Üheks peamiseks argumendiks presidendi valimise vastu rahva poolt1 kasutatakse meie progressivistlikus, kuid vahel ka konservatiivide retoorikas väidet, et Eesti olla parlamentaarne riik. See tingiks justkui automaatselt, et parlament teeb otsuse nominaalse või formaalse riigipeana tegutseva presidendi isiku osas.
See argument ei päde, sest valdav osa maailma demokraatlikest riikidest on kõik väga eripäraste tavade ning ajalooliste traditsioonidega hübriidsed lahendused, kus tegelikkuses täiesti selget piiri või ka lõhet presidentaalsuse ja parlamentaarsuse vahel meile sageli esitletud kujul ei eksisteeri.
Ka Euroopa Liidu parlamentaarsetes riikides valivad riigipea nii rahvas (Austrias, Bulgaarias, Horvaatias, Iirimaal, Slovakkias, Soomes, Sloveenias, Tšehhis) kui ka parlament (Eestis, Itaalias, Kreekas, Lätis, Maltal, Ungaris). Või ka laiendatud valimiskogu nagu föderaalkonvent Saksamaal. Poolpresidentaalsetes Leedus, Poolas, Portugalis, Prantsusmaal ja Rumeenias valib presidendi samuti rahvas. Ainult Küpros on täispresidentaalne riik, kus rahva valitud riigipea ja valitsusjuhi amet on ühendatud.2
Jutt, et presidendi otsevalimiste sisseseadmisega Eestis tuleks põhiseaduses ära muuta ka presidendi roll, on aga Euroopa Liidugi riigisüsteemide omavahelise võrdlemise taustal otseses mõttes väljamõeldis. Pigem narratiivloome või poliittehnoloogia otsevalimiste vastu rahvale puru silma ajamiseks muude ratsionaalsete argumentide puuduses.
Iirimaa või ka Austria presidendid valib rahvas, mingit oluliselt suuremat võimu neil Eesti presidendiga võrdluses siiski pole. Mitte ükski juriidiline, kultuuriline ega emotsionaalne põhjus ei sunni otsevalimiste sisseseadmisel põhiseadust muutes ümber tegema presidendi volitusi või rolli.
“Soome on oma olemuselt parlamentaarne riik, kuid rahva valitud president omab selget otsustusõigust välis- ja kaitsepoliitikas.”
Soomes hoopis presidendi volitusi kärbiti samaaegselt rahva otsevalimiste sisseseadmisega. Soome on oma olemuselt parlamentaarne riik, kuid rahva valitud president omab selget otsustusõigust välis- ja kaitsepoliitikas. Eesti põhiseaduski annab presidendile voli neis küsimustes olla muuhulgas kaasotsustaja rollis ning üleüldse sõltub meie presidendi “võim” suuresti tema isiksusest või tahtejõust ehk kas ta tahab ja suudab olla “osaline” või siis võtab ise vabatahtlikult käsutäitja või “mitte kellegi” rolli.
Vastavalt isiksusele võib meie president olla presidentaalne majesteetlik-sekkuv või hoopis vanaisalikult sõbralik ja mahedalt kriitiline. Nii vinguv-virisev-rahvakauge “ei viitsi” inimene, kaost-hüsteeriat tekitav mitte ehk kõige targem lõhestaja kui ka lihtsalt niisama muhedalt ametitoolil istuv vahel harva kriitiline kena inimene.
Kahjuks peamegi tõdema, et Eesti presidendi rolli põhiseadusesse kirjutades lähtuti – lisaks ilmselgele avalikkuses alati eitatavale soovile vältida 1992. aasta kontekstis olgu Arnold Rüütli või Edgar Savisaare võitu mistahes tulevastel rahva valimistel – eelkõige teise maailmasõja kaotajariikide põhiseadustest. Eriti Saksamaa Liitvabariigi omast, kus konstitutsioon koostatigi teadlikult “kaotaja”, “alistatu”, “süüdlase” ja “pahategija” perspektiivist “teadagi kelle” uuesti esilekerkimise võimatuks tegemiseks.3
Eesti ei olnud teise maailmasõja kaotajariik, vaid pool sajandit sõjaliselt okupeeritud riik, kellel oli täielik õigus ilma milleski süüdi olemata kujundada ise oma võimumehhanismide tulevik.
