Anthony Bourdaini eluloofilm “Tony”
Enamik eluloofilmid on lootusetult tüütud, kuna hakkavad pihta sealt, kus Wikipedia sissekanne pihta hakkab, ja liiguvad edasi turvaliselt ette seatud rööpaid pidi. Režissöör Matt Johnson tõestas juba mõni aasta tagasi oma “Blackberry’ga”, et oskab seda sissetöötatud mudelit osavalt väänata, läheb nüüd veel kaugemale ja teeb filmi Anthony Bourdain’ist nii, et film lõpeb seal, kus Wikipedia alustab.
“Tony” Autor/allikas: Landmark Media / Scanpix
Ehk siis ekraanil näeme kampa luusereid, kes üritavad oma elus kuidagi pinnal püsida, vahepeal teevad süüa ka, suurema osa ajast aga saame elada kaasa erakordselt sümpaatsete karakterite lõpututele ebaõnnestumistele. Lopsakas ja hea rütmiga linalugu, mille pretensioonitus ei tähenda samas hetkekski tühisust. Kaasa on võtta sealt rohkem kui küll, kasvõi juba seda, et Antonio Banderas on endiselt tippvormis.
Viimase aja üks huvitavamaid filme, millest keegi ei räägi
Otseselt ei ole selles muidugi midagi uut, et sügishooaja alguses toimub kinolevis täielik turmtuli, sest kogu see saak, mis on suvel oma aega oodanud, tuleb nüüd kiirkonnas vaatajate ette paisata. Juba mitmendat nädalat järjest on levisse tulnud korraga kuus-seitse uut linateost, mille seas ka täiesti juhuslikku kraami, aga mitte ainult. Värskelt on kavades maandunud prantsuse lavastaja Romain Gavras’ ingliskeelne debüüt “Ohverdus parema maailma hüvanguks” (“Sacrifice”), milles astub üles tõeline superstaaride tulevärk alates Vincelt Casselist ja Salma Hayekist lõpetades John Malkovichi ja Charli XCX’iga.
“Ohverdus parema maailma hüvanguks” Autor/allikas: Kaader filmist
Film ise on mõnusalt hull ja julgelt lohakas: tempo logiseb kohati ja osad liinidest viivad tupikusse, kuid see on öko-satiir on nii häbitult meelelahutuslik, et olen valmis väga palju andeks andma. Kui see jutt teid ei veena, siis kuulake meeleolu seadmiseks lõputiitrite taustaks kõlanud Arthur Russelli täiesti geniaalset lugu “This Is How We Walk On The Moon”. Annab edasi täpselt selle tunde, mida film tervikuna tekitab.
Lolli tümaka vahele ka veidi arukamat kodumaist tantsumuusikat
On isegi pisut kahju, et viimase aasta-kahega on Eesti produtsendid kõvasti uusi trikke ära õppinud, aga rakendavad neid enamasti täiesti arutu lauaviina-keevitamise või lihtsalt nalja-nätaka peale. Vahel tuleb küll eredamaid sähvatusi, kuid valdavalt peab ikkagi ka huvitavate tausta puhul vägisi pool kõrva kinni pigistama ja rõhutatult lollidest sõnadest mööda kuulama. Ärge hakake mulle nüüd rääkima juttu paroodiast, jajah, nali ajab võib-olla esimesel korral naerma, kümnendaks korraks võiks juba midagi uut välja mõelda.
Erand selles reeglis on DJ Lumi, kes sel aastal andnud välja juba portsu õnnestunud singleid – parimad neist ka väljaspool kodumaad igati konkurentsivõimeline “Fall in Love” ning Miaufi viraalse läbilöögiloo “Sinu j2rgi hull” töötlus –, nüüd on aga ta koos produtsent Tellemralfiga avaldanud lühialbumi “Emotsions Pt. I” jagu (täpsemalt 12 minutit!) bassimuusikat, mida ei saa süüdistada ambitsioonituses. Vastupidi, siin välgub kordamööda nii Disclosure’it, Mall Grabi kui ka Kettama’d, põrgatakse edasi-tagasi UK garage’ist breakbeat’ini ning seal piano house’ini. Parim märk on see, kui pärast neljaloolise EP lõppu tahab kohe uuesti peale panna, õnneks lubab albumi nimi arvata, et kui praegu ilmus esimene osa, siis on oodata peagi järge.
Jim Ashilevi leiab tumedusest valgust
Aeg-ajalt võib isegi hakata kahtlema, kas meile on enam sellist sarja nagu Loomingu Raamatukogu vaja, aga augusti viimased päevad andsid kinnituse, millist väärtust see siiamaani kannab. Ei mäleta lähiajast ühegi kirjanduseteose ümber sellist sahinat nagu see, mis tekkis pärast Jim Ashilevi teose “Inimese kostüüm” ilmumist. Sotsiaalmeediast vaatasid vastu nii lõputud pildid kui ka vaimustunud hüüded, korraks tundus isegi, et päriselt polegi kadunud ajad, kus üks raamat suudab inimesi ühendada ja samast teemast rääkima panna. Üks võti on kindlasti Loomingu Raamatukogu odavas hinnas – teose kaanehind on praegu 13 eurot –, kuid mitte ainult, sest teos väärib ka sisuliselt laia tähelepanu.
