Poola on meie partnerite ja liitlaste seas lähim riik, mida võib nimetada sõjaliselt suureks. Ja praegu on Varssavi oma võimsust kasvatamas.
Daniel Fried, kes on muuhulgas olnud ka USA suursaadik Poolas, on märkinud, et Poola poliitiline kultuur on tihti teravalt lõhenenud, kuid Poola strateegiline kultuur on põhiküsimustes järjekindel, põhjuseks Venemaalt lähtuv oht, vajadus tugeva NATO ja tugevate suhete järele USA-ga ning Poola strateegiline huvi Ukraina püsimise vastu.
Suvel üllitas Poola uue välispoliitika strateegia aastateks 2026–2030 ja vaatame, kuidas Friedi märgitud põhimõtted selles kajastuvad. Eelmine strateegia kattis aastaid 2017–2021 ehk vahepeal on olud drastiliselt muutunud. Nagu uus strateegia märgib, on lähitulevik muutunud palju ettearvamatumaks ja ebastabiilsemaks. Vene agressioon Ukraina vastu on aga Poola jaoks pikaajalise strateegia keskne viitepunkt.
Lisaks Vene agressioonile näeb Poola ka teatud teiste riikide katseid muuta rahvusvahelist korda. Demokraatlikes maades kasvab poolehoid kindlakäelisele juhtimisele koos arvamusega, et autoritaarne võim suudab tagada kontrolli sotsiaalsete, majanduslike ja tehnoloogiliste muudatuste üle.
Riigi huvide sõnastamisel on strateegias säilitatud kõik senised põhimõtted. Nende seas lääne põhiväärtused nagu inim- ja kodanikuõiguste austamine, demokraatia ja õigusriik. Euroopa integratsiooni loetakse ajalooliseks arenguvõimaluseks, julgeoleku alustoeks ja vahendiks Poola mõju kasvatamisel.
“Kõlab tuttav tees: väärtused tuleb ühendada rahvuslike huvide kaine, pragmaatilise järgimisega.”
Poola kuulub maailma 20 juhtiva majanduse hulka ja peab vajalikuks oma rahvusvaheliste kohustuste täitmist. Mis ei tähenda, et peaks kõikjal maailmas sekkuma hakkama. Tuleb paika panna prioriteedid ja keskenduda valdkondadele, kus suudetakse midagi muuta. Ehk kõlab tuttav tees: väärtused tuleb ühendada rahvuslike huvide kaine, pragmaatilise järgimisega. Väärtuspõhine realism niisiis.
Mis puutub transatlantilistesse suhetesse, siis need eksisteerivad kõrvuti Euroopa projektiga ega ole alternatiiv sellele. Peetakse vajalikuks vastastikku kasulikku koostööd Euroopa ja USA vahel. Kuid Euroopa samba ning Euroopa Liidu strateegilise ja kaitsemõõtme tugevdamine ei tohiks välja näha asendusena ookeaniülestele suhetele.
Poola pürgimus on igal juhul säilitada USA sõjaline kohalolek oma territooriumil. Püüd säilitada ameeriklaste kaasatus tõuseb esile mitmes strateegia punktis. Poola välispoliitika eksperdi Slawomir Debski sõnul püüab Poola muutuda Ameerikale tugevamaks ja väärtuslikumaks liitlaseks Euroopas Vene-Hiina-Iraani telje vaoshoidmisel, kuigi statistika näitab, et relvaimpordi plaanis on näiteks Lõuna-Korea kujunenud Varssavile suuremaks partneriks kui USA.
Strateegia kohaselt püüab Poola luua naaberriikidega sõbralikud ja konstruktiivsed suhted, pidades ühelt poolt meeles tihtilugu rasket minevikku, aga teisalt hoides suunda olevikule ja tulevikule. See puudutab eeldatavalt ka suhteid Ukrainaga.
