Tootsi talu perenaine ja karjakoerte kasvataja Terell Pihlak rääkis Vikerraadios, et borderkolli peab saama teha tööd, sest on katastroof, kui peres on suure karjainstinktiga koer, keda ei õpetata või kes jääb diivanikoeraks. Kui tööd teha ei taha, võib Pihlaku sõnul leida alternatiivi ka koeraspordi näol.
Hellenurmes Tootsi talus selgusid nädalavahetusel Eesti parimad karjakoerad, mõõtu võttis kümme võistluspaari.
“Eelmise aasta meister, minu vanem koer, borderkolli Tete on juba pensioneerunud ja ei võistle enam. Teise koha saavutas tänavusel karjakoerte MM-il Tete kõige noorem, kolmeaastane kutsikas. Tete osales võistlustel abikoerana, aidates lambaid võistlejate jaoks valmis tuua,” ütles Tootsi talu perenaine ja Eesti kennelliidu karjakoerte kogu esinaine Terell Pihlak.
Karjakoer ei ole tõug, vaid tähendab seda, et koer teeb karjaga tööd.
“Borderkolli peab saama teha tööd, olgu see siis karjatamine, osalemine koeraspordis või otsingutöödel. Kui ta tööd teha ei saa, mõtleb ta ise endale tööülesandeid välja. Kujundab kodu natuke ümber või toob koju mõned muud tüübid, näiteks kassid. Tema aju töötab kogu aeg,” selgitas Pihlak.
“Koera pensionile minek ei sõltu väga vanusest, vaid koera füüsilisest vormist. Kuna Tete on oma elus nii palju tööd teinud, on tal hakanud käpad valutama ja ta on hakanud lonkama,” nentis perenaine.
Pihlaku sõnul on see kõige hullem variant, kui peres on suure karjainstinktiga koer ja teda ei õpetata üldse või ta jääb diivanikoeraks. “See on katastroof,” sõnas Pihlak.
Koera õpetamine algab distsipliinist. “Kord peab olema, juurde tuleb tulla, kui kutsutakse. Sõna peab kuulama. Kariloomade juurest tuleb ära tulla, kui kutsutakse. Kontakt omanikuga peab olema väga hea, et koeral tekiks soov teha tööd oma inimese jaoks,” selgitas Pihlak.
Koerte instinkt on nii tugev, et tegelikult teavad nad ise, kuidas seda tööd peab tegema. “Töötav karjakoer loeb lambaid palju paremini kui inimene. Suudab hinnata, kuhupoole kari hakkab liikuma, aga meil talunikena oma omad soovid, kuhu kari peaks minema.”
“Meie talu vanemad lambad on juba täiesti teadlikud, kuhu nad peavad minema ja sageli pole koera isegi vaja töösse saata, sest lammas vaatab, et koer tuleb ja on vaja lauta minna.”
Lambad kardavad koera, see ongi kogu karjatamise mõte. “Lammas näeb koeras ikkagi kiskjat, hunti. Samas vanad jäärakarjad või siis emad talledega lähevad kindlasti oma tallesid kaitsma ja astuvad koerale vastu. Nii võib tekkida ka olukord, kus inimesel on vaja koer päästa. Ka meie talus elab karja kaitsekoer, kes elab kogu aeg karjaga koos ja kaitseb oma karja. See toimib nii, et karja kaitsekoer on reeglina kursis, mida teevad karja ajajad ja ei lähe vahele ega segama,” selgitas Pihlak.
“Tootsi talu võiks ümber nimetada ka Tete taluks, sest Tetel oli lambaid vaja,” muheles Pihlak, kust sai omal ajal alguse mõte võtta tallu lambad.
“Väga tore, kui inimene tahab võtta endale diivanile sõbraks koera, aga siis tuleb valida õige tõug. Neid tõuge on küll ja veel, kes ei vaja liigset füüsilist ega ajukoormust ja naudivadki just elu diivani peal ja on väga õnnelikud, aga borderkolli pole see koer, kes sobiks selliseks eluks. Põhjamaades ja Euroopas satuvad väga paljud borderid koerte varjupaikadesse, on olemas ka eraldi borderite varjupaigad. On võetud tööd teha tahtvad koerad, nendega ei jõuta tööd teha ja siis läheb asi käest ära,” nentis Pihlak. “Kui tööd teha ei taha, võib leida alternatiivi ka koeraspordi näol.”