„Eks ta väike lapsepõlvetrauma tagajärg ole,“ ütleb Peek.
Isalt üle võetud talus on loomad nüüdseks läinud. Peek harib Viljandimaal 1600 hektarit maad, millest 1200 hektaril kasvatatakse kombainitavaid kultuure: teravilja ja rapsi. Ülejäänud maal on muu hulgas rohumaad, kust valmistatakse müügiks nii kuiva heina kui ka silo. Haritavast maast on ligikaudu pool oma ja pool renditud.
Oma maa on praeguses majandusolukorras suureks abiks. Rendimaa pärast käib aga tihe konkurents ja kõrgete rendihindade läbirääkimiste juures ei pruugi põllumehe Exceli tabel rendileandjat veenda.
Teravilja hind on madal, sisendid kallid ja viimased aastad on ettevõtte jaoks olnud keerulised. Peegi sõnul lõppesid kaks varem möödunud aastat tugeva kahjumiga ja eelmisel aastal jõuti napilt nulli.
Ta loodab, et tulevikutehnoloogia aitab põllumajanduses olukorda parandada. Rohkem kui ühegi teise ameti esindaja peab aga põllumees lootma ka ilmale.
80 hektarit ja 10 000 eurot
Peegi ettevõtte toodang ei piirdu teraviljaga. Loomakasvatuse lõppemine ei tähendanud rohusöötade tootmise kadumist. Kuiva heina müüakse üle Eesti hobusetallidele ja teistele loomapidajatele ning nõudlust on palju.
Probleem on ilm. Kuiva heina ei saa teha siis, kui sajab. Pealegi tuleb töö teha õigel ajal – vanaks jäädes kaotab hein väärtust.
Nii kasvas Peegil sel suvel 80 hektaril suur saak ilusat kvaliteetheina, mida vihmade tõttu õigel ajal koristada ei saanud. Kui hein jääb põllule liiga kauaks, tuleb see lõpuks purustada. Mis seal ikka, küsite? Kahjud selgusid Excelis: 10 000 eurot saamata jäänud tulu.
Rohkem kui ühegi teise ameti esindaja peab aga põllumees lootma ka ilmale.
„Päris toreda reisi saaks perele selle raha eest,“ tõdeb Peeter.
See on põllumehe töö varjatum pool. Põld võib olla ilus ja saak suur, kuid mõne nädalaga võib potentsiaalsest tulust saada kulu.
Rullsilo puhul jätkuvad probleemid ka pärast koristamist. Linnud võivad kilesse augud teha ja Peegi sõnul on viimastel aastatel sagenenud ka näriliste tekitatud kahjustused.
Põllurallist motospordikeskuseni
Kui põllumajandus tuli Peegi ellu lapsepõlvest, siis motospordipisik sai alguse põllurallist. Aastal 2018 tuli ta kereautosõidus isegi Balti meistriks. Praegu ta enam aktiivselt ei võistle, kuid motospordist pole lahti ka saanud.
„Motosport pole haigus, vaid puue. Haigust saab ravida, aga puuet ravida ei saa,“ naljatab põllumees.
Ühel hetkel läks hobi lihtsalt käest ära: Peeter Peek rajas Raasilla moto- ja vabaajakeskuse, kus on korraldatud rallikrossi-, drifti- ja supermotovõistlusi ning Balti meistrivõistluste etappe. Idee elluviimine võttis kokku seitse aastat ja motokeskusest on saanud omaette ettevõtmine, mis vajab samuti igapäevast tähelepanu.
Isa talu jätkaja omal moel
Peeter Peek on isa talu jätkaja, kuid mitte isa töö kopeerija.
Isa pidas loomi, poeg kasvatas ettevõttest teraviljakasvatuse ja rohusöötade tootmisega tegeleva põllumajandusettevõtte. Samal ajal on peres arendatud ka teisi tegevussuundi. Peeter keskendub põllumajandusele, tema vend Tõnu Peek tegeleb teistes ettevõtmistes muu hulgas transpordi- ja kaevetöödega.
Põllumajanduse tulevikku Peek ei ilusta. Tema sõnul võib investeerida tehnoloogiasse, arvutada kulusid ja teha plaane. Aga ei saa takistada vihma, mõjutada viljahinda ega otsustada, kui palju keegi teine on valmis maa eest maksma.
„Eks põllumees loodab,“ ütleb ta. „Ja motospordi kogemus aitab riske võtta, neid adekvaatselt hinnata ja mitte kunagi alla anda.“
Kuidas see lugu Sind end tundma pani?SaadaKommenteeriLoe kommentaare