Poola on olnud Ukraina järjekindel ja paljuski võtmetähtsusega toetaja, kuid viimasel ajal on taas esile kerkinud erinevast ajalootajust tingitud pinged. Eriti Volõõnia veresaun natsi-Saksamaa okupatsiooni ajal, kui Ukraina vabastusarmee üksused tapsid kümneid tuhandeid tsiviilelanikke, enamuses poolakaid.
Ukrainlased omakorda meenutavad, et poolakad on tapnud tuhandeid ukrainlasi. Ja nii need ajaloonägemused põrkuvadki. Volõõnia veresauna puhul on Kiiev juulis teatanud kõigi salastatud dokumentide avalikustamisest ja ühisuurimise läbiviimisest. Ei ole aga kindel, et sellest piisab, aasta pärast on Poolas parlamendivalimised ja opositsiooniline Õiguse ja Õigluse partei on juba teatanud, et banderalaste natsi-Ukrainaga neil ühist teed ei ole. Selleks, et ka Ukrainas levivatest nägemustest ettekujutust saada, panen loo lõppu viidetesse ühe kirjutise ülevaatega neist, kuigi ma ei ole väidete õigsust kontrollinud.
Strateegias on seni veel igatahes sees valmisolek Ukraina pikaajaliseks toetamiseks. Seda soovitatakse kogu Euroopale, kellel tuleb võtta suurem vastutus julgeoleku eest lähiümbruses. Muuhulgas peetakse vajalikuks kaitse- ja tööstusalase koostöö laiendamist ka mitte-Euroopa Liidu partneritega, kaasa arvatud NATO liitlastega väljaspool Euroopat.
Euroopa Liidus lähtub Poola pikaajalistest ja ühistest huvidest, milleks on vaja kompromisse. Geopoliitiliselt nähakse möödapääsmatuna, et Euroopa Liit täiendaks NATO-t.
Poola enda seisundi kinnistamiseks nähakse ühe meetmena kuulumist juhtriikide hulka ja sügavalt ollakse huvitatud ka Poola kodanike nimetamisest Euroopa Liidu võtmerollidesse. Strateegia võtab Poola visiooni EL-i kohta kokku kolme kontseptsioonina: geopoliitiline liit, väärtuste liit ja kasvu liit.
Aastaks 2030 soovib Poola olla Euroopa Liidu sõjalise ja majandusliku julgeoleku tugisammas. Liidu otsustusmehhanismis peetakse vajalikuks ühehäälsuse põhimõtte säilitamist välis- ja julgeolekupoliitikas, kuigi ollakse avatud ka aruteludeks, et suurendada paindlikkust ja ületada vetoõiguse kuritarvitamine mõne liikmesmaa poolt.
Liidu laiendamist pooldatakse, aga ei olda nõus selle kiirendamiseks kriteeriumite alandamisega. Tähtis on Poola jaoks Weimari kolmik koosluses Poola, Prantsusmaa ja Saksamaa. Sellesse võidakse kaasata ka Hispaania, Itaalia ja Ühendkuningriik. Kasulikuks loetakse ka kahepoolseid leppeid, nagu sõlmiti Prantsusmaaga, ja kavas on sama Ühendkuningriigiga, kuid ka teiste liitlastega.
Huvi on kasvamas Bukaresti 9 formaadi vastu, eriti kui sinna Rootsi ja Soome lisada ning seega katta kogu idatiib Arktikast Aadria mereni ühtse julgeolekutsooniga. Praegu on selles seltskonnas küll mõrasid…
Märkimist leiavad ka Põhja-Balti koostöö formaat ja Balti Mere nõukogu, kusjuures Põhjala ja Balti riikidel on Poola välispoliitikas eriline koht. Selle kinnituseks on juunis sõlmitud Poola—Rootsi kaitsekoostöö lepe ja Balti Mere Pakti asutamine. Rohkem siia juttu ei mahu, kuid strateegia on ikkagi paber, reaalne elu võib sellesse ka korrektiive teha.
Viited lugemishuvilistele