Hoolimata püsivast kolme neljandiku Eesti kodanike poolehoiust presidendi otsevalimisele, on suudetud endiselt jääda pettekujutelmade või ka praeguse ladviku omakasupüüdlikku haardesse.
Ühe praegustesse oludesse täielikult mittesobiva pügala muutmine eesmärgiga tagada kogu riigi parem toimimine ning ka vaimne demokraatlik enesetunne ei muudaks meie tegelikkuses hea ja õiglase põhiseaduse ega ka riigipõhimõtete olemuses mitte midagi muud, kui teeks selle veelgi toimivamaks ning justnimelt demokraatlikumaks.
Väga levinud argument presidendi otsevalimiste vastu on väide, et rahvas valivat ju kohe mingi populisti. Või kellegi laulja, näiteks Anne Veski.
Selline suhtumine näitab eelkõige kartellipoliitikute või ka nomenklatuurse ladvikmeelsuskonna hinnangut iseenda olemusele ja võimekusele. Karisma ja mistahes ideede või ideaalide puudumisele, mille kaudu võiks kes iganes praegune presidendi määraja ise valimistel rahva enamuse poolehoiu võita, teisalt aga erakordselt suurt kartust oma enda rahva ees. Umbes nagu Konstantin Pätsi vaikiva ajastu perioodil, kui Eesti rahvas tembeldatigi haigeks.
Nii esitataksegi alateadlik küsimus, et aga mis siis saab, kui rahvas valibki kellegi terase ja targa. Elusama inimese. See ju ütleb välja kõik, mis on valesti, ja siis me peaks ise muutuma, sest rahvas usuks teda. Või valibki (nagu Ukrainas juhtus Volodõmõr Zelenskiga) hoopis Peeter Oja või Jan Uuspõllu, kes samuti päriselt võikski öelda välja, et asjad on Eestis valesti ja peame tegema ja olema vahel teisiti.
“Me võimegi kaotada valimised mõnele lauljale, kirjanikule, näitlejale, õpetajale, teadlasele, olümpiavõitjale, ettevõtjale – inimesele, kes pole üks meie seast, vaid “nende” seast!” Kui igas meie parteis (või ka riigistruktuuris) oleks kasvõi üks aatemees või põhimõttenaine või lihtsalt tark ja hea inimene, kes rahva enamusele ka meeldiks, siis polekski ju vaja karta kellegi kohutava “teise” esilekerkimist rahva ehk “ohtlike nende” seast.
Tugevaimalt kõlav väide otsevalimiste vastu on arusaam, et president polevat mitte poliitiline ametikoht, vaid peaks tegutsema kõikide maailmavaadete üleselt kõigisse lõpuni erapooletult suhtudes. Kehastades iselaadset rahva ühtsuse tagajat nagu Ühendkuningriigi, Põhjamaade, Madalmaade monarhid, kes muide on oma eemalseisva rolli enamuses omaks võtnud seetõttu, et vastasel juhul oleks nad troonilt kõrvaldatud, lossidest koos suguvõsadega välja tõstetud ja parimal juhul väikese pensioniga kuhugi eksiili saadetud.
Rahva poolt valituna peaks aga president kampaania käigus paratamatult valima omale oponentide üle võidu saavutamiseks teatud maailmavaateliste ning poliitiliste seisukohtade toetaja rolli. Ta muutuks automaatselt “poliitikuks” alates hetkest, kui talle on taha tekkinud päriselt eksisteeriv rahva mandaat.
