Saatejuht Marko Reikop meenutas “Ringvaate” stuudios suviseid reisielamusi Põhja-Ameerikasse. Üllatas Reikopit Kanada, mis oli hoopis teistsugune, kui ta varem arvas.
Suve hakul käis Reikop Ameerika Ühendriikides. “See ei olegi nii väga eriline. Ameerika Ühendriikides on käinud paljud inimesed palju kordi, ka ma ise olen seal varem käinud, aga mul õnnestus tõesti käia Metropolitan Operas, mis oli mu unistus,” rääkis ta.
Maailmakuulsas New Yorgi ooperisaalis koges Reikop ooperisõbrana ka midagi esimest korda. “Kui tavaliselt saavad ooperi keskel aplausi solistid, sest nad laulavad nii hästi, siis esimest korda sai aplausi “Turandoti” lavakujundus. See oli teine vaatus, palju oli lauldud, eesriie läks lahti, keegi veel ei laulnud, muusika mängis ja rahvas hakkas aplodeerima,” jutustas Reikop lavale loodud kuldsetest Hiina templitest.
“See oli ülihea,” rääkis Reikop, kes on varem ka “Turandoti” lavastusi näinud. “Ma nii head ooperit ei ole oma elus kunagi näinud. “Traviatat” vaatasin ka. Tõesti väga hea oli. Meil on suured koorid, kus laulab heal juhul 40 inimest. Seal oli kooris 150 inimest. Vaatasin ooperit ja tõesti mulle tundus, et see on päris. Inimesed ei laula kõmiseval moel oma aariaid, vaid ma oleksin nagu päris ellu sattunud. See kõik on usutav ja ehtne,” märkis ta.
“Imelik on Ameerikasse minna ja ainult ooperit vaadata. Mul on ooperi kõrval üks hobi veel, see on muidugi UNESCO maailmapärand. Mul on ühe sõbraga võistlus, et kes rohkem maailmapärandi nimekirja kantud kohti näeb. Hetkeseisuga on mul 179 UNESCO maailmapärandi objekti nähtud, selleks on suurepärane äpp.”
“Ameerikas nägin ühte objekti Philadelphias, mis on New Yorgist mitte väga kaugel, umbes 150 kilomeetrit. Rongid käivad sinna tihti, eriti keeruline sinna saada pole. See oli siis Independence hall, iseseisvuse maja, koht, kus USA iseseisvus 4. juulil 1776 välja kuulutati. Hoone teeb väga eriliseks ka see, et see on esimene UNESCO maailmapärandi objekt Ameerika Ühendriikides.”
Juba Põhja-Ameerika maailmajakku jõudnud Reikop mõtles, et peaks ka mõnda uut riiki külastama. “Ma pole elus mitte kunagi tahtnud Kanadasse minna. Pole kunagi huvi olnud, et läheks Kanadasse. Miks ma peaksin Kanadasse minema? Seekord tekkis. Nüüd on õige aeg Kanadasse minna. Ja kui Kanadasse minna, siis vaadata ka Niagara juga,” rääkis Reikop.
“Ma olen elu aeg arvanud, et Niagara kosk on loodusobjekt, mis asub metsa sees, kuhu on raske pääseda ja kümme inimest korraga saab kuskilt ääre pealt vaadata, on oht alla kukkuda. See ei ole mitte midagi sellist. Kosk on täiesti kesklinnas, võid bussiga tulla, põhimõtteliselt ei pea toast väljagi tulema ja võid Niagara koske nautida mõne kõrghoone aknast.”
“Teine suur üllatus minu jaoks on see, et siin on kolm koske, mitte üks. Teisel pool kallast on juba Ameerika Ühendriigid. Kanada poolt on vaade palju parem,” lisas ta. “See oli tõesti väga huvitav. Ma olin väga elevil. Ma ei teadnud, et mulle see Niagara kosk nii meeldib. See oli midagi väga-väga erilist.”
“Üldiselt on Kanada ikka väga kummaline koht, ma pean ütlema. Ta pole üldse selline, nagu ma arvasin. Ma arvasin, et Kanada on nagu Ameerika Ühendriigid, aga palju arenenum, palju moodsam, palju kaasaegsem. Aga tegelikult… Ma käisin Torontos, Kanada kõige suuremas linnas. Käisin muidugi Toronto kontserdisaalis ka sümfooniakontserdil ka. Soovituseks pean ütlema, et seal on maailma kõige mugavamad toolid. Seal on nii hea istuda, pehmed, ruumi on.”