Uus raamat
Pasi Ilmari Jääskeläinen
“Väära kassi päev”
Tõlkinud Arvi Nikkarev
Skarabeus, 2026
360 lk.

Soome ulmekirjandus on eesti keeles olnud juba aastaid meile kättesaadav peamiselt ühe inimese, Arvi Nikkarevi kaudu. Sel aastal on tema mikrokirjastus välja andnud tõlke Pasi Ilmari Jääskeläineni romaanist “Väära kassi päev”. Teemast huvitatutele pole see päris esimene kokkupuude selle autoriga, sest juba 2002. aastal ilmus Nikkarevi kirjastusest autorikogu “Taevast kukkunud loomaaed” ning mõni eraldiseisev lugu on leidnud koha ka tõlke-antoloogiates. Kes on tutvunud Jääskeläineni lühivormidega, teab ilmselt juba, mida uuest romaanist oodata.

Ühe teemana on Jääskeläineni töödes tugevalt esil lapsepõlvetraumad ja nende hilisem mõju, seda nii rohkem kui ka vähem ulmelistes vormides. Ta on küll kirjutanud ka teistesse aegadesse ja kohtadesse paigutatud lugusid, aga sellised läbielamised on eelkõige paigutatud just “Aku Ankka” koomiksi ja Fazeri kommisegu märksõnadega Soome lapsepõlve. Selliste lugude üheks näiteks ja autori minu arvates parimaks looks on vaid õrnalt ulmeline varasema autorikogu nimilugu “Taevast kukkunud loomaaed”.

Romaani “Väära kassi päev” peategelane on ühe Soome väikelinna keskealine linnaplaneerija Kaarna, kes saab ühel päeval kurva telefonikõne hooldekodust, kus tema ema on juba aastaid dementsena viibinud. Ootamatult aga tõuseb kõigi poolt surnuks peetud ema oma voodist ja põgeneb hooldekodust. Selgub, et üks ema sõpru kummalisest minevikust, mida Kaarna millegipärast vaid tükiti mäletab, on andnud talle eksperimentaalset ravimit. Kaarna peab seetõttu nüüd üles otsima põgenenud ema, aga ka kokku panema killud oma lapsepõlvest, mida ta kunagi pole tahtnud lähemalt mäletada.

Võimuka ja veidra ema käe all kasvanud Kaarna toob meelde autori sarnaste teemadega jutustuse “Seal, kus rongid pööravad ringi”. Tema otsingus tõuseb esile Jääskeläineni teine iseloomulik võte, nimelt kuidas muidu üsna lihtne ja tuttav Soome väikelinna-reaalsus hakkab järsku veidralt või isegi vägivaldselt painduma ja muutuma. Harjumuspärasest eemale kistud peategelasele hakkavad nii järjest avanema õudust või vastikust tekitavad asjaolud. Selline võte on autori stiili tundes küll ootuspärane, aga selles peitub ka romaani suurim nõrkus. Selline reaalsuse ja irreaalsuse piiril kõikumine ning ühest juhtumist teise komistamine on paraku pikk ja väsitav.

Tõele au andes on loo puänt muidugi mõjus ja paneb kõike varasemat hoopis teise pilguga vaatama. Kuid selleni jõudmiseks tuleb liiga kaua taaruda koos peategelasega ühest ebameeldivusest teise, kogudes umbmääraseid vihjeid, millest ei tundu midagi kokku tulevat (ja enamusest tegelikult ei tulegi). Ühe väga hea lühiloo materjal on siia romaani mahtu lihtsalt ära kadunud.

Seetõttu eelistan ma ise Jääskeläineniga tutvumiseks siiski tema lühijuttude kogu, kust on võimalik leida mõningaid ägedaid sähvatusi. Lood, mis seal ei tööta, saab lihtsalt edasi keerata. Samas on hea meel, et need, kes “Taevast kukkunud loomaaeda” hea sõnaga meenutavad, saavad samalt autorilt midagi lisaks lugeda. Kui kellelegi “Väära kassi päev” eriti meeldib, kuid varasem kogumik lugemata on, siis teda aga ootab kuskil kasutatud raamatute poes midagi veel toredamat.