Terviseandmed pole tavalised infobitid mõnes järjekordses andmebaasis, kust uurimisasutused või isegi kohtud tohiksid kriminaalmenetluse raames valimatult infot ammutada, kirjutab Albert Linntam.
Viimastel kuudel on avalikkus teada saanud, et kaitsepolitseiametil (kapo) ja politsei- ja piirivalveametil (PPA) on sisuliselt piiramatu ligipääs terviseandmeid sisaldavatele andmebaasidele.
Uurimisasutused on ka ise tunnistanud, et seda ligipääsu on ülimalt aktiivselt kasutatud, ainuüksi kapo tegi 13 kuu jooksul umbes 13 000 terviseandmete päringut. Nendest omakorda ca 2600 päringut tehti “teabehanke ja kriminaalmenetluse raames” ehk teisisõnu ilma isikute nõusoleku ja teadmiseta. Neile lisandub ligikaudu 2500 PPA päringut aastas, mis siseministri sõnul olevat “seotud politseiliste ülesannetega”1.
Meedias jagatud selgituste pinnalt jääb tavakodanikule mulje, nagu oleks terviseandmete massiline pärimine kriminaalmenetluses isikute nõusolekuta igati seaduslik praktika. Loodetavasti ei proovitud segase sõnakasutusega tõesti sellist muljet jätta, sest tegemist oleks ühemõttelise valega. Sellist avalikkuse eksitamist ei saaks endale lubada ükski riigiasutus.
Terviseandmed pole tavalised infobitid mõnes järjekordses andmebaasis, kust uurimisasutused või isegi kohtud tohiksid kriminaalmenetluse raames valimatult infot ammutada. Terviseandmed on kriminaalmenetluses kaitstud sarnaselt advokaadi kutsesaladuse, pihisaladuse ning ajakirjaniku allikakaitsega.
Sarnaselt näiteks riigisaladusega ei tohi selliseid andmeid üldjuhul kriminaalmenetluses koguda. Keeld on sedavõrd range, et nende osas ei tohi isegi kohtupingis tunnistajat küsitleda, rääkimata vabalt alla laetavates andmetes “surfamisest” kohtueelses menetluses. Tegemist on kriminaalmenetluse aabitsatõega, mida teab iga prokurör ja uurija.
Tõsi, patsiendisaladus ei ole absoluutne. Seadus näeb ette mõned kitsad erandid, mis võimaldavad terviseandmete avaldamist ka ilma inimese nõusolekuta. Näiteks lubab võlaõigusseadus saladuse hoidmise kohustusest mõistlikus ulatuses kõrvale kalduda, kui vastasel juhul võib patsient oluliselt kahjustada ennast või teisi isikuid. See erand on suunatud ainult tulevikus tekkiva ohu ennetamisele ega luba avaldada andmeid minevikus toime pandud (kuri)tegude uurimiseks.
Teine levinud erand sisaldub psühhiaatrilise abi seaduses. Just selle erandi ulatust selgitas riigikohus mõne aasta taguses lahendis, kus kriminaalasjas kasutati kohtupsühhiaatriaekspertiisi koostamisel süüdistatava haigusloost pärit andmeid, sealhulgas psühhiaatriga peetud vestlusi.
“Ainuüksi kriminaalmenetluse olemasolu ei anna õigust kogu haigusloo kasutamiseks.”
Riigikohus viibutas näppu nii andmeid kogunud uurimisasutuste kui ka need väljastanud tervishoiuteenuse osutaja suunas, leides et “patsiendisaladus hõlmab kõiki tervishoiuteenuse osutamise käigus teatavaks saanud andmeid” ning ainuüksi kriminaalmenetluse olemasolu ei anna õigust kogu haigusloo kasutamiseks.
Psühhiaatrilise abi seadus lubab pärida uurimisasutusel andmeid üksnes psühhiaatrilise ravi saamise fakti ja diagnoosi kohta, kuid mitte muid terviseandmeid, rääkimata tervest haigusloost2
Lisaks eelnevatele leidub üldsõnaline erand tervishoiuteenuste korraldamise seaduses, mis lubab terviseandmeid koguda süüteomenetluses tõe välja selgitamiseks, kuid sellegi sätte ulatus ning kooskõla põhiseadusega on küsitav. Ühtegi õigusakti, mis annaks näiteks PPA-le õiguse töödelda terviseandmeid “politseiliste ülesannete täitmiseks”, ei eksisteeri.
Ei ole usutav, et kui uurimisasutused teevad aastas üle viie tuhande terviseandmete päringu ilma isikute nõusolekuta, mahuvad kõik need juhtumid kitsalt sõnastatud seaduslike erandite alla. Võrdluseks: Eestis lahendatakse aastas umbes 12 000 kriminaalasja3.
Probleem ei piirdu pelgalt uurimisasutuste võimalike kuritarvitustega. Patsiendisaladuse rikkumise ehk ebaseadusliku päringu alusel terviseandmete edastamise eest võivad väär- või kriminaalkorras vastutada isiklikult nii tervishoiutöötaja kui ka andmebaasi haldavad ametnikud.
Seega väärib juurdlust iga juhtum, kus andmeid on kogutud ilma isiku nõusolekuta, isegi kui ametnik pole kasutanud terviseandmeid väljaspool tööülesandeid. Paratamatult tekib küsimus, kas meie terviseandmete kogumise ja haldamise süsteem tervikuna üldse võimaldabki andmeid hoida selliselt, et riik ei rikuks igapäevaselt iseenda kehtestatud reegleid.
Enne süsteemi parandamist tuleb alustada kodanike küsimustele ausalt vastamisest. Seniste vastuoluliste selgituste asemel peaks erapooletu audit minimaalselt välja uurima ja ka avalikkusele selgitama, millisel õiguslikul alusel mitu päringut ilma isiku nõusolekuta tehti ning kuidas nende päringute seaduslikkuses veenduti. Seda viimast peaks muuseas nagunii kontrollima igakordselt enne terviseandmete edastamist uurimisasutustele. Selle asemel aga pimesikumänguga jätkamine murendab paraku usaldust nii digi- kui ka õigusriigi vastu.