Sellise tõlgenduse toetajaid võikski aga nimetada inimesteks, kes leiavad, et Eesti president peaks olema idioot. Seda nii muistse Kreeka riigikorralduses kasutatud termineid (ἰδιώτης) kasutades kui ka tegelikult tänapäeva kontekstis – idioot ehk eraisik, keda ei huvita “riigi asi”, kes ei osale valiku- ja otsustusprotsessides või kellel puuduvad teadmised ja oskused polise ehk riigi asjades osalemiseks või ameti pidamiseks. Täpsemalt öeldes “oma riigi mitte päriselt kodanik”.
Sellisele arusaamale vastanduski nägemus aktiivsest päris kodanikust ehk “poliitikust” (πολιτικός), mis tähendas tegelikult ka otsetõlkes “oma riigi kodanike (sh iseenda) asja ajajat”. Inimest, kellel üldse puuduvad maailmavaatelised tõekspidamised või vähemalt mingisugusedki eelistused ja arusaamad riigi asjade ajamisest ehk poliitikast ning kes sedaläbi võiks lisaks veel ka “kõiki kodanikke” ühendada tagades erapooletust, suure tõenäosusega päris maailmas ei eksisteeri. Iseennast võiks sellisena presenteerida ainult teesklejast täiemahuline karjerist.
Ka kõige lihtsamaid manuaalseid töid tegevate kodanike puhul või jällegi hoopiski igapäevaselt just oma (poliitilist) ümbrust vaimusilmas analüüsivate ajakirjanike puhul on paratamatu, et ikkagi hoitakse millegi või kellegi poole ja toetatakse üht arusaama enam kui teist.
Ainult meil praeguseni taagana kaelas rippuv nõukogudeaegne arusaam ajakirjandusest (või ajakirjandusteadusest) oma Pravda-meedia kaudu edendas arusaama erapooletust, inimlikust ja rahvale üht ning ainust “teaduslikku maailmapilti” edastavast institutsioonist. Kuigi tegelikkuses oldi Partei teenistuses ühe ja ainsa maailmavaate propagandistid teeseldes arsti, advokaati ja kirikuõpetajat ühes isikus.
Olgu see lihttööline, ajakirjanik või presidendikandidaat, kui ta väidab, et temal pole poliitilist maailmavaadet või eelistusi, saab ta olla ainult kas teeskleja ja “petis”, kes hoopis oma võltserapooletuse kattevarjus edendabki mingi meelsuskonna erahuve. Või siis tõepoolest idioot selle sõna meditsiinilises tähenduses. Ainult inimene, kelle IQ on nii madal, et ta ei suuda ega oska oma arvamust ja eelistusi kujundada, võiski olla maailmast ja oma ümbruse paratamatusest päriselt kõrvalseisev jõud.4
Sama kehtib ka mistahes riiklikku ametit kandva indiviidi kohta, laiemalt üldse “inimese” kui liigi kohta. Oma kitsamaid ametikohustusi (eriti arsti, juristi, kirikuõpetaja, teadlase jne puhul) saab ja peabki alati ajama täiesti apoliitiliselt, kuid sa ei saa olla apoliitiline kodaniku või inimesena.
President on üle kõige just esimene kodanik ja paratamatult olemuselt poliitik. President peab suutma ja ka tahtma öelda välja oma seisukoha nagu ka suhtumise Eestile kõige olulisemates küsimustes. Ta peab seda lihtsalt tegema mitte otse parteipoliitikasse sekkudes, samal ajal aga vajadusel kõikide parteidega ka ennetavalt läbi rääkides. Eriti juhul, kui ta näeb milleski kavandatavas või tehtavas vastuolu põhiseadusega.
Endale ohutut peapreestrit või -preestrinnat, kes etendaks Kadriorus rahvale ühendamisteatri rituaale kokku jooksnud ladviku ringkäendajana, eelistabki kaalukas osa meie presidendi määrajaskonnast.
