Kõige selle taustal ootab Venemaad 18.–20. septembril ees igasügisene nn. ühtne valimispäev, mis koondab endas erinevaid munitsipaal- ja regionaaltasandi valimisi. Seekord toimuvad neile lisaks ka valimised Riigiduumasse. Tegemist on esimeste Riigiduuma valimistega alates Venemaa alustatud täiemõõdulisest sõjast Ukraina vastu 2022. aasta veebruaris.

Kui algselt oli oodata igavaid ja halle valimisi, siis kasvavad ühiskondlikud pinged ja Kremli tegevus valimiste haldamisel on toonud neisse omajagu elu, mis küll vähemalt Riigiduuma valimiste kontekstis palju ei muuda. Riigiduuma uus koosseis saab olema jätkuvalt kuulekas, koosnedes üksnes neist parteidest, kes on avalikult Vladimir Putinile ja tema kursile suuremal või vähemal määral truudust vandunud. Ametlikud valimistulemused on valitseva režiimi kommunikatiivsed sõnumid nii Venemaa kodanikele kui ka laiemale maailmale. Seejuures ei ole Kreml kuidagi originaalne, vaid see on kõigi autoritaarsete režiimide ühine joon.

Valimisteks ongi toimuvat raske nimetada, kuivõrd kõik, alates sellest, kes üldse neil osalema pääsevad kuni tulemusteni välja, on Kremli range kontrolli all. Kui enne 2022. aasta veebruari eksisteerisid Venemaal veel mõned üksikud kodanikuvabaduste riismed (valimised olid juba siis Kremli range kontrolli all), siis järgnevate aastate jooksul on riik üha kiirenevas tempos liikunud olukorra poole, mida viimati nähti Nõukogude Liidu ajal. Seejuures ei meenuta tänane Venemaa mitte Mihhail Gorbatšovi aegset hilist Nõukogude Liitu, vaid muutub järjest sarnasemaks Jossif Stalini valitsetud riigiga. Viimasest eristab tänast Venemaad suuresti veel üksnes massirepressioonide puudumine.

Kasvavad ühiskondlikud pinged ja Kremli tegevus Riigiduuma valimiste haldamisel on toonud neisse omajagu elu.

Nii rahvusvahelises kui ka venekeelses meedias on Venemaal aset leidvate valimisvõltsingute teemal palju kirjutatud, kuid üks asi on tulemusi kergelt korrigeerida ja hoopis midagi muud on olukord, kus võltsingud muutuvad massilisteks ning väga silmatorkavateks. Just seetõttu on Venemaal valimisi kureeriva presidendi administratsiooni tegevuse kergendamiseks alates eelmistest Riigiduuma valimistest 2021. aastal kasutusel kord, mille kohaselt ühe valimispäeva asemel on valimised venitatud kolmele päevale. See muudab mõistagi valimiste jälgimise oluliselt töömahukamaks ja võimaldab paremini peita manipulatsioone.

Lisaks valimistulemusele on oluline ka valimistel osalemise protsent, mis ei tohiks Kremli vaates olla oluliselt madalam kui eelmistel valimistel (51,72%) ning peaks ideaalis ületama 50%. Tegelikku eelmistel Riigiduuma valimistel osalejate protsenti on väga keeruline hinnata. Ka käesolevate valimiste ametlik osalusprotsent sõltub täielikult Kremli suvast. Riigiduuma valimiste kontekstis on Vladimir Putinile kõige olulisem, et vähemalt näiliselt oleks režiimi legitiimsus tagatud. Ametlikud tulemused vormistataksegi nii osaluse- kui parteide toetusnäitajate osas just sellised, milliseid hindab Kreml sobivaimaks nimetatud eesmärgi saavutamiseks.

Keskvalimiskomisjon lubas algselt valimistel osalema 11 parteid, sh ka kõik eelmises Riigiduuma koosseisus esindatud Kremlile kuulekad parteid Ühtne Venemaa, Venemaa Liberaaldemokraatlik Partei (LDPR), Venemaa Föderatsiooni Kommunistlik partei (KPRF), Õiglane Venemaa ja Uued inimesed. Mõnevõrra üllatuslikult mahtus algselt valimistele lubatud parteide sekka ka Jabloko, saades valimisbülletäänil koguni teise asetuse. Paari nädalaga selgus aga, et Kreml oli teinud Jabloko valimistele lubamisega suure vea ning Venemaa Ülemkohus eemaldas partei nimekirjast 10. augustil. Jabloko kaebas küll otsuse edasi, kuid ootuspäraselt jättis kohus selle rahuldamata. Jabloko eemaldamise järel on valimiste keskseks intriigiks, kas Ühtne Venemaa säilitab ka uues Riigiduuma koosseisus konstitutsioonilise enamuse.

