Kui vägivalda kasutab laps, mõjub see mõnevõrra teistmoodi ehmatavalt kui siis, kui seda teeb täiskasvanu. Osalt sellepärast, et lapselt sellist käitumist ei oodata, ta on meie hinnangul see, keda kaitstakse, mitte see, kelle eest tuleks teisi kaitsta. Osalt sellepärast, et ta on ka ise haavatav, kellegi vastutusel, kellegi hoole all, kellegi tegemata jäetud töö tagajärg.

Iga meediasse jõudnud vägivallajuhtumi järellainena kerkib õigustatud mure, millele tuleks otsa vaadata. Inimeste hirmu oma laste turvalisuse pärast ei saa pidada ülereageerimiseks, kuna laste heaolu on enamiku meist prioriteet. Murest kannustatud küsimused väärivad sisulist vastust, aga vastata saab alles siis, kui on selge, mis täpsemalt on selle mure põhjuseks ja mis seda alal hoiab.

Kas paanikaks on põhjust?

Möödunud aastal registreeriti alaealiste toime pandud kuritegusid tõesti rohkem kui aasta varem, 953 varasema 772 asemel. Registreeritud kuritegude arv on võrreldes 2024. aastaga küll kasvanud, aga see kasv on toimunud enamasti varguste arvu suurenemise tõttu. Mis vägivalda puudutab, siis eelmisel aastal panid alaealised toime ligi 400 vägivallakuritegu, mis olid valdavalt kaklused ja löömised.

Laiema pildi saamiseks tasub vaadata olukorra perspektiivis. Kümme aastat tagasi ehk 2015. aastal registreeriti Eestis 1428 alaealiste poolt toime pandud kuritegu. Kümne aastaga on alaealiste poolt toime pandud kuritegude arv absoluutarvudes vähemaks jäänud.

Kuritegevuse statistika kõrval tasub vaadata ka teisi numbreid. Neljateist- kuni seitsmeteistaastaseid oli Eestis kümme aastat tagasi ligikaudu 47 000, praegu on neid 65 000 ehk ligi nelikümmend protsenti rohkem. Vähenenud arv kuritegusid jaguneb seega tunduvalt suurema hulga noorte vahel. Ühe noore kohta arvutatuna on alaealiste kuritegevus kümne aastaga enam kui poole võrra vähenenud.

Kui noored ei ole muutunud vägivaldsemaks, siis miks meile tundub vastupidi? Muutunud ei ole laste käitumine iseenesest, kuid vägivaldset käitumist on hakatud filmima ja see salvestus jääb alles ning satub ringlusse. Kaklus, mis varem võis lõppeda sellega, et kõik läksid koju, on nüüd fail, mille sisu näeb lugematu arv inimesi.

Noorte vägivallale reageerimine

Vaatamata faktile, et noorte poolt toime pandud kuritegude arv on pikas plaanis langustrendis, on noorukite vägivaldne käitumine siiski probleem, millele tuleb reageerida. Kriminaalstatistika taga on päris kannatanud, kellel on päris vigastused.

Kui riik jätab teole reageerimata, jääb ohvrile mulje, et tema õigused ei ole olulised, ja tajutud ebaõiglus suureneb ka kogukonnas tervikuna. Reaktsioon on kindlasti vajalik. Küsimus on pigem selles, milline reageerimise viis on kõige tõhusam, hoidmaks ära õigusrikkumise kordumist.

Massimeediast saame sageli lugeda, et õiguskaitseasutused kohtlevad alaealisi liiga leebelt ja karistusi tuleb karmistada. Karmistamise all mõeldakse enamasti rohkemat vabadusekaotusliku karistuse rakendamist ja kriminaalvastutuse ea langetamist. Seega tasub vaadata, kas ja kui palju rakendatakse vabadusekaotust alaealiste suhtes.

“Ka praegusel kujul lubab seadus karistada väga karmilt, kui sellist meedet peetakse sobivaks.”

