“Probleem ei ole selles, et me uurime liiga vähe. Probleem on selles, et me ei kasuta piisavalt seda, mida juba teame,” kirjeldas viimases inimarengu aruandes Eesti hariduse kurba tõsiasja Tartu Ülikooli tehnoloogiauuringute kaasprofessor ja aruande kaasautor Mihkel Solvak. Aruande hinnangul on viimase kümne aasta jooksul kirjutatud Eesti hariduse kohta vähemalt 420 000 lehekülge analüüse ja uuringuid. Kui need välja printida, saaksime Pika Hermanni kõrguse torni.

Uuringute, analüüside ja strateegiate vajalikkust ja rolli on võimatu ülehinnata. Need annavad meile teadmise, mis on, miks on ja kuidas võiksime edasi minna. Hariduses jääme sageli aga just viimase küsimuse juures pidama, sest tellijal ehk riigil näib puuduvat terviklik nägemus, mis on meie hariduse siht, millist Eestit ja tulevikku peaks aitama haridus meile luua.

Me seisame praegu lävepakul, kus peame meie hariduses langetama väga suuri otsuseid. Aastatel 2027–2030 jõuab kõrgharidusse tavapärasest suurem hulk keskhariduse lõpetajaid, ligikaudu tuhat õppijat aastas enam. See ajaaken annab võimaluse seada prioriteete, millistesse valdkondadesse vajab Eesti lähiaastatel rohkem uusi inimesi. Teisisõnu on meie ees valik, kuhu pilk ja jõud suunata.

See valik ei piirdu üksnes küsimusega õppekohtade arvust ja rahastusest, oluline on seegi, kas kõrgharidussüsteemi korraldus võimaldab vastata nii suurtele demograafilistele muutustele ja tööturu vajadustele ning tagada samal ajal õppe kõrge kvaliteet. Ka tulevased õppurid vajavad teadmist, millistel erialadel on lähiaastatel üleüldse võimalik õppida.

Mulle näib, et praegu me ei oska neile küsimustele vastata, sest meil puudub kokkulepe, et haridus ei tohi olla päevapoliitika ega populaarsuse küsimus.

See kokkulepe peaks väljenduma ka selles, millest me hariduse üle arutades üldse räägime. Veidi enam kui poole aasta pärast toimuvad riigikogu valimised. Tõenäoline on, et kuuleme siis arutelusid selle kohta, et õpetajad peavad olema paremini tasustatud, haridusse tuleb rohkem raha panna ja et kõrgharidus peab toetama Eesti majanduse ja tööjõuturu vajadusi.

Veidi vähem tõenäoline on, et arutelud jõuavad selleni, milliseid teadmisi, oskusi, väärtuseid ja hoiakuid soovime, et Eesti lapsed koolist kaasa saaksid ning millist ühiskonda võiks aidata meie haridus 10 või 20 aasta pärast kujundada. Aga just tulevikku vaatavat arutelu ja sellele järgnevaid otsuseid on meil hädasti vaja, et keerulises ja kiiresti muutuvas maailmas ei jookseks me enda tuleviku sihtide seadmisel ummikusse.

Et haridus on meie järjepidevuse ja tuleviku küsimus ning et kiiresti muutuvas maailmas ei piisa üksnes päevapoliitilistest otsustest, on viimastel kuudel juhtinud teravat tähelepanu mitmed sotsiaalteadlased.

Tartu Ülikooli professorid Margus Pedaste, Äli Leijen ja Rain Mikser kirjutasid ERR-i portaalis ilmunud arvamusloos, et viimaste aastate suured raputused kutsuvad meid ümber vaatama hariduse sihte. Nad pakuvad, et senisest enam tuleb hariduses tähelepanu pöörata teiste inimeste ja laiemalt kogu ühiskonna heaolu ja arengu toetamisele.

Emeriitprofessorid Marju Lauristin, Mati Heidmets ja Erik Terk sõnastasid Postimehes, et Eesti vajab laiemat ühiskondlikku kokkulepet selle kohta, millist tulevikku soovime ning kuidas ühendada selle kujundamisel teadmised, kogemused ja kodanike hääl.

Kirjeldatud näited räägivad nõudlikult, et meie sisemine soov ühise tulevikuvaate järele on selge ja tugev. Aga mida sellise teadmisega veidi enam kui pool aastat enne riigikogu valimisi teha? Pakun välja kaks mõtet, millele arutelu Eesti hariduse tuleviku üle võiks toetuda.

Hariduse sihi peab sõnastama riik

Nagu lapsevanem ei saa anda kommikotti laste kätte põhimõttel “jagage ise ja võtku igaüks, palju vajalikuks peab”, ei saa ka riik jätta haridussüsteemi arengusuuna määramist üksnes haridusasutuste omavahelise kokkuleppe küsimuseks.

Aruteludes erakondadega on kõrgkoolid kohanud suhtumist “öelge ise, palju ja millist haridust on vaja ning põhjendage seda”, aga riigi strateegilist sihti ei saa sõnastada ainult haridusasutused ise.

Omanik ehk riik peab esmalt sõnastama, millises suunas soovitakse ühiskonda ja majandust arendada ning milliseid spetsialiste selleks tulevikus vajatakse. Alles selle raami sees saab haridusasutustelt oodata ettepanekuid, kuidas ja millises mahus neid vajadusi kõige paremini täita.