Ainus viis, kuidas sellest kopitava stagnaaja õhustiku vaimult võiks Eesti saada omale päriselt hea presidendi, on see, kui kandidaat suudab kriitilise massi kartelliparteide bosse ja kapteneid otseses mõttes ära petta, panna neid uskuma, et tal pole erilist iseseisvat mõtlemistahet rääkimata tegutsemisvõimest.
Teisisõnu soovivad “poliitikud” ennast ringkäendama vanakreekalikku “idiooti” või siis valida oma tegeliku mina võimalikult suurt allasurujat ehk teesklejat. Eesti rahva parim lootus praeguses süsteemis ongi see viimane variant, kus valituks osutuks “ohutu” rolli edukalt välja mänginud näitleja, kelle teatrimaski tagant tuleks hiljem esile päris inimene.
1 Viis aastat tagasi olen ligikaudu samad mõtted lühidalt välja öelnud saates “UV faktor” väitluses Külli Taro, Allar Jõksi ja Jaak Allikuga.
2 Presidentaalse riigi ühe etaloni USA põhiseaduse koostajate eesmärgiks oli aga teadlikult tekitada süsteem, kus erinevad võimukojad (rahva valitud parlamendi kaks koda, rahva valitud president ehk valitsus, kahe eelneva koostöös ametisse seatav kõrgem kohtuvõim, osariikide ja nende parlamentide ning kuberneride autonoomne staatus keskvalitsusest) oleks üksteist ühel ajal täiendavad, kuid ka üksteisega konkureerivad või isegi vastanduvad. Eesmärgiga tagada üksikisikust kodaniku võimalikult suuri vabadusi hoides konkureerivate kuid ikkagi väga tugevate volitustega samaaegselt tegutsevate iseseisvate võimukanalite eksistentsi kaudu ära kelle iganes võimalust asuda valitsema türannina. Prantsusmaa on ühest küljest presidentaalne riik, kuid parlamendi kaks koda tingivad asjaolu, et valitsuse moodustamisel ja kogu otsustusprotsessis peab arvestama mitme eri rahva poolt valitud organi koostöö ja konkurentsiga.
3 Selliste uuendatud riigikorralduste mõte oli tegelikult murda või ajaloo prügikasti visata teatav vorm “rahva tahtest” või ka efektiivsest-toimivast riigivõimust, mis tõepoolest korra lõppeski nii Saksamaa kui ka loomulikult Austria ja Itaalia jaoks väga traagiliselt. Saksamaa uue riigikorralduse eesmärgiks oligi kollektiivsest süüst tulenev enesetaandamine, mitte niivõrd riigistruktuuride pikaajalise toimivuse tagamine kaugemaks muutunud tulevikuks. Saksamaa on musternäide demokraatlikust riigist, kus ees ei ole ühtegi head lahendust või mudelit päriselt toimivate edasiste valitsuste moodustamiseks, mistahes kriiside efektiivseks lahendamiseks ega üldse vajalike otsuste tegemiseks. Päriselt nähtava ja toimiva riigipea funktsiooni puudumisel on selles kahtlemata oma roll.
4 Päris maailmas on ka ainsaks erapooletuks ajakirjanduseks kas lõpuni kollane kõmu- ja seltskonnameedia või siis pornoajakirjad. Neis pole vahet, kuidas inimene mõtleb, vaid kuidas ja kellega sugu teeb. Ja edasi on erapooletust teesklev meedia, kes tegelikkuses tegutsebki täies mahus mingi konkreetse meelsuskonna või maailmavaate teenistuses. Päris ajakirjandus on see, kus ajakirjanik ja väljaanne julgeb ausalt välja öelda, millised on tema arusaamad või ka maailmatunnetuse olemus. Kuniks “uudised” on esitatud erapooletult ligikaudu objektiivset reaalsust peegeldavalt sündmusi kajastades, ei saa nõuda ka üheltki ajakirjanikult enda kui päriselt eksisteeriva ja mõtleva inimese allasurumist ning lõpliku erapooletuse teesklemist. Sest see tähendakski inimese sundimist teesklejaks ja petturiks hakkamisele.