Tehisaru avab uusi võimalusi, ent toob kaasa ka süsteemseid ohte, mis võivad muuta näitlejatöö ühekülgsemaks ja vähem inimlikuks.
“Loomevaldkonna kokkulepped rõhutavad kolme põhimõtet: inimtööd tuleb väärtustada, tasu tehisaru kasutamise eest peab olema vähemalt võrdväärne, mida oleks makstud päris töö eest, ning tehisarusisu peab olema selgelt märgistatud, et publik teaks, millal näeb või kuuleb masinloomet,” räägib Eesti Näitlejate Liidu esimees ja Vanemuise teatri näitleja Reimo Sagor.
Mõni aasta tagasi luges Ellen Kilgas mu stuudios sisse audioraamatut oma isast ning seal tekkis olukord, kus ta tahtis kasutada Tõnu Kilgase häälega lauseid. Ta luges isa tsitaadid sisse, saatis need Hollandisse ja seal tehti varalahkunud näitleja häälenäidiste põhjal tehisaru vahenditega tütre häälest isa hääl. Toona ei uskunud ma oma kõrvu, et nüüd on siis nii. Nüüdseks on see vist üsna harilik asi?
Hääl on isikuandmete osa ja kuulub sellele inimesele, kelle hääl see on. Teadmata kõiki fakte, eeldan ma, et Ellen Kilgas on Tõnu Kilgase esitajaõiguste pärija ning tal on õigus otsustada, kuidas isa häält kasutada. Sealhulgas, kas lubada isa hääle rekonstrueerimist tehisaru abil. Aga ka siis peab järgima seadust ja eetilisi piire. Pärimine ei anna automaatselt õigust luua kellegi häälest tehislikke tuletisi. Väga paljud tahaksid ilmselt teada, kas kadunud Ita Everi häält võiks kasutada mõne toote reklaamimiseks. Õnneks ei ole see praegu lubatud. Lahkunud näitleja häält ei saa tehislikult taastada ja kommertseesmärgil kasutada ilma selge õigusliku aluse ja pärijate nõusolekuta.
Autoriõigused on siin hallis tsoonis?
Mis puudutab tehishääle loomist, siis jah, see on hall tsoon. Probleem tekib sellest, kuidas tehisaru töötab: teosed lammutatakse token’iteks (teksti väikseim ühik – A. R. V. ) ja vektoriteks (matemaatiline esitus, mis kirjeldab objekti omadusi numbrite kujul – A. R. V.), mis pole küll sõna otseses mõttes teos, kuid sisaldavad metaandmeid algmaterjalist. See tähendab, et nende põhjal saab sageli algse teose uuesti kokku panna. See eristab masinat inimesest: inimene imiteerib, tehisaru aga taastoodab. Seetõttu pole väide, et “token pole autoriõigusega kaitstud”, üldsegi veenev. Kui embedding (tähenduslik vektor, mis kirjeldab objekti sisu ja seoseid teiste objektidega – A. R. V) võimaldab algteose rekonstrueerida, on tegemist varjatud kopeerimisega, mis tõstatab tõsiseid autoriõiguse ja eetika küsimusi.
Loodusfilmidest tuntud David Attenborough’l, kes sai hiljuti saja-aastaseks, on väga isikupärane hääl. Näen Youtube’is suvalisi tehisaru abil loodud klippe, kus on seesama hääletämber ja kohe tuleb silme ette konkreetne härra – see on korraga naljakas ja kurb. Ilmselgelt ei ole ta neid tekste sisse lugenud, aga tema isiku kohalolu on hääle kaudu tajutav.
Tehisaru kasutab loojate töö vilju ja häält viisil, mis on õigupoolest illegaalne, kuid seadusandlus jõuab sellele järele alles siis, kui kahju on juba tehtud. Tehnoloogia liigub kiiresti, reeglid aga venimisi, mistõttu on esitajatel ja autoritel väga raske oma õigusi kaitsta. Luba ei küsita, hääli ja esitusi kasutatakse suvaliselt ning süsteem on üles ehitatud nii, et rikkumisi on lihtne sooritada ja raske tõestada. Praegu oleme olukorras, kus seadusandlus justkui eeldab, et tuleb luba küsida. Kui luba ei ole küsitud, peab hääle omanik hakkama ise oma õigusi nõudma. Need protsessid on muudetud esitajatele ja autoritele väga keeruliseks ning see näitab seadusloome nõrkust ja olukorra absurdsust.
