Muusikaline suvelavastus Raimond Valgrest
“Raim”
Varblane katusel OÜ
Autor Ott Kilusk
Lavastaja Kaili Viidas
Kostüümikunstnik Gerly Tinn
Lavakujundaja Indrek Aija
Valguskunstnik Ivar Piterskihh
Muusikajuht Feliks Kütt
Lauluõpetaja Ele Sonn
Koreograaf Ingmar Jõela
Osades Sander Roosimägi, Harriet Toompere, Simeoni Sundja, Hardi Möller, Mihkel Kuusk, Johannes Richard Sepping, Hele Palumaa, Luisa Lõhmus, Saara Kaljujärv, Silva Pijon, Hardo Adamson, Carmen Mikiver, Indrek Taalmaa, Argo Aadli, Mai Ringo, Ingmar Jõela, Franz-Rudolf Krapp, Lauli Kilusk, Robin Metsale, Vesse Leok jt. Kaasa teevad muusikud ja tantsijad.
Esietendus 1. augustil Pärnu Kuursaali õuel.

Suvelavastuses “Raim” kulgeb aeg läbi kolme vaatuse tagurpidi: algab kõigest 36-aastaseks elanud Raimond Valgre surmaga 1949, lõpeb suvel 1939. Uudne see võte pole, just Valgrest kirjutas hiljuti analoogilise ajanõksuga näidendi Mart Sander: “Peaksime rääkima Raimondist” esietendus teatris Nuutrum 2023, Jaanus Nuutre lavastust ma ei näinud, ses lavaloos oli eripäraks, et Valgre ise tegelaste hulka ei ilmunudki.

Kaili Viidase lavastuses on Raimond Valgre vägagi kohal, sündmuste keskmes, ka vaatlevail viivudel. Tema saatus puudutab. Peaosatäitja valik määrab õnnestumise. Sander Roosimägi on musikaalne, tundlik, täpne nii ajastuliselt kui üldistusena loovisiku haprusest. Valgre mõjub ühtaegu helge ja minoorsena.

Ott Kiluski näidendit on esimeses vaatuses veidi keeruline jälgida, sest aeg hüpleb siia-sinna. Abiks ja orinetiiriks kuulutustetulbale kleebitud aastaarvud ja tähenduslikud kuupäevad (lehepoiss – Vesse Leok), aga ka kolme vaatuse sisukokkuvõte kavalehel, otsekui ooperi lühilibreto, mis esmapilgul üllatas, aga tagasivaates on pidepunktid abiks. Ka laulude esitamise järjekord võinuks olla kirjas, ekslikule mälule abiks. Kavaleht on põhjalik, hariv, huvitav.

Mängupaik Pärnu Kuursaali õuel loob kohavaimuga meeleolu. Ehkki lavastusse sekkub suvepealinna tänapäist müra. Nähtud etendusel, 13. augustil, tiirutasid läheduses bravuurselt mootorrattad, nii et õrnemas dialoogis Alice’iga küsis Valgre korraks: kas me saame vaikust…? Roosimäe mõtlik intonatsioon avardas küsimuse tähendust.

Indrek Aija õnnestunud lavakujundus, mustvalgete piltidega kinni-lahti liikuv eesriie, muudab tegevuspaikade vaheldumise paindlikuks. Mõjusalt loob õhustikku valgus (Ivar Piterskihh), eriti finaalis. Kahel lavakorrusel liikuvad misanstseenid on sisutäpsed. Ei puudu ka liiv ja veesilm, mis esimeses vaatuses mõjub ajalikus paines kui mudalomp, hiljem tekib ehe illusioon Pärnu mererannast.

Kes nägid “Raimi” esietendust, heitsid ette alguse liigset groteski. Mina seda ei tajunud, küllap tekkis sisse mängides tasakaal. Kurjaendeliseks ajatähiseks, ülbuse ja labasuse võrdkujuks saab läbivalt klounide paar (Silva Pijon ja Hardo Adamson). Üks valus moment on stseen heliloojate liidus 1948. aastal, kui Valgre loomingut mõnitades tema pihta ülalt alla klouni punaninasid pillutakse. Liidu liikmete tuntud nimed panevad mõtlema (sund)valikutest ajaloo tuulepöörises.

Sümpaatselt ja stiilselt ümbritsevad ja toetavad Raimondit ansamblikaaslased, ajast aega: näitlejad Simeoni Sundja, Mihkel Kuusk, Hardi Möller ja muusikud. Nüansipeene minimalismiga loob noore, muusikale pühenduva Valter Ojakääru rolli Johannes Richard Sepping. Vaimukas muusikalooline repliik ja aegade sild tekib nagu muuseas Ojakäärule heidetud küsimuses: mis sa ei leia oma laulu üles või? Ojakääru – Leelo Tungla “Oma laulu ei leia ma üles” pärineb aastast 1967.