“Inimese kostüüm” on kinnitus sellest, et keerulistest, osalt isegi tabuteemadest on võimalik rääkida niiviisi, et esmajoones ei jää kõlama mitte tumedus, vaid hoopis tervendav lootuskiir. Üle kuue aasta töös olnud käsikiri on sügavalt isiklik, aga mitte kuidagi ennastimetlev, vaid hoopis kõigiti üldistusvõimeline. Mõistetavalt oli Ashilevil endal seda teksti vaja, et läheda sõbra Margus Karu ootamatuse lahkumisega sisemiselt tegeleda, aga see pikk protsess on nii peenelt, dünaamilise ning voolava sulega kirja pandud, et raamatut on keeruline käest panna. Ja proovisin ise järgi: need 130 lehekülge on igati võimalik ühe korraga sisse ahmida, soovitan teistele ka.
“GTA VI” pooletunnine treiler või… film?
Selle aasta 19. novembril jäävad ilmselt üle maailma paljud inimesed ootamatult haigeks ja puuduvad töölt, sest täiesti juhuslikult ilmub samal päeval ka üle kümne aasta arenduses olnud videomäng “GTA VI”. Sissejuhatuseks sellele popkultuurilisele suursündmusele avaldati Netflixis pooletunnine sissevaadesse sellesse, mida see mäng täpsemalt endast kujutama hakkab. Voogedastusgigant sai eksklusiivi küll vaid kuueks tunniks, pärast mida läks klipp üles ka Youtube’i, kuid hinnatakse, et selle mõnetunnise ajaakna eest maksti miljoneid dollareid. Ilmselt oli see ka väärt investeering, kuna hinnanguliselt vaatas seda nädala jooksul Netflixist üle 30 miljoni inimese.
“GTA VI” Autor/allikas: Rockstar Games
Igasugu lühiklipikestes pole muidugi midagi uut, neid avaldatakse alati turundustsükli jooksul, aga mida arvata sellisest suurejoonelisemast audiovisuaalsest tükist? Huvitaval kombel on sellest saanud üks viimaste päevade populaarsemaid “filme” ka platvormil Letterboxd, kus sellele jagatakse punkte samamoodi nagu teistele linateostele. Nojah, filmiks on seda tegelikult ikkagi raske pidada, sest tihedalt prooviti lihtsalt kokku pakendada võimalikult eriilmeline kokteil sellest, mida videomäng endast kujutab, ning mingit ühtset tervikut taga ei aetudki. Eriti märgiline on see, et nädalad enne ametlikku sissevaadet kihises kogu veebiruum lekitatud klipikesest, aga pärast pooletunnist ülevaadet on see kõik unustatud ja ootus järgmiseks kaheks kuuks on keritud maksimumini.
Ridley Scott usub, et meil on lootust
88-aastase kinolegendi Ridley Scotti värsket linateost “Tähtedest juhitud” – jah, täiesti jabur tõlge ingliskeelsest pealkirjast “The Dog Stars” – on lihtne vihata. Kui oled näinud vähemalt üht a) postapokalüptilist või b) sombidest rääkivat filmi, siis on siin kõik juba ette teada. Puhas lõika-ja-kleebi meetodiga tehtud film: tükike õudukast “28 aastat hiljem”, midagi “Ma olen legendist”, natukene “Fallout’ist” ja “Last of Us’ist”, neid nimesid võikski ette lugema jääda. Nagu näitasid ka avanädalavahetuse tulemused, siis jätsid paljud isegi targu kinno minemata, mis tegi sellest ühe aasta suurima läbikukkumise.
“Tähtedest juhitud” Autor/allikas: Landmark Media / Scanpix
Kõike seda arvesse võttes ei vihanud ma üllataval kombel filmi üldse. Aastakümneid (tihti tüütult!) suurejooneliste kassahittidega silma paistnud Ridley Scott on lõpuks rahunenud, tõsi, muutunud ka sentimentaalseks, kuid tema vaade laastavast haigusest räsitud maailmale on elujaatav ja oma rahulikus kulgemises kuidagi turgutav. Kui sealt kõik muud kihid maha koorida, siis jääb sellest maailmalõpuloost alles pigem teekonnafilm, mis meenutab eelkõige minu pikaaegset lemmikut, Sean Penni 2007. aastal valminud “Into the Wildi”. Ridley Scott usub siiralt, et ka kõige lootusetumas olukorras on meil inimestena endiselt lootust. Seega jätke eelarvamused kõrvale ja andke vanameistrile veel üks võimalus.