Tehnoloogia võimaldab juba praegu teha tavakodanikul igasuguseid vigureid muusika, pildi, häälte ja digikujutistega. Ilmselt noorem põlvkond ei saa varsti üldse aru, milles on probleem. Ühed ütlevad, et tehisaruga muusika, filmide ja häälte “loomine” on täielikult ebaeetiline, aga paljud arvavad, et kui meil juba on selline masin, siis tuleb seda ka kasutada. Juriidiliselt on tehtud olukord piisavalt keerukaks, seal taga on väga suured ärihuvid. Samal ajal on üsna palju infot ka varjatud, mis puudutab tehisaru treenimise protsessi ja mastaapi. Kas oleme suure murrangu tunnistajateks?
Eetiline ja põlvkondadevaheline arusaam tehisarust paraneks ainult siis, kui tehnoloogiaettevõtted oleksid kohustatud järgima täielikku läbipaistvust: kelle teoste ja esituste peal tehisaru treeniti, milliseid andmeid kasutati ja kuidas kahju hüvitatakse. Ilma selleta jääb üks põlvkond kogema, et nende looming on varastatud, samal ajal kui teine näeb tehisarus kõigest mugavat töövahendit.
Minu hinnangul on tehisaru treening praegu siiski suur vargus, mida püütakse õigustada innovatsiooniga ja väidetega, et “noored ju tahavad” või “publik eelistab lühisisu”. Kuid ühiskonnal on vastutus mitte niisama soovidele järele anda, vaid kujundada väärtusi, nagu kunagi tehti kirjaoskusega. See ei tekkinud ju iseenesest, vaid loodi teadliku pingutusega. Seega ei ole küsimus ainult tehnoloogias, vaid selles, kuidas me ühiskonnana otsustame oma kultuuri, loomingut ja rahvast kaitsta.
Kui rääkida maksumaksja raha eest sündivast loometegevusest – teater, film, raadio, televisioon –, kas siis seal võiks olla väga selgelt determineeritud, kuidas ja millises ulatuses võib tehisaru rakendada?
Eesti Näitlejate Liit (ENL) on teinud kultuuriministeeriumile ettepaneku võtta tehisaru teemal ühiskonnas tugevam eestvedaja roll. Põhisõnum on, et just kultuuriministeerium peab olema see, kes seisab inimloomingu väärtustamise eest ajal, mil teised ministeeriumid keskenduvad kas autoriõiguse tehnilistele nüanssidele või innovatsiooni edendamisele.
Tehisaru on juba mõjutanud loomevaldkonda. Platvormidel levivad audioraamatud, mis on tehtud sünteeshäältega, kuid näitlejatele on audioraamatud olnud tarvilik sissetulekuallikas. Siin on oluline roll ka teenuse kasutajal. Masinhääl ei suuda veel asendada inimese intonatsiooni, kogemust ja emotsionaalset sügavust ehk seda, mida kuulaja otsib. Head audioraamatute kuulajad, ärge rahulduge tehisliku sopaga!
Seejuures on selge, et ilma tugevate reeglite ja läbipaistvuseta surutakse turgu suunas, kus masinhääled hakkavad loojate tööd välja tõrjuma. Seetõttu on vaja poliitilist tahet ja selget sõnumit: inimlooming on väärtus, mida tuleb kaitsta, ning tehisarupõhise kasutuse puhul peab olema läbipaistev, kelle häält või esitust kasutatakse ja kuidas seda hüvitatakse.
Mõned näitlejad on minu teada andnud oma häälenäited teaduse hüvanguks?
Jah. Kuigi eesti keele instituudi (EKI) kõneveeb.ee ja Tartu ülikooli neurokõne.ee lehel saab neid hääli kasutada, siis näitlejad on need andnud esmajoones teadusliku kasutuse eesmärgil. Õnneks oleme koos EKI-ga jõudnud kokkuleppeni, mis määrab, kuidas neid hääli tohib kasutada. Eesmärk on tagada, et loodud sünteeshääli ei kasutataks ärilisel eesmärgil ilma näitlejatele tasu maksmata ehk viisil, mis võtab näitlejatelt töö ja sissetuleku.
