Te ütlesite suvel välja, et oleksite valmis presidendiks kandideerima. Miks te endale selle olukorra tekitasite?
Tegelikult küsis ajakirjanik minult, et kui mulle selline pakkumine tehtaks, mida ma vastaksin. Vastasin täpselt nii, nagu vastaksin ka täna: kui selline pakkumine tehtaks ja minu kompetentsi ning kogemust saaks Eesti Vabariigi jaoks selles rollis kasutada, siis ütleksin jah.
Puhkus läks tõesti natuke selle nahka. Meil oli perega paar nädalat Eestis planeeritud, aga selle asemel tuli palju meedia tähelepanu ja sellega seotud tegevusi. Ma usun jätkuvalt, et saaksin selles rollis väga hästi hakkama.
Ma ütlen siiski, et presidenti ei ole veel ära valitud. On rohkem kui tõenäoline, et see juhtub 2. septembril, ning kindlasti soovin uuele presidendile palju õnne ja edu ning panen oma kabinetti Washingtonis tema pildi kindlasti esimesel võimalusel üles.
Mida te sellest protsessist enda jaoks õppisite?
Ennekõike seda, kui palju sooja ja positiivset tagasisidet ma inimestelt sain. See on tore ja järelikult on midagi elus õigesti läinud.
Aga õppetund on ka see, et kui lased oma nime sellise positsiooni puhul ringlusse, siis tekib kohe palju erinevaid arutelusid. Minu meelest näitab see ka meie süsteemi nõrkust. Väga paljud inimesed kas häbenevad või ei julge öelda, et neil on presidendiks kandideerimise ambitsioon olemas.
Selle asemel hakkab taustal pihta poliitiline taidlusprogramm.
Miks?
Sellepärast, et meil on valimised tulemas. Kui tahetakse mittepoliitilist riigipead, siis peaks olema mingi lähenemine, mis ei muudaks presidendivalimisi poliitteatri või tantsukava osaks.
Meil on ülidemokraatlik riik, ükskõik millise rahvusvahelise standardi järgi. Aga see, et presidendivalimiste protsess toimub suuresti varjuteatri ja mingisuguste skeemitamistena, ei ole minu meelest kohane meie ülejäänud poliitilise süsteemiga.
Lõpuks kui president riigikogus ära valitakse, siis ausalt öeldes, kus olid enne need arutelud ja debatid? Kus oli avalik vaidlus selle üle, kas üks või teine kandidaat on parem? Tegelikult seda ei olnud. See on minu meelest süsteemne nõrkus.
Olen ise olnud riigikogu liige ja presidendivalimisel osalenud. Toona ei osanud ma seda protsessi niimoodi vaadata, aga täna, olles ise sellesse protsessi natuke sisse saanud, ütlen ma, et see ei ole kohane 21. sajandi liberaalsele demokraatiale.
Kuidas seda süsteemi siis muuta tuleks?
Ma ei ole põhiseaduse muutmisega varem tegelenud, aga selle kampaania käigus lugesin põhiseaduse veel kord läbi, et teemadega kursis olla.
See on eelkõige poliitilise kokkuleppe küsimus. Kui te küsiksite eraviisiliselt ükskõik milliselt poliitikult, kas praegune süsteem on funktsionaalne, töötav ja esindab päriselt rahva huve, siis ma arvan, et paljud vastaksid, et see võiks olla parem.
Kuidas seda täpselt muuta, ma ei tea. Aga et toimub mingisugune ärarääkimine ja kokkulepete sõlmimine, mis on avalikkuse eest varjus, see ei peaks niimoodi olema.
Kas me kujutaksime ette näiteks mõnda Euroopa demokraatiat või Ameerika Ühendriike, kus paar nädalat enne valimisi pole endiselt päriselt teada, kes kandidaadid on? Sellised kampaaniad peaksid toimuma, kui mitte aasta, siis vähemalt pool aastat ette.
Ameerika Ühendriikides, kuhu ma peatselt suundun, hakatakse ennast presidendiks positsioneerima aastaid ette. Minu meelest on see ühiskonna jaoks tervendav ja tervislik.
Hannes Hanso. Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Kas Ülle Madise tegi valesti, kui ta ei öelnud selge sõnaga kohe juulis, kui teda välja pakuti, kas ta tahab või ei taha presidendiks saada?
Ülle Madise on minu jaoks erakordselt sümpaatne inimene ja temast saab suurepärane president, kui ta ära valitakse.