Eesti vanglates on praegu kaheksa alaealist, aga 2024. aasta veebruaris ei olnud seal ühtegi. Vahepeal ei ole muudetud ühtegi seadust, kriminaalvastutuse alampiir on endiselt neliteist ja vangistus on alaealise puhul erandlik meede. Ehk ka praegusel kujul lubab seadus karistada väga karmilt, kui sellist meedet peetakse sobivaks.

Lisaks vanglale saab lapse Eestis suunata kinnise lasteasutuse teenusele ehk piirata alaealise vabadust viisil, mis on rohkem eakohane ning mis on suunatud eeskätt lapse resotsialiseerimisele. Nimetatud teenusel viibib oluliselt rohkem lapsi kui vanglas. Alates 2019. aastast on teenusel viibijate arv püsinud 109 ja 136 vahel, möödunud aastal oli see 133.

Kinnise lasteasutuse teenusele suunatakse erinevatel põhjustel. Möödunud aastal jõudis sinna kohtu määratud mõjutusvahendina 30 last ja vahistamise asendamiseks 13. Ülejäänud 90 ehk kaks kolmandikku, suunati teenusele sotsiaalhoolekande seaduse alusel kohaliku omavalitsuse taotlusel.

Enamik neist lastest ei ole seal seega karistuse, vaid abimeetme korras, ning nende puhul leiti, et sobivaks meetmeks nende käitumise korrigeerimiseks on vabaduse piiramine, mis ei ole sugugi leebe reaktsioon.

Sellest kõigest ei jõua avalikkuseni peaaegu midagi. Alaealiste asju menetletakse kinniselt. Nime ei öelda, otsust ei kommenteerita ja nägu ei näidata ka siis, kui kuritegu on raske. Nii kaitstakse last, aga kõrvalt vaadates võib see paista, nagu ei tehtaks midagi.

Noorte vägivald vajab tõhusat reaktsiooni

Ükskõik, kui karm on karistus, see saab järgneda ainult juba toime pandud kuriteole. Üksnes karistusele orienteeritud poliitika on tahes tahtmata leppinud sellega, et kuritegusid hakatakse toime panema.

Puutuvalt kuriteoennetusse tuleb toonitada, et karmid karistused ei tööta kuigivõrd efektiivselt. Teadusuuringud on küllalt ühesed: heidutavana mõjub võimalikule toimepanijale teadmine, et tegu kindlasti avastatakse ja sellele järgneb reaktsioon. See, kas pannakse kinni neljaks või kaheksaks aastaks, muudab vähe juba sellepärast, et enne tegu ei ole lapsed enamasti karistusmääradega kursis.

Uuringud viitavad järjekindlalt sellelegi, et vanglakaristus ei vähenda noore edaspidist kuritegevust, vaid pigem suurendab seda. Kinnine keskkond koondab kõrge riskiga eakaaslased, katkestab nende sideme kooli ja perega ning annab noorele identiteedi, mida hiljem muuta on raske.

Karistuse karmistamine ei ole seetõttu ennetuse suhtes lihtsalt kasutu valik, see võib ennetust otseselt kahjustada. Raskeid tegusid saab ära hoida ainult siis, kui lapseni jõutakse ammu enne neid. Ja jõutaksegi, aga tükkhaaval. Kool tegeleb sellega, mis juhtub koolis. Perearst sellega, mis on tervisega. Lastekaitse perega, politsei rikkumisega. Igaüks teeb oma tööd ja igaüks näeb oma kildu.

Kokku esitas politsei möödunud aastal kuriteokahtlustuse 509 lapsele. Pikaajalistest teadusuuringutest teame, et enamusele jääb esimene episood ainukeseks. Samuti näitavad teadusuuringud, et paar protsenti noortest vastutab valdava osa vägivalla eest.

Sarnast pilti näeme ka Eesti 2025. aasta statistikast. Veerand kõigist kuritegudest pandi toime viisteistkümne lapse poolt, kellest igaüks sooritas kaheksa või rohkem kuritegu. Need viisteist last ei ole kellelegi tundmatud, nende toimetulekuraskusi on koolis märgatud, nende pärast on perearst mures, nad on teada nii politseile kui ka lastekaitsele, aga tervikuna ei näe neid keegi.