Kokkuleppe vajadus tekkis pärast juhtumit, kus ühe näitleja häält kasutati loata autokooli testirobotis. See tõi esile vajaduse reguleerida nii päris- kui ka sünteeshäälte kasutamist. Arutelud olid pikad, sest protsessis osales mitu ministeeriumi ja asutust, kuid lõpuks jõudsime õiglase kokkuleppeni, mis on audiovaldkonnas teerajaja.
Ka audiovisuaalses valdkonnas on ENL jätkuvalt seisukohal – mida toetavad ka rahvusvahelised organisatsioonid ja varasemad kokkulepped teistes riikides –, et kui tehisaru teeb loomingulist tööd, peab selle kasutamine olema selgelt reguleeritud ja õiglaselt tasustatud. Tehisaru ei tohi näitlejatöö väärtust odavdada. Samal ajal nähakse, et teatud olukordades, näiteks ohtlikes stseenides või näitleja ajutise terviseprobleemi korral, võib tehisaru kasutamine olla põhjendatud, kui see toimub selge loaga, projekti piires ja on õiglaselt tasustatud. Eesmärk on kaitsta inimtöö väärtust, võimaldades samal ajal teoste valmimist.
On sul veel näiteid, kuidas Eestis on näitlejate häält kuritarvitatud?
Eestis on olnud üksikuid juhtumeid, kus näitlejate häält või kujutist on tehisaruga toodetud reklaamides kasutatud ilma loata. Tõenäoliselt on see juhtunud teadmatusest. Eesti Näitlejate Liit on teinud kõigi liikmete esitustele täieliku opt-out’i (loobumine/keeldumine/mitteosalemine, kui osalemine oleks muidu automaatne). Meie liikmete häält ega kujutist ei tohi tehisarus kasutada ilma selge loata ja ENL-iga sõlmitud tasulepinguta. Loata kasutused on liidu sekkumisel eemaldatud, kuid jääb edasise väärkasutuse oht, sest me ei tea, kuhu näitlejate materjal tehisarusüsteemides kadus. Avalikkuse kriitiline hoiak on samuti aidanud selliseid juhtumeid vähendada ja lahendada.
Kuskil eksisteerib suur digikratt, kellel on ligipääs näitlejate häälele ja digikujutisele. Liigumegi nüüd edasi digikujutise teema juurde. Toon näiteks Val Kilmeri juhtumi, kus näitleja digitaalselt taaselustati filmirolli tarvis, mis oli jäänud surma tõttu pooleli.* Siin paistab juriidiliselt olevat kõik korrektne, aga see tõstatab küsimuse: kellel on õigus otsustada näitleja digitaalse kujutise ja hääle üle – eriti pärast tema surma –ning kuidas seda tulevikus õiglaselt ja eetiliselt reguleerida?
Pärast Val Kilmeri surma läksid esitaja varalised õigused ilmselt pärijatele, kuid nii selle kui ka Ita Everi näite põhjal tuleb mõista, et tehislik kujutis või sünteetiline hääl ei ole lihtsalt olemasoleva salvestise kasutamine. See on uus tuletis, mille lubamine peab olema selgesõnaliselt kokku lepitud. Kui õigused pole täpselt määratletud, võivad lähedased filmi tegemise peatada ja vaidlused on õigustatud. ENL teostab oma liikmete varalisi õigusi, aga kurb tõsiasi on see, et endiselt näeme lepinguid, kus näitlejalt nõutakse “kõikide õiguste loovutamist igaveseks ajaks, kogu universumis ja kõikidel tulevikutehnoloogiatel”. Meie seisame sellele väga tugevalt vastu, sest näitleja ei tohi kaotada kontrolli oma hääle ja kujutise üle.
Aga Euroopas on sellest saamas uus suur probleem. Kes otsustab opt-out’i üle, kui näitleja esitusi soovitakse kasutada tehisaru treenimiseks või temast digitaalse kaksiku loomiseks? Mõnes riigis, kus õiguste loovutamine on lihtsam, on puhkenud absurdsed vaidlused, mille käigus püütakse tõestada, et näitlejal endal puudub sisuline õigus oma esituse üle. Kuni regulatsioonid on ebaselged, tuleb võidelda, et tagada õigus oma hääle ja kujutise üle.
Eraldi teemana argumenteeritakse, millal tehisaru väljund on autoriõigusega kaitstav ja kas detailne prompt (ülesande kirjeldus – A. R. V.) võib olla loominguline panus. Mõned kohtuotsused on seda tunnistanud, ent paljud leiavad, et tehisaru väljund tugineb ikkagi teiste teostele, eriti kui token’id sisaldavad originaalteose koopiaid ning seetõttu ei saa seda käsitleda originaalse loominguna.
