Kasiinos palju kaotanud mängijad panevad samuti vahel mängu ka viimased säästud, võtavad meeleheitlikke riske ja kaotavad kõik. Vladimir Putin võib otsustada, et Ukraina (ja lääne) vastu tuleb kõik välja panna, kirjutab Raimond Kaljulaid.
Ameerika Ühendriikide Luure Keskagentuuri juhi John Ratcliffe’i hiljutise Moskva-visiidi järel puhkes ka Eestis elav arutelu selle üle, kui tõsiselt tuleb suhtuda hoiatustesse, et Venemaa võib lähimal ajal kavandada senisest veel ulatuslikumaid provokatsioone NATO riikide ja ka meie vastu, kuni sõjalise rünnakuni välja.
Väidetavalt käis Ameerika Ühendriikide presidendile Donald Trumpile lähedane Ratcliffe venelastele ütlemas muuhulgas seda, et nad ei võtaks ette Balti riike ehk Eestit, Lätit ja Leedut. Kuivõrd tõsiselt tuleks neid signaale võtta?
Nõustun nendega, kes kalduvad arvama, et neid hoiatusi tuleks võtta väga tõsiselt. Venemaa liidri Vladimir Putini seisukohast on kujunenud välja olukord, millest pole head väljapääsu.
Venemaal ei ole õnnestunud sõjaliselt Ukrainat murda. Ei ole õnnestunud ka murendada Euroopa riikide solidaarsust Ukrainaga.
Diplomaatiliselt on Venemaa samuti tupikus. Kui vahepeal loodeti, et USA abil õnnestub Ukrainale peale sundida Venemaa seisukohast soodsaid järeleandmisi, siis vähe sellest, et see pole õnnestunud, USA positsioon on muutunud Ukraina osas pigem toetavamaks.
Millised variandid Putinil ja tema lähikonnal kujunenud olukorras üldse on? Laias laastus neid on kolm.
Esiteks on võimalik kurnamissõda lihtsalt jätkata ja loota, et aeg töötab siiski Venemaa kasuks.
Mingi loogika selles oleks. Euroopa n-ö tuumikriikides ehk Prantsusmaal, Saksamaal ja Ühendkuningriigis ennustavad arvamusküsitlused edu populistlikele erakondadele ja poliitikutele, kellest vähemalt osa võiksid suhtuda Venemaa taotlustesse suurema mõistmisega kui nende riikide praegused liidrid.
Kuid kas Venemaa kodanikud on ikkagi valmis lõputult kannatama paljudele vastumeelse sõja jätkamist ja kui kaua nad on valmis seda veel kannatama? Kui see kannatus ühel päeval katkeb, mis siis saab?
Teine Venemaa alternatiiv on nõustumine vaherahu sõlmimisega ning järeleandmiste tegemine oma nõudmistes, milles on siiani oldud täiesti jäigad.
Sellel variandil on Kremli seisukohast samuti mitu nõrka kohta.
Kui Venemaa loobub oma avalikult välja käidud sõjalistest eesmärkidest ja nõustub tingimustega, mis on vastuolus sellega, mida Putin on seni rääkinud, siis muidugi hakatakse Venemaal küsima, et milleks seda sõda siis üldse vaja oli?
“Venemaal jõustruktuuride ja eriteenistustega seotud inimestega peab isegi Putin arvestama.”
Venemaa presidendil pole võimalik mistahes kokkulepet esitleda võiduna. Inimestel pole Venemaal siiski kõigil haugi mälu. Isegi kui lihtne vene inimene ei saa palju teha, siis Venemaal jõustruktuuride ja eriteenistustega seotud inimestega peab isegi Putin arvestama. Kas nemad ikka lepiksid mingite “kompromissidega” või leiaksid, et vaja on just palju karmimat kätt?
Palju on räägitud, et Putin kardab enda ja oma lähedaste elu pärast. Võib karta küll. Ka Stalin kartis väga ja tegeles põhjalikult isikliku julgeoleku küsimusega. Boriss Jeltsini jaoks olid võimu üleandmisel kesksel kohal talle isiklikult ja tema perele antud garantiid.
Venelastel on kombeks oma valitsejaid ülistada ja nende ees mõõdutundetult pugeda, kuid neid ka needa ja aeg-ajalt mättasse lüüa. Verisel mässul on Venemaal pikad traditsioonid. 1682. aastal puhkenud streletside ülestõusu käigus tapeti toona üheksa-aastase Peeter I silme all tema lihane onu, tsaarinna (ehk siis Peetri ema) vend, bojaar Ivan Narõškin. Tapmine toimus otse Kremli trepil, avalikult. Narõškin tõugati trepilt alla, torgati piikidega surnuks ja raiuti hilisema Venemaa valitseja silme silme all tükkideks.
Putinil pole mingit garantiid, et kui ta nõrkust ilmutab, ei oota teda näiteks Venemaa viimase tsaari Nikolai II saatus, kelle bolševikud koos tema laste ja lähedastega tapsid. Venemaal poleks see mingi ime.
Putini eluajal viis Mihhail Gorbatšovi järeleandlik poliitika lääneriikide suhtes 1991. aasta augustis revanšistliku võimupöördekatseni, milles osalesid toonane peaminister, KGB esimees, kaitseminister ja siseminister.
See võimupööre kukkus läbi muuhulgas seetõttu, et ei tegutsetud piisavalt otsustavalt, ei kõrvaldatud Jeltsinit ja teisi demokraate. Putinil on põhjust tõsiselt arvestada võimalusega, et eriteenistused on samuti ajaloost õppinud ja järeldused teinud ning tegutseksid temaga pigem karmilt.
Mis Putinil selles olukorras üle jääb?
Kasiinos palju kaotanud mängijad panevad samuti vahel mängu ka viimased säästud, võtavad meeleheitlikke riske ja kaotavad kõik. Putin võib otsustada, et Ukraina (ja lääne) vastu tuleb kõik välja panna, lõpuni minna. Et taganeda pole kuhugi, mingeid kompromisse ei saa teha.
Kui see on tema plaan ning kavas on juba lähiajal sõda eskaleerida ja laiendada, siis selleks teevad armee ja eriteenistused muidugi juba ettevalmistusi ning on võimalik, et nendest plaanidest ja aruteludest teavadki ameeriklased rohkem kui meie.