Selge riiklik siht annab ühise lähtekoha, mille pealt saab vaielda sisuliselt, mitte võimu ja vastutuse üle. Kui siht on ühine, ei pea iga osapool defineerima, kuhu Eesti haridus liikuma peaks. Me saaksime keskenduda kõige olulisemale, sellele kuidas me selleni kõige targemini jõuame.

Näiteks saab tuua Taani, kes reformis paar aastat tagasi rakendusliku kõrghariduse andmist just riiklikult sõnastatud väga selgete sihtide järgi. Taani mudel ei külva raha võrdselt kõigile, vaid esmalt ütleb riik, millist ühiskonda ja milliseid professionaale tulevikus vajatakse.

Selle vajaduse põhjal kujundatakse haridussüsteem, õppekohad, rahastus ja praktikavõimalused. Nii ei pakuvad haridusasutused seda, mida riik küsib ja mida vaja on, ja riik annab sõnastatud sihtide täitmiseks ja kvaliteetse õppe pakkumiseks ka raha.

Ehkki ka meil on olemas tööjõuvajaduse prognoosid ning ühiskondlikud ootused, ei jõua need alati tervikuks kokku, sest – nii kummaliselt kui see ka ei kõla – keegi ei tea, kus need kokku võiksid saada.

Ma usun, et on võimalik saavutada see tervik ja veel nii, et sihtide sõnastamisel ei saaks takistuseks kitsad erakondlikud huvid, kui me vähegi adume, et hariduses on kaalul Eesti püsimine.

“Meie põhiseadus kohustab presidenti olema meie riiklike ja pikaajaliste huvide väsimatu eestseisja.”

Kokkuleppe vajadusele tähelepanu juhtimisel võiks olla juhtroll näiteks Eesti presidendil. Meie põhiseadus ei luba küll Eesti presidendil hariduspoliitikat teha, aga meie põhiseadus kohustab presidenti olema meie riiklike ja pikaajaliste huvide väsimatu eestseisja. Ehk võiks just president olla see, kes tuletab vankumatu järjekindlusega meelde, et haridus on tähtsam kui päevapoliitika

Me vajame mitmekülgselt haritud inimesi

Milline iganes saab olema meie hariduse siht, peaksime ka kõige keerulisematel aegadel meeles hoidma, et vajame selles kiiresti muutuvas maailmas navigeerimiseks mitmekülgselt haritud ja väga erineva haridusega inimesi, et oskaksime luua valdkondade vahel seoseid ja seada üllatavaid sihte.

Muidugi ei tõsta kõik erialad SKP-d samal määral ega vasta täpselt tööturu nõudmistele, ent parimad lahendused ning üllatavad ja maailma muutvad sihid tekivad sageli just seal, kust neid esmapilgul oodata ei oska. Või nagu on kirjeldanud meie maailmakuulus semiootik Juri Lotman: loovus sünnib tänu normist kõrvalekaldumisele, tänu eksimusele ja vahel ka tänu õnnetusele.

Eesti majandus vajab rohkem teadmisi, mis jõuavad kiiresti kasutusse, ja me vajame piisavalt spetsialiste kriitilise tööjõupuudusega valdkondadesse. Samavõrd vajame ka uut mõtlemist ja loovaid ideid, mille kasu ei pruugi olla esmapilgul mõõdetav, kuid millest võivad saada lahendused, mida meil homme kõige rohkem vaja on.

Tööturu kriitiliste vajaduste kõrval ei tohi unustada ka erialasid, mis tagavad Eesti kultuuri ja rahvusliku identiteedi järjepidevuse.

Eesti kirjanduse, kunsti, muusika ja teatri kõrge tase ei ole tekkinud iseenesest. Selle kõrge taseme eelduseks on tugev humanitaarharidus, rahvusteaduste järjepidevus ja loomekõrgkoolid, kus kasvab Eesti kultuuri professionaalne järelkasv. Nende valdkondade väärtust ei saa hinnata üksnes tööturunõudluse või majandusliku tootlikkuse järgi.

Väikese keele ja kultuuriga riigis on nende järelkasvu tagamine sama strateegiline küsimus kui inseneride, õpetajate või tervishoiutöötajate koolitamine. Seetõttu peaksid needki valdkonnad olema riigi pikaajalistes haridusvalikutes selgelt nähtavad, isegi kui strateegiadokumentides neid prioriteetsete valdkondade või õppekavadena alati eraldi välja ei tooda.

Sama põhimõtet rõhutab Euroopa Liidu 2026. aasta ühisdeklaratsioon “Europe for Culture – Culture for Europe”, mis asetab kultuuri Euroopa identiteedi keskmesse ning käsitleb kultuurilist ja keelelist mitmekesisust Euroopa Liidu põhiväärtusena. Deklaratsioon tunnistab kultuuri avaliku hüvena ning rõhutab muu hulgas kultuuri, kunsti ja hariduse vaheliste sidemete tähtsust. Eesti jaoks tähendab see eriti selget vastutust hoida elujõulisena oma keelt, kultuuri ja nende professionaalset järelkasvu.

Meie suur haridustahe on aidanud meil kasvada ka kõige keerulisematel aegadel. Tahe on meil endiselt suur, aga mida me täpselt tahame, see kipub kiiresti ja jõuliselt muutuvas keskkonnas silmapiirilt kaduma. Me peaksime kokku leppima, et haridus ei saa olla nelja aasta pikkune poliitika. Haridus peab olema Eesti pikaajaline kokkulepe, meie järjepidevuse ja tuleviku alus.