Kui ma käsitlesin filminduse intervjuudes sedasama teemat, siis tõin suvalise näite, öeldes, et kui tahame näiteks Jüri Järvetit filmi tarvis “elustada”, siis selle peale intervjueeritav reageeris tugevalt. Tuli välja, et praegu planeeritaksegi teha Jüri Järvetist dokfilm ning käib tõsine diskussioon, kas anda tema kujutis ja häälenäidised tehisarule ning panna ta selles dokfilmis n-ö elama. Tema käest luba küsida ju enam ei saa.
Kui me selleteemalise juriidilise küsimuse suudame lahendada, siis jääb veel eetililis-moraalne küsimus, mis tuleks ühiskonnas läbi arutada. Kas meil on vaja Jüri Järvet tehislikult elustada, ja miks? Selliseid näiteid on veel ja mitte ainult lahkunud inimestega. Virtuaalne ABBA kontsert tõestab, et digitaalse elamuse eest ollakse valmis maksma. Aga kas sellist taasloomist on üldse vaja, kas see on eetiline ja millised oleksid alternatiivid? Sama küsimus kerkib Jüri Järveti puhul. Kas see tuleneb siirast igatsusest või on see lihtsalt äriline projekt, mis kasutab ära publiku tehnoloogiahuvi? Seni, kuni ühiskond pole neid väärtusküsimusi läbi arutanud, jääb teema vastuoluliseks.
On tekkinud tehisaruteenuseid, mis võimaldavad “suhelda” lahkunud lähedastega, kasutades nende häält ja tehislikku dialoogi. Kuigi tehnoloogia seda võimaldab, tekitab see tõsiseid psühholoogilisi ja eetilisi riske. Leinaeksperdid hoiatavad, et sellised lahendused pikendavad leina ja takistavad loomulikku lahtilaskmist, sest inimene jääb suhtesse, mis pole päris. Tehisaru loob lohutava, ent petliku illusiooni, mille mõju vaimsele tervisele pole veel teada. Nagu ühismeedia puhul, võib ka siin tegelik mõju olla vastupidine lubatule. Seetõttu vajab ühiskond arutelu, kas selliseid teenuseid üldse vaja on, millistel tingimustel ja millise psühholoogilise hinnaga.
Kas Eesti Näitlejate Liidus tuleb arutusele, kuidas peaks näitlejate testamente hakkama tehisaru kontekstis koostama?
Sellistel teemadel ei ole me veel arutelusid pidanud. Meil on küll liidus endiste liikmete õigusjärgseid pärijaid, kes on andnud need õigused ENL-i teostada, aga see on siiski olnud vabatahtlikkuse alusel. Me pole veel arutanud, kas teha näitlejatele selline testamendi ametlik vorm, aga võib-olla peaks.
Võib-olla mõni näitleja põhimõtteliselt ei taha, et pärast surma midagi tema kujutise ja häälega tehakse? Siis ta saab ju seda testamendis määratleda?
Kindlasti saab, ja ta saab seda ka juba oma eluajal teha. Ta võib seda öelda iga oma esituse kohta, teha opt-out’i, öelda, et keelan oma esituste kasutamise igasuguse tehisaru treenimiseks jms. Tegelikult peaks see õigus olema kõikidel Eesti ühiskonna liikmetel. Ja see pole mingi utoopiline mõte. Sellist asja plaanitakse nii Taanis kui ka Hollandis. Ma ei tea, miks Eesti riik, kus on aastaid ehitatud tehnoloogia usku riigi kuvandit, ei pea sama oluliseks ka oma kodanike kaitsmist.
Aga siis seitsekümmend aastat surmast on see piir, kus autoriõigused kaovad?
Nii kahjuks on ja esitajaõigused kehtivad kõigest viiskümmend aastat. Oleme avalikult kasutatava tehisaru arengu esimestes aastates. Kus me viiekümne või seitsmekümne aasta pärast oleme, ma ei tea. Usun, et avalikud esitused – teater, kontserdid jne – võidavad sellest tehisaru pealetungist, sest rahvas ikkagi januneb vahetu kontakti ja suhtluse järele. Me oleme sotsiaalsed olendid ja kohalolu on oluline. Oleme ühises ruumis ning seal tekkivaid energiaid ja kogemust ei anna tehisaru ega ekraan mitte kunagi samaväärselt edasi. Hea kolleeg Liina Triškina-Vanhatalo sõnastas tehisarukonverentsil väga hästi: loomingu teeb eriliseks inimlik error, mida masinal pole.
