Rein Vaabel osales muuhulgas ÜRO sinikiivrina rahuvalvemissioonil Bosnias, kus nägi genotsiidi tagajärgi. Seejärel on ta käinud mitmetel missioonidel Lähis-Idas. Aga oma karjääri tipuks peab 60-aastane kolonelleitnant teenistust Kadriorus.
“Tulles tagasi aastasse 2012, kui kindral Terras ütles, et lähed Kadriorgu – ma ütlesin, et härra kindral, mul oligi plaan minna. Tegelikult olid asjad nii kaugel juba, et olin minemas järjekordsele missioonile Afganistani. Siis ütlesin, härra kindral, ma pidin Afganistani missioonile minema. Staabiohvitseriks. Ta ütles, et ei, sinu missioon saab olema Kadriorus,” meenutas Vaabel.
Valgamaalt pärit Vaabel kirjutab end ajalukku, olles ainus, kes on teeninud kolme presidenti. Ta on toetanud Toomas Hendrik Ilvest, Kersti Kaljulaidi ja Alar Karist.
Presidendil on korraga kaks käsundusohvitseri, kes saadavad riigipead vahetustega sisuliselt igal sammul nii Eestis kui ka välismaal. Tänu sellele satuvad äratuntava vormirõiva ja akselbandiga mehed palju pildile, kuid samas teavad vähesed, mida nende töö päriselt kätkeb.
“Sa olid esimene, kes presidenti üles ajas hommikul. Ja sa olid viimane, kes presidendile ütles head ööd. Ja siis said sina magama. Ja kui president ärkas, olid sina juba söönud, sest sa ei tea kunagi, mida president plaanib,” lausus Toomas Hendrik Ilvese käsundusohvitser Sven Liister.
“Põhimõtteliselt me elame riigipea töörütmis. Meil on muidugi oma elu olemas, aga kui on teenistus ja tööpäevad, siis lähtume ikkagi sellest, mida riigipea teeb. Teinekord ka tema abikaasa,” ütles Vaabel.
Vaabel ja tänaseks juba ametist loobunud Sven Liister on kaks kokku umbes paarikümnest käsundusohvitserist, kes sõjaeelsel ja -järgsel perioodil riigipea institutsiooni teeninud, kinnitas sõjaajaloolane Hellar Lill. Tema hinnangul jäi ajalukku kõige eredamalt riigivanem Konstantin Pätsi käsundusohvitser Herbert Grabbi, kelle mõju oli suurem kui tänastel ohvitseridel.
“Kindlasti oli selle käsundusohvitseri roll toona ehk veel eripalgelisem ja mitmekesisem. Kui me vaatame toonast presidendi kantselei koosseisu, siis seal oli ainult kümme inimest ametis. Käsundusohvitser täitis kõiki protokollilisi ülesandeid, tänases mõistes protokolliülemat presidendil ei olnud. Leppis kokku presidendi kohtumisi ja hoolitses presidendi päevakava eest, tema reisikava eest, saatis teda kõigil kohtumistel nii välismaal kui ka kodumaistel visiitidel. Kuna ta oli väga lähedane presidendile, kogu aeg nii-öelda varjuna kannul, siis küllap see mõju kindlasti (presidendile) oli,” lausus Eesti sõjamuuseumi direktor Hellar Lill.
Ameti ennistas pärast taasiseseisvumist Lennart Meri, kuid täiendas natuke käsundusohvitseri ülesandeid.
“Kantselei töötajad proovisid öelda, et Lennart Meri, võib-olla piisaks ühest käsundusohvitserist, meil on ju väike riik ja võib-olla kahte pole vaja. President Meri jäi endale kindlaks, et kahte on vaja. Miks on kahte vaja? Sest Lennart Meri väga lennartmerelikult vastas: “Vaadake, nooremkäsundusohvitser, tema peab saama hakkama kõigega. Aga vanem käsundusohvitser, kui mul on vaja ühendust saada näiteks Peetruse endaga, siis tema peab sellega hakkama saama”,” rääkis Lill.
Käsundusohvitser on küll kantselei hingekirjas, aga siiski kaitseväe teenistuses. Tal peab olema vähemalt magistrikraad ja kapteni auaste. Presidendi kantselei protokolliülema Riina Aasma sõnul on käsundusohvitser ajalooliselt riigipea adjutant, kes abistab praktilistes asjades. Näiteks kannab kinke, koristab mustasid nõusid, tuletab presidendile kella meelde. Teisalt täidab ta ka sümbolrolli. Seetõttu võib Kadrioru post mõnedele kõrgelt koolitatud ohvitseridele tunduda karjääri mõistes tupik.
“Väga paljud kaitseväelased ilmselt seda tööd tegema ei sobi ja võib-olla ka ei taha. Sa pead olema tüpaažilt inimene, kellele see töö meeldib,” ütles Aasma.
“Sõjaväelase jaoks võib-olla tõepoolest – sa ei juhata sõjalist üksust, oled justkui mingis mõttes oma erialast kõrval. Aga seda nõuet allapoole ka kindlasti lasta ei saa, sest see on ikkagi päris tähtis ametikoht, kus just kogemus mängib oma rolli,” lausus Lill.
Saamaks paremat aimu, lubati “Pealtnägija” Vaabeli töövarjuks, kui Eesti taasiseseisvumise aastapäeval oli siin riigivisiidil Islandi president abikaasaga. Eesti kõige enam presidente teeninud käsundusohvitseri jaoks oli see viimane Eesti-sisene riigivisiit. Väike pinge oli sees, kuigi ta on sarnastes olukordades viibinud kümneid ja kümneid kordi.