Tervikuna saab laps nähtavaks alles siis, kui midagi pöördumatut on juba juhtunud. Killud pannakse kokku alles siis, kui ainsaks järelejäänud vastuseks on karistus või mõjutusvahend. See on üks kahest põhjusest, miks ennetus ei toimi. Ehkki tegelejaid on, puudub see, kes vaataks last tervikuna, ja seda ammu enne, kui on hilja.

Teisest põhjusest ei ole avalikult peaaegu räägitud, ehkki andmed on ammu olemas. Neljateist- kuni seitsmeteistaastasi, kellest oli juttu loo alguses, on kümne aastaga tulnud juurde ligi nelikümmend protsenti. Suurem osa kasvust tuleb aastatel 2008–2011 sündinud suurematest põlvkondadest, kelle arv on olnud teada nende sünnist saati. Osa on lisandunud alates 2022. aastast koos Ukrainast tulnud peredega.

Üks püsivamaid teadmisi kuritegevuse kohta on vanusekõver: kõige rohkem õigusrikkumisi pannakse toime hilises teismeeas ja pärast seda nende arv kiiresti langeb. Mõlemad kõverad olid ammu teada, aga kokku neid ei pandud.

“Politseinike arv on aga vähenenud: 2021. aasta keskel oli neid 3824, selle aasta alguses 3688.”

Peab tunnistama, et demograafiat on Eestis arvestatud küll, ainult ühel pool. Haridus- ja teadusministeeriumil on üldhariduskoolide õpilaste prognoos maakondade kaupa aastani 2033, ning lasteaia-, kooli- ja gümnaasiumikohtadest on räägitud aastaid. Kui palju on juurde vaja lastekaitsetöötajaid või noorsoopolitseinikke, ei ole autorite teada keegi samamoodi arvutanud. Politseinike arv on aga vähenenud: 2021. aasta keskel oli neid 3824, selle aasta alguses 3688.

Mida selle teadmisega peale hakata?

Esiteks peab keegi saama näha last tervikuna ja nende inimeste arv peab käima laste arvuga kaasas. Ühtne juhtumikorralduse mandaat, alus ametkondade vaheliseks infovahetuseks ja püsiv, mitte projektipõhine rahastus. Ükski neist ei ole uus mõte, neid on soovitatud aastaid. Tegemata on need ikkagi.

Teiseks peame teadma, keda me otsime ja see ei ole tulevane vägivallatseja, vaid abivajav laps. Seda mõistet seadus juba tunneb. Lastekaitseseadus paneb igaühele kohustuse abivajavast lapsest teatada.

Puudu on sisu ehk ühine, tõenduspõhine arusaam sellest, millised märgid ja millises kombinatsioonis tähendavad, et on aeg sekkumiseks. Eesti koolinoorte küsitlus ISRD4 näitab, et vägivalda kasutanud noored on ise sageli vägivalda kogenud. Kogetud vägivald on seega üks tugevamaid märke sellest, et laps vajab abi juba ammu enne seda, kui ta ise kellelegi haiget teeb. Selle kõrvale kuuluvad vägivaldsed eakaaslased, koolist puudumine ja ebasoodsad kodused olud.

Need tegurid kuhjuvad ja võivad tekitada soodsa pinnase ebasoovitava, halvimal juhul vägivaldse käitumise arengule. Nimetatud tegurite kaardistamine, hindamine ja sobivate sekkumiste planeerimine saab ja peakski toimuma erinevate ametkondade, spetsialistide ja teadlaste koostöös. Hiljem on oluline ka uurida, kas meie meetodid on olnud efektiivsed.

Kolmandaks ei peaks peksmist kujutava salvestuse eemaldamine olema ohvri enda kohustus, vaid riigi ülesanne. Ohver võib saada nõu veebikonstaablilt või lasteabist, kuid taotlusi veebiplatvormidele tuleb tal esitada ise. Sisuliselt jääb peksmise jäädvustusest vabanemine selle ülesandeks, keda peksti.

Hirm oma laste pärast on mõistetav, aga kahetsusväärselt tegutseme me selle ajendil valel ajahetkel. Me reageerime kõige valjemini seal, kus enam midagi teha ei saa, ja kõige vaiksemini seal, kus veel saab.