Me oleme alates juulist olnud vajaduspõhiselt ja väga siiralt kontaktis ning suhelnud mitmeid kordi. Minu asi ei ole teda kritiseerida. Tal olid omad argumendid ja ta põhjendas neid avalikkuse ees minu hinnangul veenvalt.
See ei muuda aga seda, et meil peaksid presidendikandidaadid olemas olema ammu enne seda, kui valimisprotsess on juba lõppjärgus.
Me teeme intervjuud enne riigikogu esimest valimisvooru. Kas teete veel kampaaniat ja loodate, et valimine ebaõnnestub ning teie nimi võiks mängu tulla?
Selle nimel ma küll tööd ei tee, et valimine läbi kukuks. Olen mõttes juba väga Washingtonis. Kui presidenti riigikogus, vaatamata 75 allkirjale, ära ei valita, siis on täiesti uus olukord. Minu positsioon, et olen valmis Eesti riiki ka presidendi ametis teenima, ei ole muutunud. Aga kas ma selle nimel praegu aktiivselt panustaksin? Ei.
Kas te suve jooksul ka aktiivselt inimesi enda taha veensite?
Võtsin vastu kõnesid erinevatelt tipp-poliitikutelt ja kohtusin päris mitmega. Konsulteerisin ka inimestega, keda hästi tunnen, sealhulgas riigikogu liikmetega, et saada aru, millised on meeleolud ja tunded.
Ühel hetkel pakuti mulle ka, et hakkame riigikogus minu toetuseks allkirju koguma. Sel hetkel oli aga ka teine tubli kandidaat Tiit Land, mistõttu otsustasime, et taktikaliselt ei ole sellel mõtet. Need, kes mind toetasid, arvasid nii ja mina samuti. Seega aktiivset kampaaniat ma tegelikult kordagi ei teinud.
Hannes Hanso. Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Kas Eesti presidendivalimised peaksid teie hinnangul olema rohkem sarnased teiste demokraatlike riikide omadega, kus kandidaadid on enamasti poliitikud, kelle puhul teame nende seisukohti, mitte ei saa neid teada siis kui nad juba mõnda aega ametis olnud?
Üks minu jaoks hämmastavamaid asjaolusid oli see, et kuigi ma ei ole enam üle seitsme aasta poliitikas olnud, lahkusin erakonnast ja ütlesin avalikult, et ma enam ühelegi positsioonile ei kandideeri, oli ikkagi paljude jaoks vaja rõhutada, et olen justkui mingi “kapipoliitik”.
Tegelikult ei otsita ju tippametnikku. Otsitakse riigipead. Riigipea ei ole tippametnik, vaid riigi ja rahva esindaja. Ja siis otsitakse välis- ja julgeolekupoliitika kogemusega ning sisepoliitikat tundvat inimest, siis kust need inimesed tulevad, kui mitte poliitikute hulgast või vähemalt inimeste seast, kes on kunagi poliitikas olnud? Varasem poliitiline kogemus ei tohiks kindlasti olla välistav asjaolu.
Minu meelest on tähtis leida inimene, kes suudaks rahvast kokku tõmmata, hoida ja ühendada ning väärikalt Eesti rahvast välismaal esindada. Ma tunnen, et minu puhul on need omadused olemas.
Kui teid seekord presidendiks ei valita ja presidendiks saab Ülle Madise, kuidas teha nii, et viie aasta pärast ei oleks jälle sama olukord?
See ei ole esimene kord, kui Eesti Vabariik seisab sama olukorra ees. Aga niipea, kui president on valitud, on ka isu selle teemaga tegeleda kadunud.
Siin on minu arvates presidendil endal palju teha. Kui järgmine president saab aru ja arvab, et meil on probleem ning praegune kord ei ole enam adekvaatne, saaks ta ise selle teema lahendamiseks palju ära teha.
Poliitikutel on valimiste eel ja järel muid prioriteete, mis tunduvad hetkel olulisemad. Uus riigikogu hakkab tegelema oma teemadega, areneb maailm meie ümber ja tulevad uued väljakutsed.
Kas keegi hakkab selle teemaga täna või homme tegelema, selles ma sügavalt kahtlen.
Arutelusaade “Impulss” on eetris teisipäeval kell 20 ETV-s. Saates saavad sõna viis suve jooksul kandideerimiseks nõusoleku andnud inimest. Stuudios arutlevad presidendivalimiste üle Kersti Kaljulaid, Jüri Ratas, Annika Arras, Urmo Soonvald ja Jüri Raidla.