“Tänane päev algas üsna vara, tavapärasest varem, sest tegemist on riigivisiidiga. See on ühest küljest väga pingeline, aga teisest väga huvitav. Nagu praegugi. Sest liigume huvitavates kohtades. Väike ärevus on ikka sees,” ütles ta.
Kõige intensiivsem osa on presidendi välislähetused. Vaabelil ja Liisteril on neid mõlemal olnud paarikümne ringis. Käsundusohvitser on kohvritassija, kingituste vardja ja sekretär.
“Sa võtad selle kava, mille on protokolliosakond sulle teinud. Sa töötad selle kõik läbi üksipulgi. Sa tead, mitu kingitust, mis kingitused sa pead kaasa võtma, mida saab ära pakkida. Sul on lennupiletid. Kõik sisuline. Sina vastutad, kus on passid, kõik on sinu käes. /…./ See vaimselt kurnab, kuna sa pead kõike meeles pidama; sa tead täpselt, et kui me nüüd maandume, siis mina pean pagasit ootama;” rääkis Liister.
“Me oleme riigivisiitidel käinud Aafrikas – Botswanas, Angolas – need on hoopis midagi muud. Nii et meenutada oleks palju, aga ka seal triigivisiidil on teatud protseduurid samad. Kompaniid rivistunud, hümnid, lipud. Sama stsenaariumi järgi need käivad igal pool,” lausus Vaabel.
Mõlemad ohvitserid on viibinud suure hulga maailma mõjukamate inimeste käeulatuses, mõjuvõimsate organisatsioonide juhtidest kuni suurriikide liidriteni, ning pääsenud paikadesse, kuhu muidu ei satuks. Näiteks Vaabel saatis Kersti Kaljulaidi ajaloolisel visiidil Moskvas.
“Minu jaoks oli see hoopis teistsugune lähetusvisiit kui Brüsselisse või isegi Ameerika Ühendriikidesse, kus me ka tihti kaasas käime. Esiteks võib-olla sellepärast, et minu vanust arvestades võib eeldada, et ma olen ka Nõukogude armees aega teeninud. Küll mitte vabatahtlikult, aga sunniviisiliselt ajateenijana ja kandnud Nõukogude armee vormi. /…/ Vorm oli mul seljas, sinimustvalge varruka peal. Ja ma üritasin kogu aeg oma vasemat õlga ettepoole lükata, et vaadake, me oleme Eestis sinimustvalge, vaba ja demokraatlik riik,” lausus Vaabel.
Kirkalt on meeles ka Barack Obama visiiti Tallinnasse 2014. aasta sügisel, kui USA riigipea saabus lühikese etteteatamisega Eestisse, et kohtuda siin kolme Balti riigi presidentidega.
“Me olime just riigivisiidil Norras. Oli teada küll, et president Obama tuleb Eestisse, aga kuupäevad ja logistika oli veel lahtine viimase minutini. Aga jah, olime Norras ja sealt eksprompt väikelennukiga president Ilves ja väike meeskond toodi Norrast tagasi. Kadriorgu. President Obama – mul on endal siiamaani kodus aukohal pilt, kus ma seisan kahe presidendi taustal. Väga paljud inimesed arvavad, et see on loss, see ei ole loss, see on kantseleihoone. Seisame kantseleihoone trepil. Annan uhkelt au,” rääkis Vaabel.
Isegi rohkem üllatusi ja emotsioone pakuvad ohvitseride sõnul Eesti-sisesed visiidid, kus tihti kohtutakse – selle sõna heas tähenduses – lihtsate inimestega.
Käsundus – nagu seda kantselei kõnepruugis nimetatakse – viibib presidendiga kõige rohkem koos ja näeb hetki, mis iial kaamerate või mikrofonide vaatevälja ei satu, kuid mõlema mehe sõnul jääb suhe professionaalseks, sest nad teenivad presidendi institutsiooni, mitte selle täitjat.
“Sellist asja ei tohi olla, et käsundusohvitser murdub, tekib mingi semusuhe või sõprussuhe,” ütles Liister.
“Mina oma teenistusaastate jooksul pole kordagi mitte ühelegi presidendile sina öelnud. Kui president Kaljulaid 2016 ametisse astus, siis küsis minu käest, et kuidas me nüüd omavahel suhtlema hakkame, et tema on harjunud sina ütlema. Mina ütlesin, et mul keel ei paindu teile sina ütlema. Siis ta natuke solvus, ütles noh, ma siis kutsun teid härra koloneliks. Ma ütlesin, aga palun,” meenutas Vaabel.
Vaabel töötas Ilvese ja Kaljulaidiga, läks vahepeal juba pensionile, aga naasis Karise ajal, sest ei suudetud leida asendajat. Koos riigipeadega on üle elatud skandaale ja poliittorme.
Vaabel kirjutas küll raamatu oma sinikiivri perioodist, aga kirjutamata etikett ei luba memuaare avaldada kuniks president, keda nad teenisid, on elavate kirjas.
“Juba president Kaljulaid ütles, et ole hea, hakka raamatut kirjutama. Ma ütlesin, proua president, ma ei saa ju kirjutada asjadest nii, nagu need olid, sest nimesed ootavad põnevust ja actionit, aga seda on ka toimunud ilmselgelt. Aga sellest paraku ikkagi ei saa kirjutada,” lausus Vaabel.
Liister töötab juba mõned aastad Toomas Hendrik Ilvese assistendina. Rein Vaabel – nagu muide ka Alar Karis – lubab siduda oma tuleviku Lõuna-Eestiga ja sisustada seda peamiselt pensioni pidamisega. Aga saab näha, kui kauaks tublid inimesed ripakile jäävad.