Esmapilgul võib tunduda, et tegemist on tehnilise korrastustööga, kuid tegelikkuses on kaalul rohkem – demokraatliku protsessi usaldusväärsus ja läbipaistvus. Esmalt tuleb likvideerida seadusesse jäänud anakronism. Nimelt sätestab kehtiv seadus, et valimiskogu tuleb kokku kutsuda «Eesti hääleõiguslike kodanike registri alusel». Sellist registrit pole aga kunagi loodud ega eksisteeri. Kui valimised toimuksid selle sätte alusel, oleks piisav juba ühe valimiskogu liikme kaebus, et kogu protsessi kohtus tühistada. Tegu pole pelgalt sõnakõlksuga, vaid süsteemse veaga, mille kõrvaldamine on vältimatu. Kui juba seadust muuta, tasub lahendada ka ammused kitsaskohad.
Presidendikandidaatide esitamise tähtaeg on praegu asetatud sedavõrd vahetult enne valimistoimingut, et ühiskondlikuks debatiks ja kandidaatide tutvustamiseks aega ei jää. 21 riigikogu liikme toetuseta ei saa keegi kandidaadiks – olgu ta endine õiguskantsler, akadeemik või parteijuht. Kuid ametlik esitamine toimub reede õhtul, valimised esmaspäeva hommikul – nädalavahetusel, mil isegi ajalehed ei ilmu. Tulemus? Avalikkus seisab fakti, mitte valiku ees.