Ühtne Venemaa

Juulis lekkisid Vene meediasse teated, et kui algselt plaaniti presidendi administratsioonis Ühtse Venemaa toetuseks valimistel 55 protsenti, siis nüüdseks on seda väidetavalt langetatud 45. protsendini, et mitte minna liialt suurde vastuollu tegelike meeleoludega Venemaa ühiskonnas. Ühtse Venemaa tegelik toetus Vene ühiskonnas ei ületa ilmselt ettevaatliku arvestuse järgi 35% valijaskonnast, mõningate hinnangute järgi on see lausa alla 30%. Veel juuni lõpus spekuleeris Vene meedia, et Ühtne Venemaa säilitab konsitutsioonilise enamuse. Kuivõrd pool (225) Riigiduuma saadikumandaatidest jagatakse välja parteinimekirjade ja teine pool üksikmandaatide alusel, siis ei tähenda väidetavad Kremli suunised langetada Ühtse Venemaa toetusprotsenti automaatselt loobumist eesmärgist saada parteile konstitutsiooniline enamus, sest selle saab tagada üksikmandaatide abil.

Juhul kui Ühtsel Venemaal ka konstitutsiooniline enamus saavutamata jääb, ei ole selles iseenesest Putini ega tema valitsuse jaoks midagi katastroofilist. Kremli poolt juhitud valimisprotsessi tulemusena pääsevad Riigiduumasse vaid kontrollitavad, nn süsteemse opositsiooni esindajad, kelle toetuse tagamine olulistel hääletustel ei ole keeruline.

Arvesse võttes üldist poliitilist- ja majandusolukorda, eelistab Kreml tõenäoliselt pigem tugevat tulemust Ühtsele Venemaale, et seeläbi mitte näida nõrgana – see on midagi, mida Putin on oma võimuloleku aastate jooksul kõige rohkem kartnud. Ühtlasi saab nii demonstreerida rahvale kui ka ülejäänud maailmale valitud kursi õigsust ja kõigutamatust. Sellist järeldust näib toetavat Vladimir Putini ülesastumine Ühtse Venemaa kongressil 22. augustil, kus ta muu hulgas avaldas arvamust, et Riigiduuma valimised näitavad miljonite venemaalaste püüdlust tagada Venemaa suveräänsust ja julgeolekut. Putin jätkas väitega, et sõda Ukrainaga toetab kogu Vene ühiskond ja rõhutas vajadust võidu nimel ühineda.

Jabloko tõus ja langus

Olukorras, kus ühiskondlik rahulolematus on tõusuteel ning situatsiooni Venemaal peab pingeliseks 57% ja kriitiliseks-plahvatusohlikuks 13% küsitletutest ning Levada keskuse avaliku arvamuse uuringu tulemuste järgi soovib Ukrainaga rahukõneluste alustamist 62% vastanutest, (niipalju siis Putini väitest, et kogu ühiskond toetab sõda Ukrainaga), oli Jabloko lubamine valimistele algusest peale riskantne otsus.

Jabloko oli nimelt ainus Riigiduuma valimistel osalev partei, mis positsioneeris ennast sõjavastasena ning julges ka välja tulla loosungiga, et ollakse vastu hirmuõhkkonnale. Samal ajal kui kõik praegused Riigiduuma koosseisus esindatud parteid on deklareerinud, et nad on Putiniga ja toetavad sõda Ukrainas. Antud olukorras tundub vägagi usutav Vene meedias ilmunud informatsioon, et Jablokol õnnestus paari nädalaga kasvatada oma toetust 9,3 protsendini. Võib eeldada, et see ei olnud kaugeltki Jabloko toetuse lagi, vaid see oleks veelgi kasvanud.

Vene meedias ilmunud informatsioon, et Jablokol õnnestus paari nädalaga kasvatada oma toetust 9,3 protsendini, tundub vägagi usutav.

Loomulikult ei saanud Kreml lubada olukorda, kus parlamenti pääseb partei, mis on selgelt Putini ametlikust kursist erinevatel seisukohtadel. Mis lühikeses plaanis veelgi ohtlikum ja näitab, et Kremlis ei oldud ilmselt algusest peale Jabloko Riigiduuma valimistele lubamist hästi läbi mõeldud, oleks olnud asjaolu, et kogu valimiskampaania aja oleks muutunud Venemaal taas legaalseks võtta avalikult sõjavastaseid seisukohti.

Jabloko on hetkel Venemaal tegutsevatest parteidest, kõrvuti KPRF-i ja LDPR-iga, üks vanimaid, olles eksisteerinud juba 33 aastat. Selle aja jooksul oli Jablokol õnnestunud oma renomee liberaalsete valijate hulgas ära rikkuda ning erakonna toetajateks oli jäänud ainult käputäis tuumikvalijaid, kelle vanus koos partei vanusega üha kasvas. Kremlile ootamatult toimus aga nüüd muutus ja partei hakkas väga kiiresti koguma populaarsust noorte hulgas, seejuures minimaalse kampaaniaga. Piisas üksnes sõja ja ühiskonnas loodud hirmuõhkkonna vastastest seisukohtadest ning kesk- ja kõrgema keskklassi noored hakkasid ise internetis erinevates sotsiaalmeedia võrgustikes laialdaselt Jablokot propageerima.

Jabloko eemaldamise sügavamad põhjused

Eeldada võib, et Jabloko populaarsus ei piirdunud ainult märkimisväärse osa noortega, keda ohustab otseselt uue mobilisatsiooni võimalus ning kes ei soovi Putini kinnisideede nimel sõdida.

