalt teha.
Lõpetuseks tuleks aga kakskeelsete laste arengut toetada, mitte kakskeelsust patologiseerida. Nende keeleline areng võib mõnes aspektis, näiteks sõnavara suuruses võrreldes ükskeelse eakaaslasega, erineda, kuid see ei tähenda automaatselt probleemi.
Loe Piret Bairdi doktoritööd täismahus Tallinna Ülikooli digikogus ETERA. Bairdi juhendas Tallinna Ülikooli eesti keele professor Reili Argus. Oponeerisid Tartu Ülikooli psühholingvistika professor Virve-Anneli Vihman ja Leipzigi Ülikooli teadur Antje Quick.
Tallinna Ülikooli eesti keele kui teise keele lektor Piret Baird. Autor/allikas: TLÜ