Ukraina vastu suunatud agressiooni 191. nädalal on Venemaa hoidnud eelnevatel nädalatel saavutatud operatsioonitempot, kuid suuremate muutusteta lahinguväljal.
Endiselt on lahingute kese ja põhirõhk Donetski oblastis Pokrovski ümbruses, kus Venemaa on jätkanud rünnakuid soomustehnikaga varustatud allüksustega. Samas pole loodetud edu saavutatud ning kontaktjoon on püsinud valdavalt muutusteta. Venemaa taktikaline edenemine on takerdunud ka teistel suundadel, näiteks Zaporižžjas ja Kupjanskis.
Kogu nädala jooksul on Venemaa jätkanud iga päev kompleksseid süvalööke Ukraina taristuobjektide pihta, piirdudes keskmiselt sajakonna ründevahendiga. Aga 21. oktoobril sooritati Ukraina vastu taas suuremahuline kombineeritud rünnak rakettide ja droonidega, milles kasutati 250 Shahedi ning 155 Gerbera ja teist tüüpi drooni; 11 ballistilist raketti Iskander-M / KN-23; üheksa tiibraketti Iskander-K; neli aeroballistilist õhk-pind-raketti H-47M2 Kinžal; neli õhk-pind-raketti H-59/H-69. Rünnak oli peamiselt suunatud Kiievile. Peale selle said rünnakus kannatada Dnipropetrovski, Zaporižžja, Tšerkassõ, Tšernihivi ja Odessa piirkonnad.
Meedia kohaselt on Venemaa muutnud süvalöökide taktikat, keskendudes süstemaatilistele löökidele kogu elektrienergia varustussüsteemi (kohalik tootmine, ülekandevõrk, alajaamad ja suurlinnade jaotusvõrkude elemendid) vastu. Neid rünnakuid on korraldatud peamiselt droonide abil, tavaliselt umbes kümme drooni sihtmärgi kohta, kuigi mõnel juhul isegi kuni 40 ründevahendit sihtmärgi kohta. Seda tehakse järjestikku, saates iga tunni tagant paar drooni. Droonirünnakutele järgnevad seejärel rünnakud ballistiliste rakettidega tootmisrajatiste vastu. Sarnane rünnak toimus näiteks 10. oktoobril, kui tabati mitut hüdroelektrijaama, samuti Pridniprovska, Krõvorizka ning Kiievi soojuselektrijaamu. Enamik rajatisi sai tõsiselt kahjustada. Sellega üritab Venemaa tekitada energiakriisi eeloleval talvel, mis peaks murdma Ukraina ühiskonna vastupanu ja toetuse kaitsetegevuse jätkamisele.
Tegemist on Venemaa teadliku taktikaga, sest ta mõistab väga selgelt, et sõda on jõudnud kriitilisse faasi, kus edasised arengusuunad sõltuvad ennekõike mittesõjalistest faktoritest. Kuigi sõjategevusel ja uute sõjaliste võimete rakendamisel või nende osakaalu muutumisel lahinguväljal jääb kestev roll, võib siiski öelda, et sõja tulemust ei otsustata enam niivõrd lahingutegevusega Donbassis, kuivõrd inimeste kodudes ja/või otsustajate kabinettides. Näiteks sotsiaalmajandusliku keskkonna halvenemine on suuremal või vähemal määral hakanud mõjutama mõlemat sõdivat poolt.
Suurim roll on selles rahvusvahelisel keskkonnal, mis saab soosida vaid üht poolt. Sellest soosingust sõltub ka see, mis suunas hakkavad sündmused arenema. Praeguseks saab väita, et suure tõenäosusega jäävad ära (või lükkuvad teadmata ajaks edasi) Budapestis toimuma pidanud läbirääkimised Trumpi ja Putini vahel, mis oleks andnud Venemaale taas võimaluse diplomaatiliselt venitada Ukrainat toetavate riikide otsustavaid tegevusi.
Venemaa tõi kõnelustest loobumise põhjuseks „konflikti juurpõhjuste“ – Ukraina Euro-Atlantiline integratsioon ja NATO laienemine tervikuna – mittekäsitlemise kohtumisel, mis muutvat kohtumise tulutuks ning jättes sellega justkui mulje enda solvunud heitumisest. Pigem on Venemaa käitumine kogu rahvusvahelise julgeolekusüsteemi pingestamisel teadlikult välistanud kõrgtaseme rahukõneluste pidamise lähitulevikus.
On mõeldamatu pidada kõrgetasemelisi kõnelusi olukorras, kus Venemaa valmistab ette ja korraldab samal ajal strateegiliste tuumajõudude õppusi, nagu juhtus 22. oktoobril, mil Venemaa alustas uuesti iga-aastast tuumajõudude õppust. Igal aastal on õppuste alguskuupäev oktoobri lõpus pisut varieerunud ja ilmselt ei ole juhuslik, et sel aastal langes see peaaegu samale ajale, kui Venemaa rahukõnelustest loobus ja edastas diplomaatilisi sõnumeid negatiivsest vaatest lääne riikide suveräänsetele valikuvõimalustele.