Jabloko ümber toimunud ažiotaaž tõi esile tendentsi, mis on avaldunud Venemaal 2026. aastal juba mitu korda. Piisab kellelgi natukenegi tuntud isikul tulla välja kas praeguste olude või koguni Putini režiimi vastase kriitikaga, kui selline väljaastumine saab äärmiselt suure tähelepanu osaliseks. See näitab, et ühiskonnas on varjatud kujul olemas märkimisväärne nõudlus Putini režiimist eristuva poliitika järele. On raske hinnata, kui suur osa ühiskonnast soovib režiimi asendamist, kuid oletada võib, et ummikseis Ukraina sõja küsimuses ja sellest tulenev elanikkonna elatustaseme halvenemine üksnes suurendab kriitiliste meeleolude levikut.

Loomulikult võib väita, et Jabloko on eelkõige populaarne liberaalsete ning peamiselt linnades elavate noorte hulgas ja ülevenemaaliselt samasugust menu ei naudi ning seega ei maksa Jabloko populaarsuse kasvu üle tähtsustada. Kahtlemata on sellises seisukohas omajagu tõde. Samas, kui vaadata Venemaa ajalugu, siis küsimus võimust on pöördelistel ajahetkedel alati otsustatud Venemaa suurlinnades ja/või nende tänavatel, mis vaid suurendab Jabloko potentsiaalset ohtlikkust režiimile. Arvestades võimuorganite, sh FSB üha kasvavat kontrolli ühiskonna üle, on iseasi, kas keegi teadlikult lähemal ajal julgeks Putini režiimile väljakutse esitada. Vastus on ilmselt pigem ei.

Kuid ei maksa unustada, et autoritaarsed režiimid kukuvad enamasti ootamatult ja kõik võib alguse saada isikust või organisatsioonist, kelle algsed plaanid ei pruugigi olla väga ambitsioonikad ega suunatud režiimi kukutamisele.

Vene ühiskonnas on varjatud kujul olemas märkimisväärne nõudlus Putini režiimist eristuva poliitika järele.

Väärib eraldi rõhutamist, et Jabloko parteinimekirja kõrvaldamine ei tähenda automaatselt parteiga seotud üksikmandaatide eest konkureerivate üksikkandidaatide valimistelt eemale jäämist. Need isikud tuleb vastavalt seadusele kohtusüsteemi kasutades ükshaaval valimistelt eemaldada. Võimalik, et Vene võimud võtavad ka selle ette, kuid on variant, et osa neist lubatakse siiski valijate ette. Kõige olulisem on aga, et Jabloko lubamise ja seejärel eemaldamisega valimistelt tekitas Kreml ise muidu äärmiselt igavate valimiste ümber intriigi ja tõstis keskseks küsimuseks sõja lõpetamise või lõputu jätkamise ning seda enam Jabloko kõrvaldamisega olematuks ei tee.

Tõenäoliselt ei mõjuta Jabloko kõrvalejäämine oluliselt teiste valimistel osalevate erakondade häältesaaki, kuid vähendab valimistel osalevate inimeste tegelikku protsenti, seda eriti noorte valijate hulgas ja suurlinnades.

Ohtlik mobilisatsioon

Laiemas plaanis ei mõjuta valimised muidugi üldisi sisepoliitilisi trende, kus Kremli propagandasõnumid on reaalsusega üha sügavamas vastuolus. Vaatamata sellele, et Kremlil õnnestub tõenäoliselt soovitud valimistulemused ära vormistada, ei lahenda see siiski sõja üha tuntavamate tagajärgede mõjul kujunenud ja kasvavaid sisepoliitilisi pingeid. Just viimased on Putini režiimile pikemas vaates üha problemaatilisemad ning kiireid lahendusi nende leevendamiseks ei ole Venemaa võimudel ilmselgelt võtta.

Ühelt poolt ei soovi režiim sõda lõpetada ilma tulemuseta, mida võiks nii sise- kui ka välispoliitiliselt eduloona serveerida. Teisalt jääb Venemaal puudu võimekustest soovitud mahus edu saavutamiseks ning ka rindest kaugemale jäävate piirkondade sõja mõjude eest kaitsmiseks. Selle tulemusena on režiim juba mõnda aega kursil, kus sõja sisepoliitilised mõjud Kremlile muutuvad üha problemaatilisemaks.

Võimalik uus mobilisatsioonilaine oleks elanikkonna enamuse hulgas ebapopulaarne ja on seetõttu Kremli vaatest riskantne valik. Seda enam, et mobilisatsiooni korraldamine ei annaks Venemaa võimudele kindlat garantiid pääsemaks välja Kremli ees üha kindlamalt terendavast ummikseisust. Mainitud asjaolud ei pruugi aga uut mobilisatsioonilainet ära hoida olukorras, kus Putin ei näe muud varianti. Igal juhul tähendaks mobilisatsiooni korraldamine Kremli vaatest eriti sise-, aga ka välispoliitiliste panuste märgatavat tõstmist.