“Raim” Autor/allikas: Kalev Lilleorg

Paari kõrvalrolli jaotuse puhul saaks norida või vaielda. Nõutuks või tiba nukraks teeb Argo Aadlile pelgalt trafaretsete ülesannete andmine, ehkki tal suisa 14 rolli-rollikest. Tõsi, Aadli duettmängus Indrek Taalmaaga aimub lustimist. Taalmaa kümnekonna rolli seas on varemgi mängitud Johannes Vares Barbarus (Mart Kivastik, “Vares”, Endla 2014). Kireva, kärmete kontrastidega rolligalerii loob Carmen Mikiver.

Valgre hurmuri-sarmi, amüseerimised ja armumised toovad esile võluvad naispartnerid: Hele Palumaa, Luisa Lõhmus, Saara Kaljujärv. Siingi tekib kujutelmi, kuis rollide pasjanssi võinuks ka teisiti laduda. Eredalt püsib meeles Lõhmuse Niina, ta musitseerimine, laulu “Vaid sina, Niina” džässilikud variatsioonid koos tegelase igatsusvaluga.

Lavastuses on hetki, mis paotavad Valgre saatust uudse lähenemisnurga alt. Näiteks stseen joodikust isa Johannes Tiiseliga, keda lavastuse koreograaf Ingmar Jõela kehastab ähvardava rohmakusega. Väikese Raimondi osas, kes ema vapralt kaitseb, laulab sinilinnust Robin Metsalu. Kaili Viidase lavastustes on lapsed loomulikud ja vahvad. Südamliku dueti laulavad Valgre ja väike Tiiu – Mai Ringo. See on Raimondi jaoks sünges ajas üks heledam viivuke. Lapsesuises küsimuses, mida tähendab “solntse majo”, peitub mõru üldistus võõra keele võimust. Kripeldama jääb mõte Raimondi elamata perekonnaelust.

Omapäraselt, poleemiliselt on lahendatud Raimondi ema kuju, keda eriti filmist “Need vanad armastuskirjad” mäletame tõelise daamina, mängis Lii Tedre. Nüüd lisab Harriet Toompere veetleva Linda Valgre rolli emaarmastuse mõõdutundetut isekust, hiilivat manipuleerimist. Kergemeelsemat humoorikat pingeleevendust pakub pildike, kus proua Linda satub teatrikavaleride võrku, daamiga flirdivad võidu näitleja Henn Aare (Aadli) ja lavastaja Eduard Lemmiste (Taalmaa). Raimond pageb sellal koos Alice’iga (Saara Kaljujärv).

Kummitama jääb hetk, mil Alice Feillet’ ema viitab võimalusele, et Raimond kui tema tütre kihlatu saaks tulla koos nendega Prantsusmaale. Oma ema vastuseisul jätab Raimond minemata. Ajalooline tõde polegi siin esmatähtis, kui kriipima hakkab kurb unelm, et kui Valgre oleks pääsenud välismaale, milliseks kujunenuks tema saatus ja looming. Aga ka üldistus, kuivõrd sõltub meie elu, lisaks sünniaastale, neist, kes meid armastavad ja/või keda meie armastame. Lähedaste vastutusest.

Laulude valik on läbi lavastuse sõnumitäpne, kandes ja hoides Valgre hingeteemat. Laulud kui sisemonoloogid hajutavad kerglasema meelelahutuse, sisendavad ärevat ohuaimust, olevikuhetkede haprust. Näiteks “Õige valik” inglisekeelses versioonis “Snowflakes”: lumehelbed ei jäta võimalustki suve kestmisele. Viimane vaatus, 1939. aasta imekauni suve näiline harmoonia, on varjutatud lakkamatust traagika eelaimusest. Kordub hetk, mil Raimond lükkab kõrvale ajalehed, katkestab päevauudiste ettelugemise. Ta ütleb Alice’ile leebe nukrusega, et surm ei saa ainsa suudluse vastu. Nii ilmneb, et Raimond ei ole eluvõõras, vaid armastus nagu muusikagi on ainus, mis hoiab teda elus ja hinges, lootuse ja kaitsekihina halastuseta tõeluse vastu.

Lõpulaul “Viimne valss” tõdeb: me tutvus viimse valsiga algas. Sõna viimne saab 1939. aasta suves fataalsuse märgi. Algus ja lõpp käsikäes. Kui Valgre ja teiste suvised siluetid tarduvad ülakorrusel, kuldses valguses, Pärnu kui suvekuurorti piltpostkaardipoosides, muundub kõik unenäoks. Olevik, tulevik ja tänane teatriõhtu.

Lavastus “Raim” ootab uut suve kibuvitsaõites Pärnu rannaliival.