Mingis mõttes just näitlejad, muusikud, tantsijad ja teised performatiivsed esinejad on esialgu pigem heas seisus või kaitstud?
Tehisaru võib paradoksaalselt tõsta päris loojate väärtust, sest üha enam hinnatakse elavat, vahetut loomingut. Samal ajal kerkib küsimus, kas see kasvav väärtus kompenseerib kahju, mida tehisaru põhjustab autoritele ja esitajatele muudes valdkondades. Euroopast tulevad hinnangud näitavad, et loomevaldkond kaotab tehisarupõhiste kasutuste tõttu juba praegu sadu miljoneid eurosid. Neid arve on raske isegi ette kujutada. See pole ainult näitlejate probleem, vaid puudutab kogu loomevaldkonda. Küsimus pole üksnes rahas, vaid ka selles, kuidas ühiskond väärtustab inimloomingut ajastul, kus masinad suudavad seda jäljendada ning tehnoloogiasektor teeb meeletut lobitööd tõestamaks, et sellel jäljendamisel on väärtus. Ei ole. Vähemalt mitte selline, nagu soovitakse näidata.
Mis on näitlejatele tehisaru positiivne pool? Self-tape’ide tegemised, prooviesinemistel osalemised ja AI coach ehk tehislik rollitreener? Tehisaru aitab näitlejatel stsenaariumist kokkuvõtte teha, mängib neile vastu jne.
Tehisaru loob näitlejatele korraga uusi võimalusi ja uusi riske. Positiivne on see, et digitaalsed casting’ud ja self-tape’id avavad Eesti näitlejatele rahvusvahelisi uksi. Aga sellega kaasneb oht, et kui esmane valik tehakse algoritmide abil, võivad mõned näitlejad kaduda masinloogika sügavustesse ega jõua kunagi inimotsustaja pilgu ette. Pole ka selge, kuhu self-tape’id talletatakse ja kas neid kasutatakse tehisaru treenimiseks, mis võib viia varjatud “mustade nimekirjade” või ebaõiglaste otsusteni.
Kõige problemaatilisem algoritmide usaldamisel valiku tegijana on see, et paljud näitlejad on saanud rolle just tänu oma eripärale, n-ö väikesele error’ile, mida masin ei oska märgata. Inimpilk suudab näha ootamatut potentsiaali, mida algoritm tõenäoliselt ei tuvasta. Seega avab tehisaru küll uusi võimalusi, kuid toob kaasa ka süsteemseid ohte, mis võivad muuta näitlejatöö ühekülgsemaks ja vähem inimlikuks.
Märkan, et sina väga optimistlik tuleviku suhtes ei ole?
Küsimus ei ole selles, kas ma olen positiivselt või negatiivselt meelestatud, vaid mul on mure, sest ma tajun tehnoloogia arenguga kaasnevat ebaõiglust. Ühelt poolt õigustatakse olukorda väidetega, et tehnoloogia areng toob kaasa majanduskasvu, millest Eesti ei tohi maha jääda, ent samal ajal jäävad tähelepanuta küsimused, nagu eesti keele püsimine ja eesti raamatute lugemine. Oma keelt ja kultuuri peame hoidma eelkõige ise, mitte lootma masinatele.
Probleemid on ammu teada, kuid lahendused venivad, samal ajal kui tehnoloogia liigub kiiresti eest ära. Suured tehnoloogiaettevõtted peaksid looma läbipaistvust ja hüvitama tekitatud kahju oma suurtest kasumitest. Alles siis saab õiglaselt edasi liikuda.
Jah, olen väga nõus. Olen jõudnud intervjuude sarjaga sinna punkti, et sedastada: see on faustilik tehing, mida me teeme tehisaruga. Me saame küll justkui supervõimed, aga anname ära midagi väga imelist ja olulist. Loovisik mõistab seda erutavat tunnet, kui alles otsid lahendust, aga see laseb end veel aimata, vajab meelitamist … see on magus tunne, kui sul on idee, aga sul veel ei ole lõpptulemust. Loominguline protsess on loovtöös ülioluline, valikute tegemine on isikupärase kaaluga. Kui see masinale ära anda, siis ei ole loomingulisel tegevusel enam sisu ja mõtet.
Tehisarulahendusi põhjendatakse sageli väitega, et need muudavad loometöö odavamaks, kuid tegelik pilt on keerulisem. Kuigi mõni tulemus võib näida kiire ja soodne, tugineb see väga kallile tehnoloogilisele infrastruktuurile. Küsimus pole ainult hinnas, vaid ka selles, kas loometöö üldse peaks olema odav. Siit jõuame ühe kaasneva probleemini, millest see odavusetaotluse õigustus ilmselt pärineb. Loometöösse ei suhtuta kui töösse ja valdkonnast väljaspool olijad peavad seda suuresti hobiks. Seda agendat on vaja tugevasti muuta. Loometöö on samaväärne töö nagu iga teine ja julgen väita, et mõnikord isegi vaevalisem.
Siinkohal tahan skeptikutele meenutada, et loomemajanduse panus Eesti SKTsse on suurem kui metsandusel ja põllumajandusel kokku. Loomevaldkonna kokkulepped rõhutavad kolme põhimõtet: inimtööd tuleb väärtustada, tasu tehisaru kasutamise eest peab olema vähemalt võrdväärne, mida oleks makstud päris töö eest, ning tehisarusisu peab olema selgelt märgistatud, et publik teaks, millal näeb või kuuleb masinloomet. Audiovisuaalsete teoste puhul tähendab see selgeid märgistusi alguses ja lõpus. Need lahendused ei anna kiireid võite, kuid loovad vajaliku raamistiku, mis kaitseb nii publikut kui ka loomeinimesi ning aitab vältida illusiooni, et tehisaru teeb kõik automaatselt odavamaks või paremaks.
Olen püüdnud selgitada, et näiteks riigiteatri muusikalises kujunduses tehisaru varjatud kasutamine ei ole vastuvõetav, isegi kui loominguline sisend on suur. See on ebaõiglane, et masin tuleb röövima meie enda oskustega meie enda raha. Üks asi on, et sellest tuleb teavitada avalikkust ja teatri juhtkonda. Samal ajal on neid, kes ütlevad, et oota, vaatame lähemalt: valguskujundusi, kavalehti ja lavakujundusi tehakse tehisaruga, miks siis muusika on erilises seisus? Mina püüan selgitada, et meil on autoriõigusseadus, mis on muusikaloome osas väga range ja autori loodud teoste kasutamiselt saavad järeltulijad autoritasusid veel 70 aastat pärast autori surma. (Õnneks juba tulevad autoritele soodsad kohtulahendid. Tehisaruga loodud muusikat vesimärgistatakse ja suured voogedastusplatvormid keelduvad neile autoritasu maksmast.) Milline oleks teine äärmus? Laseme kõik reeglid vabaks, ujutame kõik piraatloominguga üle?
Olen ka kuulnud selliseid mõtteid, et kui lasta kõik vabaks, siis hakkab iseregulatsioon pihta, mis justkui toob pinnale selle, mis on väärt kaitsmist ja mis justkui ei ole. Mina seda usku ei ole. On mõndagi, mis on kohustuslik. Näiteks juba mainitud kirjaoskus. Selle selgeks saamine ei ole meeldiv, lihtne ja mõnus tegevus, aga see on vajalik ja kohustuslik. On asju, mida autoriõiguse seadus reguleerib ning me peame seda järgima, kaitsma ja tehnoloogia arenguga me peame tugevdama seadust autorite ja esitajate kaitseks. Sest tihti jõuame tagasi selleni, et seesama professionaalne loominguline hulk inimesi on suurte jõududega selle kultuuri kandjad. Üks masin ja masinlooming seda olla ei saa. Kultuur püsib ikkagi ju inimestel, inimloomingul ja inimsusel, mitte masinal. Meil eestlastel lasub kollektiivne vastutus eesti kultuuri, keele ja oma riigi säilimise eest. See ei ole lihtne, seda tuleb teha teadlikult ja inimesi väärtustades ning kindlasti ei saa seda vastutust vähendada masina arvutamise suutlikkuse suurendamise teel.
***
* https://abcnews.com/GMA/Culture/val-kilmer-returns-big-screen-ai-deep-grave/story?id=132076775